LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei ole minu otsustada, kellele te helistate, aga ma luban teile, et ta ei vasta. Ta ei võta kunagi telefoni vastu, kui on koosolekul.“

      Fabian teadis, et ilmselt on mehel õigus. Ta oli juba püüdnud helistada, kuid tulemuseta.

      „Niisiis, kuidas ma sisse pääsen?“

      „Ärge minu käest küsige. Mina ei tea. Ma ei saa ju kõiki sisse lasta, kes tahavad. Kujutage ette, kuidas see välja näeks.“

      „Te olete ilmselt Fabian Risk,“ kuulis ta oma selja taga naise häält ütlemas.

      Fabian pööras ümber ja nägi naist, kes tema hinnangul võis olla umbkaudu kolmekümne viiene. Naine oli heas vormis ning kandis lühikeste varrukatega ruudulist särki ja rebitud äärtega lühikesi teksasid. Tumedad juuksed olid pügatud poisipeaks ning ühes kõrvas oli vähemalt kakskümmend kõrvarõngast.

      „Kaks-Ühes ütleski, et tõenäoliselt sa seisad siin ja püüad sisse saada. Ma ei uskunud, et sa enne augustit alustad.“

      „Mina ka mitte,“ vastas Fabian, mõeldes, kui palju Tuvesson õigupoolest tema kohta teada oli saanud.

      Nad surusid kätt.

      „Irene Lilja.“

      „Ehk suudad sina veenda seda meest mind sisse laskma,“ ütles Fabian valvelauas olevale mehele osutades.

      „Teda pole andmebaasis ja mulle on antud selgesõnaline korraldus mitte kunagi, mitte mingil tingimusel sisse lasta kedagi, keda ei ole…“

      „Kõik on kontrolli all. Ta võib koos minuga tulla ja ma hoolitsen selle eest, et ta end sisse kannab.“ Lilja andis Fabianile käeviipega märku järgneda talle läbi klaasuste liftide poole. „Vedas sul, et ma hilinesin. Florian võib olla ülemäära innukas.“

      Nad astusid lifti ja Lilja pöördus tema poole.

      „Kas sul on juba mingeid mõtteid?“

      „Paraku mitte.“

      „Aga miks sa siis siin oled? Nagu ma aru sain, kolisid sa alles äsja linna tagasi ja sul peaks olema kuhjaga tegemisi.“

      Fabian hakkas midagi vastuseks pomisema, kuid liftiuste avanemine katkestas teda.

      Lilja juhatas ta koosolekuruumi. See oli avar ruum, kust avanes suurejooneline vaade Helsingborgile, Øresundile ja kaugemale. Toa keskel oli ovaalne laud ning hästivalgustatud seinad toimisid nii märkmetahvlina kui ka ekraanina lakke monteeritud projektorite jaoks. Fabian ei olnud kunagi varem näinud nii uut ja kaasaegset konverentsiruumi. Ta oli harjunud koosolekutega akendeta ja ventilatsioonita tubades.

      „Ei, ta ei ole veel välja nuputanud, kes kurjategija on, nii et võite uuesti sisse hingata,“ teatas Lilja.

      „Tahtsin lihtsalt istuda ja kuulata, mida olete teada saanud, kui see teile sobib?“ küsis Fabian.

      „Muidugi sobib. Tule sisse ja võta istet,“ vastas Tuvesson ning tutvustas teda ülejäänud rühmale.

      Ruumis oli vaid üks inimene, kellega Risk veel kohtunud ei olnud: Sverker „Klippan“ Holm, pisut üle viiekümnene jõulise olekuga mees. „Peame ilma Hugo Elvinita hakkama saama. Ta sõitis äsja Keeniasse ega tule sealt enne kuu aja möödumist tagasi.“

      „Keenia,“ torises Klippan. „Ah, et sinna pead minema, kui tahad veidikeseks aja maha võtta.“ Ta pöördus Fabiani poole. „Risk. See on su nimi, õigus?“ Fabian noogutas. „Ma hoiatan sind. Niipea, kui sa sellele toolile istud, võid oma puhkusega hüvasti jätta. Kui puhata tahad, sõida Keeniasse – või veelgi kaugemale. Plaanisin end sel suvel Kosteri saartel oma langude majas sisse seada, aga vaata, kus ma nüüd istun.“ Klippan laiutas käsi.

      „Puhkuse katkestamine ja tööle naasmine oli sinu enda valik – mille eest ma muideks ülimalt tänulik olen,“ ütles Tuvesson seinale, kuriteopaigast tehtud piltide kohale Jörgen Pålssoni fotot kinnitades.

