Kirjad tädi Annele - Urmas Vadi

Скачать книгу

ele

      ESIMENE KIRI TÄDI ANNELE

      Tere, tädi Anne. Ma kohe lõpetan selle täditamise, aga ma tahtsin sulle lihtsalt öelda, et see meie kahe vestlus ema sünnipäeval aias oli minu jaoks vajalik. Ja mitte ainult, et vajalik, aga see pani mind mõtlema mingite asjade üle, mida ma muudkui kuhugi vaiba alla lükkan. Aga varsti on vaip vastu lage! Või on seda juba tükimat aega. Mul oli siis nii sinu kui enese ees häbi ja piinlik, kui sa küsisid, et mida ma kirjutan, ja mina siis hämasin midagi, et mul läheb hästi, on igasugu tellimusi, huvitavaid töid. Loomulikult ma sain kohe aru, mida sa tegelikult silmas pead. Ja see pani mind endalt küsima: mille kuradiga ma siis tegelen? Aastad muudkui lähevad ja lähevad, aga mina jauran ja kulutan end jumal teab mille peale! Selle asemel et kirjutada seda, milleks mind siia on loodud, ehk siis romaani, teen mina juhutöid; kirjutan mingeid vidinaid või siis filmistsenaariume, mida tuleb kümneid ja kümneid kordi ümber ja ümber kirjutada ja mis ikkagi kuhugi ei jõua. Või siis olen kusagil reisil või komandeeringus, koolitusel, istun autos, rongis, lennukis, bussis ja vahin lolli näoga aknast välja. Aga sees tõmbub süda kokku, kui ma sellele kõigele mõtlen. Lugesin hiljuti Sirbist, kuidas üks mu tuttav näitleja M. P. rääkis andest ja sellest, et anne on midagi, mis on looja poolt antud. Aga kui see, kellele see anne on antud, raiskab seda nagu minusugused, ei kasuta oma annet selleks, milleks see talle on antud, kas siis sellel, kes selle ande andis, on võimalik see anne ka tagasi võtta? Ilgelt hirmutav küsimus! Ma olen jõudnud nüüd sinnamaale, kus pole võimalik enam oodata ega seda kõige olulisemat edasi lükata. Otsustasin kõigile juhutöödele öelda ei, kuigi see pole mu loomusele omane. Ma ütlen uuesti sulle seda, mida ütlesin meie vestluse lõpuks seal ema juures aias, kui ma juba veinist ja piinlikkustundest läbiimbununa praalisin: Usu, nüüd ma alustan romaaniga, mida ma aastaid olen edasi lükanud, ma alustan kohe, ma ei võta vastu enam mitte ühtegi tellimust. Ja aasta pärast tahan ma ema sünnipäevale tulla koos oma romaaniga. Ma ütlen seda nii sulle, endale kui ka oma sõpradele, kes esmalt vihjamisi, aga nüüd juba otse küsivad: Urmas, mis sinust kui prosaistist on saanud? Peale kahte jutukogu me kõik ootasime, et alles nüüd see kõik algab, sa kirjutad romaani, siis teise, lihvid oma kompositsiooni, lauset, karaktereid, arened inimesena ja siis sa kirjutad juba kolmanda romaani, mis on küps, sest meie kaasaja kirjandus väga vajab midagi, mis räägiks meist enestest ja annaks meie sügavast ja miks mitte ka tumedast ja raskest olemisest pildi ka muule maailmale, sest vaata, mis siin toimub! Meie nii lootsime, panustasime, sa said ju isegi Kulka stipi, aga ei midagi. Kurb. Ja ma vastasin neile ja vastan ka sulle: Nüüd on kõik! Ma ei lõika juukseid enne, kui romaan on valmis!

      Kohtumiseni.

      Urmas

      2. mai 2008

      TEINE KIRI TÄDI ANNELE

      Tere, Anne. Nii nagu me kokku leppisime, et ma saadan sulle nüüd kõik ilukirjandusliku teksti, mis ma aasta jooksul kirjutan, ehk siis peatükid romaanist, ma pean sellest nüüd kinni. Panen sulle teele esimesed kaks peatükki. Romaani pealkirja suhtes pole ma veel lõplikult otsustanud, kuigi see “Rebaste anatoomia” tundub mulle endale õige, aga ehk mõjub liiga konstrueeritult? Ma hea meelega saadaksingi sulle peatüki haaval lugeda ja siis, kui sa tahad ja viitsid, siis oleks mul tegelikult väga hea meel, kui sa midagi ütleksid, sest ma usaldan sinu maitset täielikult. Tänu sinule ma ju olengi jõudnud hea kirjanduse juurde – “Pál-tänava poisid”, “Krabat”, “Kevade”, Lattiku jutud, siis sealt edasi Vallak, Oks, Bulgakov, Irving, Swift, Kureishi jne. Ühesõnaga siin on mu kaks peatükki, hea hoog on sees, eks sa siis loe ja arva, kui viitsid.

      Ole terve.

      Urmas

      5. mai 2008

      REBASTE ANATOOMIA

      ESIMENE PEATÜKK

      Mul on olnud mitmeid erinevaid nimesid. Kuigi mu pärisnimi on Jaak Pihelgas, pole mind kunagi keegi peale ema ei Jaaguks ega Pihelgaks kutsunud. Need korrad, kui ma olen isaga kokku saanud, on ta mind alati “poisiks” nimetanud, mis iseenesest pole ju vale, aga kui ta ütleb: “Tere” – siis väike viivitus – “poiss”, on mul alati tunne, et kas ta lihtsalt ei mäleta mu nime, teeb seda meelega, või on tal siis mitmeid erinevaid variante, nagu Elmo, Kaur, Jaak, Jaanus, Rein, Reimo, mille vahel ta nüüd äkitselt peab valima, aga kuna eksimise võimalus on üks kuuele, siis viimasel hetkel teeb ta valiku “poisi” kasuks.

