LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sa tunned meediat tõeliselt hästi,” ütles ta.

      „Ma juhin parempoolset võrgulehte. Ma tunnen propagandat.”

      „Mul oleks vaja, et sa üht asja vaataksid,” ütles Manafort ja ulatas talle The New York Timesi artiklivisandi pealkirjaga „Ukraina salaregistris on raha Donald Trumpi kampaaniajuhile”.

      Bannon luges: „Käsitsi kirjutatud arveraamat näitab 12,7 miljoni dollari eest salajasi sularahamakseid härra Manafortile Vene-meelselt erakonnalt.”

      „Kaksteist miljonit kuradima dollarit sularahas Ukrainast!” Bannon peaaegu karjus.

      „Kuidas?” küsis proua Manafort end sirgu ajades.

      „Ei midagi, kullake,” rahustas Manafort naist. „Ei midagi.”

      „Millal see ilmub?” küsis Bannon.

      „See võidakse avaldada täna õhtul.”

      „Kas Trump teab sellest midagi?”

      Manafort vastas eitavalt.

      „Kui kaua sa oled sellest teadnud?”

      Manafort ütles, et Times asus asja uurima kaks kuud tagasi. Bannon luges läbi umbes kümme lõiku. See oli surmalask. Manafortiga oli lõpp.

      „Mu advokaat ütles, et ma ei teeks koostööd,” ütles Manafort. „Et see on lihtsalt kõmulugu.”

      „Sa peaksid oma advokaadi lahti laskma.”

      „Mõtlen sellele.”

      „Sa pead Trumpile helistama … temaga silmast silma kokku saama. Kui see ilmub ja tema sellest ei tea, on sul ots peal. Kuidas üldse võetakse vastu 12,7 miljonit sulas?”

      „See kõik on vale,” ütles Manafort. „Mul oli kulusid.”

      „Mida see tähendab?”

      „Mina olen lihtsalt üldkonsultant,” selgitas Manafort. „Mul on poisid.” Ukrainas oli tema heaks töötanud hulk teisi isikuid. „See kõik maksti neile. Ma ei võtnud sealt poolt miljonitki.”

      „Seda ei ole kirjas. Seda artiklis ei öelda. Siin seisab, et sa said sulas 12,7 miljonit dollarit, selge?”

      Bannon helistas Jaredile. „Sa pead tagasi tulema,” ütles ta.

      Timesi artikkel Manafortist ilmus veebis samal õhtul ja paberlehes järgmisel hommikul. Nagu Bannon ennustas, oli Trump marus. Teda ei olnud ette hoiatatud.

      Trump helistas Reince Priebusele ja ütles talle, et Steve Bannon tuleb kampaaniajuhiks. Priebus pani imeks, et Trump toob jälle mängu kedagi, kellel pole kogemusi millegi juhtimisega, kuid ei öelnud seda. Ta oli leppinud Bannoni Breitbarti võrgulehega. Saanud vabariiklaste eliidi hulka kuuluvana kaks aastat Breitbartilt tappa, oli Priebus töötanud välja uue strateegia: oli palju lihtsam töötada koos Breitbartiga ja vähem tappa saada.

      Küsitlused näitasid, et vaid seitsekümmend protsenti vabariiklasi toetas Trumpi. Neil oli vaja üheksatkümmet protsenti. See tähendas, et parteiaparaat tuli saada Trumpi poolele.

      „Kuule, sa ei tunne mind,” ütles Bannon. Ta oli Priebusega aastate eest põgusalt kohtunud. „Mul on vaja, et sa täna pärastlõunal siin oleks. Ja see Katie Walsh, kes, nagu ma äsja kuulsin, on superstaar.” Priebusel ja vabariiklaste rahvuskomitee personalijuhil Walshil oli vabariiklaste andmebaas iga tõenäolise valija kohta riigis.

      Bannon tahtis olla kindel, et RNC ei hülga Trumpi. Levisid kuuldused annetajate põgenemisest ja sellest, kuidas kõik erakonnas üritasid leida väljapääsu Trumpi segapuntrast.

      Asi ei olnud nii, kinnitas Priebus talle. „Me ei lähe kuhugi.” „Me peame töötama meeskonnana,” ütles Bannon.

      „Kas sa arvad, et saad sellega hakkama?”

      „Kuule, Trump ei hooli üksikasjadest,” ütles Bannon. See oli nende teha.

      Nagu Bannon hiljem oma tavapärase ropu suuga ütles: „Imesin 15. augustil Reince Priebuse munni ja ütlesin eliidile, et me ei suuda ilma teieta võita.”

      Isegi kui Trump ja tema kampaaniameeskond seda ei teadnud, teadis Priebus, et Trump vajab enda kõrvale RNC-d. Trumpil ei olnud peaaegu mingeid kontoreid kohapeal valijate juures ning ta ei teadnud: poliitika põhitõdesid.