      „Valik? Kas sa arvad, et ma suudaks oma naba vahtides sadamasillal lesida, kui samal ajal liigub vabalt ringi keegi, kes on sellist sorti haiglaseks kuriteoks võimeline?“

      „Kui asja positiivsemast küljest vaadata, siis sa alati kaebad oma langude koha pärast, öeldes, et seal olemine on rohkem töö kui puhkus,“ sekkus Lilja.

      „Ühte võin ma kindlasti öelda: ma oleks sada korda parema meelega oma perega koos, kui teiega siin konverentsiruumis, ja seepärast ei tohiks keegi minu puhkuse ajal tõsiseid kuritegusid sooritada, kurat võtaks!“

      „Ma arvan, et sa peaksid esitama ettepaneku seaduse muutmiseks,“ ütles Tuvesson toonil, mis viitas, et lobisemise aeg on läbi. „Ja Fabian, sul pole vaja muretseda. Ükskõik, kui väga ma ka tahaks, ei saa ma su puhkust katkestada. Sa teenisid selle aja Stockholmis välja.“

      Fabian võttis istet.

      „Ära ütle, et ma sind ei hoiatanud, Risk,“ ütles Klippan.

      „Kas tohiksin küsida ühe küsimuse, enne kui asja kallale asume – ma eeldan, et Jörgeni käelabasid ei ole te veel leidnud?“ uuris Fabian.

      „Selle juurde me olimegi just jõudmas.“ Tuvesson noogutas Molanderi suunas, kes tõusis püsti ja vajutas üht nuppu kaugjuhtimispuldil. Üks laes olevatest projektoritest lülitus sisse, näidates pilti kahest mahasaetud käelabast verisel valgete plaatidega põrandal.

      „See foto on tehtud poiste duširuumis, mis on võimlaga ühendatud.“

      „Räägime ikka veel sellest samast koolist, eks ole?“ küsis Klippan.

      Molander noogutas.

      „Kas olete alustanud ka kahtlusaluse profiili koostamisega?“

      „Mida ma teile ütlesin?“ sõnas Klippan. „Mees ongi juba tööl! Ma võin teile garanteerida, et ta ise ei saa sellest arugi.“

      „Kahtlustatava profiili pole me veel koostama hakanud,“ ütles Tuvesson. „Jäljed näitavad, et meil on tegemist halvimat sorti kurjategijaga – erakliku hullumeelsega, kes tahab midagi tõestada, kellel on tegevusplaan ja kes on tõenäoliselt piisavalt taibukas, et see teoks teha.“

      „Miks te nii kindlad olete, et ta üksi tegutseb?“ küsis Lilja tassi kohvi valades.

      „Sest see on nii äärmuslik.“ Tuvesson viipas ühe käega kuriteopaiga fotode suunas. „Teisalt on see planeeritud ja teostatud liiga hästi, et selles osalenuks enam kui üks isik. Kui sellise hullumeelse teo sooritab seltskond, juhtub see peaaegu alati impulsi ajel ja tugeva narkomõju all. Sellest tulenevalt tehakse vigu ja jäetakse maha hulgaliselt niidiotsi ja tehnilist tõendusmaterjali. Aga käesoleval juhul ei ole vigu tehtud. Me ei ole leidnud ainsatki sõrmejälge ega juuksekarva. Meil pole midagi. Ja Fabianil oli klaasifirma suhtes õigus – seda ei ole olemas. Kraana oli renditud PEAB Ehitusele, kellel polnud selle kadumisest aimugi. Teiste sõnadega öeldes ei olnud Jörgen Pålssoni tapmine kiremõrv, vaid üksikasjalikult läbimõeldud kallaletung: tapja valis hoolikalt sündmuskoha, viisi, kuidas see teostada, ning aja, millal see avastatakse.“

      „Aga miks?“ küsis Molander.

      „See on hea küsimus,“ ütles Lilja. „Miks raiuda maha tema käelabad?“

      „Võib-olla varastas ta midagi?“ pakkus Klippan. „Islami seaduse järgi on see karistus varguse eest.“

      „Arvad, et tapja on moslem?“

      „Miks ka mitte?“ küsis Klippan, võttes laualt koopia klassipildist ja osutades ühele poistest. „See kutt näeb üsna moslemi sarnane välja. Mis sina arvad, Fabian? Mäletad sa teda?“

      „Jafaar Umar. Kutsusime teda Jaffeks. Ta oli päris naljakas sell, veidi nagu klassi kloun. Polnud midagi, mida ta ei suutnud naljaks pöörata.“

      „See kirjeldus ei kõla, nagu võiks tegemist olla meie tapjaga,“ ütles Lilja.

      „Tegelikult on nii, et käte mahalõikamine on tavaks paljudes kultuurides,“ lausus Molander. „Võtame näiteks kasvõi sõja Rwandas. Sõjavangidel

Скачать книгу