LITMIR.BIZ

      „Ma ei aja autot maja eest ära. Muidu pean tagasi tulles vähemalt pool tundi uut parkimiskohta otsima,“ teatab Anna ühel õhtul pärast väsitavat jalgsimatka ülesmäge. „Pagan teab, kui kaugelt ma selle leian.“

      Anna on praktilise meelega inglihäälne tüdruk. Tema seisukoht vallandab diskussiooni teemal auto omamise varjuküljed ehk elu parkimispõrgus. Oleme Manueli laulupundiga kogunenud harjutama Babsi juurde, 18. Bezirk’i mäepoolsesse otsa, rohelust täis eramajade piirkonda, mille pärast 18. Bezirk’i nii väga hinnatakse, aga kuhu trammid ei vii ja buss sõidab harva. Autoga saab sinna kenasti, kuid tagasi linna poole koju jõudes pole lootustki kergelt pääseda, parkimiskohti lihtsalt pole. 18. Bezirk’is asub ka ühele Viini jõukamapoolsele perekonnale kuuluv kodustuudio, kus me mõnikord proove teeme ja salvestame.

      18. Bezirk on minugi kodu-Bezirk. Siin tasulist Kurzparkzone’t pole, kuigi paljudes Viini linnaosades on. Kurzparkzone tähendab lühiajalist parkimist: kahe tunni möödudes tuleb koht vabastada. Õnneks on viinlased agarad protestijad ning kui toimus küsitlus, hääletas meie piirkonna rahvas napilt, aga edukalt tasulise parkimise vastu. Kõrval-Bezirk’i elanike arvamust ei küsitud. Seal muutus parkimine tasuliseks. See kahjuks tähendab seda, et kõrval-Bezirk’i rahvas pargib oma autod nüüd meie tänavatele. See omakorda tähendab, et pole harvad juhused, kus autole tuleb õhtul 30 minutit kohta otsida. Eriti kriitiline on olukord kahe Bezirk’i piiril. Ja see omakorda ajab kohalike närvid krussi. On juhtunud, et muidu täitsa viisakad viinlased teevad naaber-Bezirk’i elanike elu põrguks: kaua sa ikka võõral tänaval pargid, kui pead pidevalt autot üle värvima või uusi rehve ostma? Odavam on soetada endale aastane parkimiskaart, mis lubab tasulises kodu-Bezirk’is muretult parkida. Umbes 200 euro eest on see luksus sinu.

      Minu maja ukse ees on üks tumeroheline Volkswagen Golf endale ilmselt perfektse parkimiskoha leidnud – tema peremees käib jala, ostis omale ratta või sõidab ühistranspordiga. Juba mitu kuud.

      2016. aastal korraldatakse aga uus küsitlus ja nappide poolthäältega muutub sama aasta sügisest 18. Bezirk’i tasuta parkimise paradiis tasuliseks parkimispõrguks. Või noh, oleneb, kes ja kust otsast vaatab – tasuta paradiisi põrgupooleks oli vabade kohtade puudumine, tasulise põrgu boonuseks on hulgaliselt vabu kohti nii maja ees kui ka nurga taga. Soeta endale seesama elukohajärgne 200 eurot maksev aastakaart ja pargi, palju tahad. Tumeroheline Golf on kadunud, ilmselt 18. ja 19. Bezirk’i piirile, sest minu maja ees saavad nüüd täieõiguslikku laiutamist nautida vaid õige kleepsuga markeeritud sõiduriistad. Kui juhtud mitte teadma, kust läheb 18. ja 19. Bezirk’i vaheline piir, siis vihjeks on tänavad, mille üks pool on parkivaid autosid tihedalt täis, teisel pool võid uhkes üksinduses tühjale teele maha istuda ja elu üle järele mõelda.