      Priebus oli kulutanud kogu eelmise aasta, juhtides RNC ümberkorraldamist andmepõhiseks organisatsiooniks. Laenates Obama võidukast kampaaniastrateegiast, asus RNC kulutama hiigelsummasid – kokkuvõttes üle 175 miljoni dollari – analüüsi- ja andmemahu suurendamiseks, otsides üles eelvalimistel hääletajad ja kasutades seda infot piirkondades, mis jagati „naabruskondadeks”, kus tegutses terve armee vabatahtlikke.

      Kogu selle aja oli eeldatud, et kui vabariiklaste kandidaat on valitud, kinnitab RNC selle läikiva uue vaguni üsna jõulise ja suure kampaaniaaparaadi külge. Hoolimata RNC vastutegevusest eelvalimiste ajal – Trump oli nimetanud komiteed häbiks ja saastaks ning öelnud, et Priebusel peaks enda pärast piinlik olema – oli RNC sisuliselt Trumpi kampaaniastaap.

      Esimene samm oli toimetada hääletussedelid neile valijatele, keda peeti Trumpi-meelseteks, kuna nad kogusid üleriigilises andmebaasis skaalal 0−100 üheksakümmend punkti või rohkem. Ohios sai umbes kuuest miljonist valijast umbkaudu üks miljon tulemuseks 90 punkti või rohkem. Need miljon valijat võeti sihikule eelhääletuseks ning kohapealne personal ja vabatahtlikud otsisid viimse kui ühe üles, kuni valimissedel oli kohale toimetatud.

      Edasi asusid kohapealsed kampaaniatöötajad veenma neid, kelle punktisumma oli 60 või 70, püüdes neid keelitada Trumpi poolt hääletama. Süsteemi eesmärk oli vähendada valijakonstantide juhuslikkust ning tagada, et vabatahtlikud ja kampaaniatöötajad keskenduksid neile, kes kõige suurema tõenäosusega võisid Trumpi poolt hääletada.

      Kampaaniajuhi vahetumisest teatati 17. augustil. The New York Times kirjutas: „Trumpi otsus teha Breitbart Newsi uudisteportaali juhist Stephen K. Bannonist oma kampaania tegevjuht tõrjub trotslikult tagasi kauaste vabariiklaste katsed võõrutada teda suurustlevatest ja rassilise laenguga kõnedest, mis aitasid kaasa ta saamisele presidendikandidaadiks, kuid ähvardavad nüüd ta kandidatuuri … Kuid härra Trumpi seisukohalt on härra Bannoni pardaletoomine poliitiline vaste lohutustoidu tellimisele.”

      Bannon püüdis Trumpiga maha istuda ja arutleda strateegia peensuste üle ning kuidas keskenduda teatud osariikidele. Kandidaadil puudus vähimgi huvi sellest rääkida.

      Bannon kinnitas Trumpile, et tal on „metafüüsiline kindlus, et te võidate, kui peate stsenaariumist kinni ning võrdlete end Hillary Clintoniga ja vastandate end talle”. „Iga aluseks olev number on meie poolt.”

      „Sain aru,” ütles Bannon hiljem, „mina olen lavastaja ja tema näitleja.”

      Kellyanne Conway oli käinud juulis Philadelphias demokraatide neljapäevasel kongressil. Ta oli kuulanud kõnesid, rääkinud delegaatidega, esinenud televisioonis. Tema tähelepanekud kujundasid ta praegust strateegiat. „Nende sõnum on: Donald Trump on halb ja meie ei ole Donald Trump. Ülejäänu hõlmasid rass, sugu, LGBT.”

      Conway vermis väljendi „Trumpi peidetud valija”. Need olid inimesed, kelles eelseisvad valimised tekitasid segadust ja kes ütlesid: „Taevas küll, mu isa, mu vanaisa ja mina oleme kõik liidus. Ma hääletan Donald Trumpi poolt?” Küsimärgiga lõpus. „Ma hääletan miljardärist vabariiklase poolt?” Jälle küsimärk.

      „Ja te saate need naised, kes ütlevad: teate küll, ma toetan naiste valikuõigust … kuid ma ei usu, et Roe versus Wade2 muutub. Kuid ma ei saa aru, miks inimeste majandusseis halveneb, nii et ma hääletan sellest lähtuvalt.”

      Suur osa ajakirjanikest ei uskunud „Trumpi peidetud valija” juttu. Kuid Priebus ja Walshi andmebaas andsid RNC-le ja kampaaniameeskonnale ülevaate peaaegu kõigest, mida tegid tõenäolised valijad: millist õlut nad jõid, mis marki ja värvi autoga nad sõitsid, nende laste vanuse ja kooli, nende kodulaenu suuruse, nende sigaretimargi kohta. Kas nad saavad igal aastal jahiloa? Kas nad

Скачать книгу