LITMIR.BIZ

      Teised Araabia ajaloolased kirjeldavad kallaletunge Kaspia mere äärsetele elanikele. Juba aastal 860 oli üks varjaagide laevastik Konstantinoopoli alla ilmunud. Bütsants vastas sõbraliku embuse poliitikaga ja sõlmis varjaagidega kaubanduslepingud. Dnepri keskjooksul Kiievis, skandinaavlaste täiendavas tugipunktis slaavlaste maal, asutasid bütsantslased kaubakontori ja kiriku, mille jumalateenistused olid suunatud põhja paganlikule elanikkonnale ja slaavlastele. Varjaagide juhid ümbritsesid end skandinaavlastest kaaskonnaga, nende seast oli pärit ka Rjurik, Rjurikovitšite vanavene dünastia rajaja. Rjurik ja tema poeg Oleg asutasid tugipunkte, mille nad mehitasid inimestega oma kaaskonnast, et maad niimoodi kontrolli all hoida. Sel moel tekkisid niisugused (regionaalsed) vürstiriigid nagu Novgorod, Pihkva, Polatsk või Rostov. Kiievi russide valitsejad Igor ja Olga (Ingvar ja Helga) olid skandinaavia päritolu nagu nende kaaskondki, aga nende poja ja järglase Svjatoslavi nimi viitab juba slaavi dünastiale. Sõjamehed, kes värvati keisripalee kaardiväest, polnud enam eranditult skandinaavlased. Slaavlased, baltlased ja soomlased sattusid koos varjaagidega ühte kultuuriruumi, mida tõendavad Kiievi vürstide ja Bütsantsi vahel sõlmitud kaubanduslepingud. Kui 911. aastal pidas läbirääkimisi mingi lepingu üle vaid 15 skandinaavia päritolu saadikut, siis aastal 944 mainitakse juba 26 saadikut ja 28 kaupmeest. Nimede järgi otsustades oli valdavalt tegu skandinaavlastega (47), aga esindatud olid ka viis läänemeresoomlast või siis soome päritolu saadikut, üks (leedu) jatving ja võimalik, et üks slaavlane. Slaavlased olid kaubavahetusse Bütsantsiga haaratud eelkõige laevaehitajatena ja võib-olla ka kipritena.69

      Ent varjaagid ehk russid ei piirdunud üksnes Bütsantsis kauplemise või röövkäikudega sinna, vaid tungisid ka kaugemale Musta mere regiooni, Kaspia merre ja Aasovi merre. Kaubeldi sääraste kaupadega nagu orjad, karusnahad, vaha ja mesi, mis vahetati hõbeda ja siidi vastu. Lisaks voolas Bütsantsist russide kätte sõdurite palgaraha.70 Vahendajaks Kesk-Aasia ja lääne vahelises kaubanduses oli esmajoones just kasaaride riik, mis valitses regiooni Volgast Krimmini ja sidus Kaspia mere sel moel Musta merega. Kasaaride kauplemiskohtades Volga ja Doni ääres kohtusid kaupmehed Euroopast ja Aasiast. Ibn Fadlani sõnul käisid viikingid Läänemere ruumist seal korrapäraselt, et kaubelda. Kasaaride judaism meelitas kohale juudi kaupmehi Bütsantsist ja Araabia aladelt. Ent kasaaride riigi eluiga oli lühike; varjaagid ja vürstiriigid, mis tekkisid nende kaaskondadest, laienesid üha enam ka kagusse ja sundisid kasaare ulatuslikult tagasi tõmbuma.71

      Kui idas jõudsid viikingid tänu ranniku- ja jõelaevandusele Musta ja Kaspia mereni, siis lääne pool Briti saari seisid nad väljakutse ees sõita üle Atlandi ookeani avaruste. Seda kinnitavad nii Islandi saagad kui ka arheoloogilised leiud Islandilt, Gröönimaalt ja Põhja-Ameerikast. Tollased kroonikud jutustavad laevasõitudest ja asundustes toimunud liikumistest Atlandi ookeani põhjaosa saartel. Mitmekülgsest pärimusest ilmneb, et pärast 870. aastat asustasid Islandit „viikingid” Norrast ja Briti saartelt. Dateering on tuletatud vulkaanipurskest 871. aastal, otse vulkaanituha pinnalt on ju leitud vanimate Islandi asunduste jäänuseid. Saagad ja kroonikud räägivad, et 10. sajandi lõpus asusid islandlased teele Gröönimaa poole, et end seal sisse seada. Säilinud on ka jutustusi laevasõidust Põhja-Ameerikasse 1000. aasta paiku, mida näikse tõendavat arheoloogilised leiud L’Anse aux Meadowsist Uus-Meremaa põhjaosas.72