      Ka mulle endale on mu nimi alati võõras olnud. See-eest olen ma saanud endale kõikvõimalikke hüüdnimesid nagu indiaanlased mu lapsepõlve raamatutest. Magav Kalju või Istuv Sõnn. Selle taga on olnud mingisugune painav teadmine, et mu vanemad pole mu pärisvanemad. Isa kohe kindlasti mitte, ema suhtes polnud ma alati päris kindel. Kujutlesin, et mu enda vanemad on kas surnud või mind hüljanud, või on nad siiski elus, aga need, kes mind kasvatavad, on mind neilt röövinud ja teavad loomulikult kogu tõde, ka seda, mis on mu nimi, aga ei ütle midagi.

      Oma esimese nime sain ma endale peale üht haigust. Me olime just kolinud uude paneelmajja, isa oli siis veel meie juures, see pidi olema enne, kui ta segi keeras ja ühel päeval enam ei tulnudki, ainult helistas naabrile, sest endil meil telefoni veel ei olnud, aga olime nimekirjas. Siis tuli naabrimutt, koputas närviliselt vastu uksepolstrit, oli väga ähmi täis ja salalik:

      “Milvi, tule nüüd ruttu… Kaugekõne…”

      “Kaugekõne? Kellelt?”

      “Tule nüüd… See on Aivar!” muutus naabrimutt veelgi ärevamaks. Peale seda korda võpatab ema alati, kui keegi vastu polstrit koputab, sest siis on alati naabrimutt, kutsub telefonile ja siis on alati midagi juhtunud ja öösel nutab ema köögis kinnise ukse taga, et meie ei kuuleks. Aga meie kuulsime, olime õega kumbki oma voodis istukil ja vaatasime teineteisele otsa – minu õde Kristiina ja mina, kelle nimi oli siis juba Lõpnud Rebane.

      Mu ema, ma mõtlen Milvi, kes nutab köögis, kes iga nädalavahetus kevadest hilissügiseni sõidab hommikul rongiga Peedule ja õhtul tagasi, kaenlas rull kilet, kotis haamer ja naelad ja võileivad ja kissell suure piimapudeliga, põlvedel tomatitaimed, räägib sellest korrast, kui minust sai Lõpnud Rebane, nii:

      “Me olime terve perega haiglas ja arst ütles, et Kristiina tuleb sellest välja, tüdruk on vanem ja tugevam, aga poisil on väga vähe lootust.”

      Mingis teatud melanhoolses ja ühteaegu rõõmsas olekus räägib ema jälle ja jälle mulle seda lugu, et kuidas arst tuli ja seda ütles ja minu veenid olid kätes nii nõrgad, et sealt ei saanud verd kätte, ja siis võeti verd mu jalast. Aga siis kutsusid nad, just selsamal ööl, kui ma olin minemas, ühe vana lastearsti. Mu isa läks talle öösel koju järele, sai veel kuidagi takso, tõi arsti kohale ja see arst siis tegi midagi või tõi mingit rohtu ja siis midagi juhtus, päev-päevalt hakkas mul parem ja ma tulin sellest ikkagi välja. Nii räägib mu ema, ise ei mäleta ma sellest midagi, kui välja arvata üks nägemus, mis ei lasknud mind enam lahti ja mille ma, väga võimalik, et tagantjärele olen välja mõelnud.

      Sel ööl, kui ma lebasin teadvusetult justkui Tartu lastehaiglas, olin ma ometi kusagil mujal. Tühjal väljal, kus ei kasva midagi ega ela kedagi, on üksteise otsas hiiglaslikud punasest kivist pallid nagu vikerkaaremao munad. Kui juhtub, et mõni laps peaks sinna üksi sattuma, kaovad lapsed maa alla, kus elavad olendid, kes on vanemad kui uni või aeg. Nad ei ole enam inimesed, ega loomad ega linnud ega kalad ega jumalad, vaid midagi nende kõigi vahepealset, inimeste sõrmede ja varvaste, koioti pea, kalasoomuste, känguru sabaga, ja nad ei näita end kunagi. Kui sa sinna satud, siis välja sa sealt enam ei saa. Keegi ei tea, mis nende lastega juhtub. Vahel haruharva tulevad need olendid maa alt välja, et teha vahetus. Nad tulevad nii, et keegi neid ei kuule ega näe, hääletult tulevad koiotipeaga mees ja kõrberebase sabaga naine, tulevad ja tulevad, pamp kätel. Kõrbeliiv nende jalataldade all kaob, nad tulevad vaikselt ja sihikindlalt, läbi metsade ja lume ja siis on nad juba Tartu lastehaigla koridoris, linoleum naksub nende taldade all, küüned klõbisevad, aknast paistab sinakas tänavavalgus, nad avavad valgeks värvitud palatiukse, nad kummarduvad raudvoodi kohale, kus lebab see nõrk laps, kes ei hinga. Rebasesabaga naine võtab voodist lapse, mees paneb asemele selle, kelle nad tõid. Seejärel, kiirustamata, pöörduvad nad ümber, lähevad piki koridori edasi, avavad maja välisukse, astuvad üle läve välja ja tugev saba tõmbab nende järel ukse kinni, klõks.

      Ma ootasin ja olin selleks valmis, et kohe-kohe tuleb välja, et tegemist pole Milvi ja Aivar Pihelga pojaga, vaid ma olen hoopiski

Скачать книгу