      Juba antiikajal otsiti kaugel põhjas Thule saart ja tõenõoliselt oli Beda (srn 735), kes mainib seda oma ingliskeelses kirikuajaloos, kuulnud reisidest Islandile. Õpetlane Dicuil, kes tegutses 825. aasta paiku, kirjutab kristlikest preestritest, kes olevat veetnud suve Thulel. Arvatavasti leidsid iiri mungad või erakud, kes tundsid end Atlandi ookeani üksinduses iseäranis hästi, tõepoolest üles Islandi.73 Igatahes olid esimesed asukad norralaste kõrval gaeli päritolu asukad Iirimaalt, Šotimaalt ja Šoti saartelt.

      Ilmselt andis põllumajanduse kõrval elatist ka kalapüük, sest mitmed asundused paiknevad lõherikaste alade läheduses.

      Asunike seas oli küll juba kristlasi, kuigi ülekaalus oli veel skandinaavia „paganlus”. Mainimist väärib ühiskondlik süsteem, mille eesotsas seisid nõndanimetatud gode, suur hulk religioossete, administratiivsete ja õiguslike funktsioonidega isikuid, ning suurtalunikud; ent kuningat ei olnud. Pealikud ja suuremate majapidamistega talunikud käisid sageli laevasõitudel ja tegelesid kaubandusega iseenda tarbeks. Veeti sisse relvi, rõivaid, mett, nisu, puitu, vaha, tõrva ja purjeriiet ning aja jooksul sugenesid peamistele laevateedele sadamad ja kaubaplatsid, millest tuntuim oli Gásir Eyjafjörðuri fjordi ääres.74

      Islandilt sai alguse Gröönimaa asustamine 10. sajandi lõpul. Ninameheks oli Eiríkr Punane, kes esineb erinevates ajalooallikates. Nende kohaselt olevat ta tulnud koos oma isaga Norrast Islandile ja lahkunud saarelt lääne suunas ühe enda poolt sooritatud mõrva pärast. Võimalik, et asunikke meelitasid sinna fantastilised lood läänepoolsetest maadest ja sealsetest rikkustest. Gröönimaa asustamine langes kokku kliima soojenemise lainega, mis pakkus järgmisteks sajanditeks soodsaid tingimusi.

      Laevasõite Põhja-Ameerikasse kirjeldatakse nõndanimetatud Vínlandi saagades, mis pajatavad reisidest Islandilt ja Gröönimaalt Ameerika kontinendile 1000. aasta paiku. Tõsiasi, et saagad räägivad reisidest alles tagantjärele ja katkendlikult, on ärgitanud mitut õpetlaste põlvkonda esitama vastukäivaid hüpoteese. Ka Bremeni Adam (srn pärast 1080. a) oli kuulnud Vínlandist ja rikkustest sellel saarel, kus kuuldavasti kasvasid viinapuud ja nisu, ning ta mainib seda oma Hamburgi kirikuajaloos. Ühes Vínlandi saagadest, „Gröönlaste saagas”, räägitakse Leifrist ja Thorvaldrist, kes külastasid üht saart põhja pool merekitsust, mis lahutas saart suurest maast:

      Vastavalt sellele ja teistele umbmäärastele kirjeldustele näivad Uus-Inglismaa ehk Newfoundland ja Saint Lawrence’i jõe suudmeala olevat sobivad paigad tolle saagaliku saare lokaliseerimiseks. Ent kuna saagad sündisid suulise pärimuse järgi alles tükk aega pärast sündmuste toimumist, ei sobi nad ankruplatside asukoha täpseks kindlaksmääramiseks. Kindalt võib küll öelda, et 1000. aasta paiku asusid meresõitjad kas Gröönimaalt või Islandilt mitmetele reisidele piki Põhja-Ameerika kontinendi idarannikut, seilasid Saint Lawrence’i lahte ja tungisid edasi lõunasse. Nad ehitasid paljudesse kohtadesse laagreid, veetsid seal mitmeid talvi või aastaid ja lõid suhteid kohalikega: