Скачать книгу

Ta osutas endast paremale jäävatele ustele.

      „Jah, jah, lähme ülakorrusele,” nõustus hertsoginna. „Kuigi ma peaksin kohe Basili juurde minema.”

      „Küll ta jõuab oodata,” lausus Gabriel. „Vähemalt veel paar kuud.”

      Hertsoginna laksas talle mängeldes vastu käsivart. „Ulakas poiss! Ta ei sure, ükskõik kui väga ta on endale selle tobeda needuse olemasolu sisendanud. Ja kui sureb, siis noh, ma keeldun pealt vaatamast, kuidas ta seda siin peidus olles teeb. Ja sellest ma tahangi rääkida. Tule, kallis Thea – sina mängid selles suurt rolli.”

      Nüüd vaatas hertsoginna sugulane teda jälle niimoodi, mida iganes see tähendas. Äkki hakkasid mehel silmad kissi jääma? Tõesõna, see oli äärmiselt häiriv. Ta ei vajanud Gabrieli. Mitte väga. Ta teeb seda, mida ta teha kavatses, ega palu mehe abi, ükskõik mida hertsoginna arvab.

      Ta lasi taas kord Sir Jeremiah’l endale käsivart pakkuda. Üks teenritest kiirustas kahepoolset ust lahti lükkama ning Thea leidis end üles vaatavat kunagi ilmselt muljetavaldava trepi poole, mis üles suure saali poole lookles. Thea järgnes kohusetundlikult mehele.

      „Teist vasakule jääv uks, preili Neville, viib rõdule, mis viib lindude kohale, läänetiiba ja samasuguse trepi juurde. Teist paremale jääb sissepääs suurde salongi. Tädi?”

      „Ma tean, et see näeb kohutav välja, päikseke, aga see oli vajalik.”

      „Mitte miski selle juures ei olnud vajalik.”

      Theal tuli Gabriel Sinclairiga nõustuda. Kui inimene soovib džunglis elada, siis võib lihtsalt džungli otsida ja, noh… seal elada. Tal hakkas isegi mehest kahju. Võib-olla ei olnud hertsogi pärija päris selline, nagu tundus.

      Ta tabas korraks mehe pilgu, kui nad olid läinud suurde salongi ning ta oli hertsoginna kõrval üsna kenal triibulise satiiniga kaetud diivanil istet võtnud. Kui Gabriel Sinclair talle otsa vaatas, naeratas Thea, loodetavasti armsalt, seejärel võttis käest kindad ja asetas käed sülle. Nad jätavad möödunud kohmetud hetked selja taha ja alustavad otsast.

      „Kas teil oli meeldiv merereis?” küsis Gabriel küsimust talle suunates.

      Ahaa, mees on temaga ühel nõul. Nad alustavad otsast.

      „Väga tore, jah, härra. Me lahkusime Virginiast enne, kui hilissuvised troopilised tormid end ilmutada jõudsid, ja terve reis oli õndsalt sündmustevaene.”

      Nii. See oli viisakas, informatiivne ja kui mees tundus tema selge, täpse ja kultuurse inglise keele kasutuse peale veidi üllatunud olevat, siis näitas ta seda vaid hetkeks välja.

      Hertsoginna sahmerdas juba teekandiku kallal, mille üks teenijatest oli tuppa toonud, ta valas teed välja ja ulatas kõigile õhukesi kurgivõileibu.

      „Milline õnn. Ja kas see on teie esimene reis Inglismaale, preili Neville?” Jah, mees oli kindlasti uudishimulik. Kas ta arvas, et ta venitab samuti laisalt igat täishäälikut, nagu tema poolõed olid ema suureks meelehärmiks harjunud tegema?

      „Jah, on küll.”

      Sir Jeremiah vaatas sõbrale otsa, nagu nad oleksid mingi järelduseni jõudnud. Thea ei olnud kindel, kas see järeldus oli rõõmus või kurb, kuid midagi olid nad otsustanud.

      „Ma olen varem Inglismaalt vaid ära sõitnud.”

      Taas vahetati pilke. Võimalik, et otsus kuulus muutmisele.

      Tõesõna. Kui ebaviisakas neist. Thea lootis, et hertsoginna sekkub ja selgitab asja, aga tundus, et ta loendas süvenenult suhkrutükke, mida tee sisse panna.

      „Ma sündisin Inglismaal, härra. Minu vend ja mina, mõlemad, kuid tema oli minust vanem ja kuna mina olen kahekümne kahe aastane, oli see väga ammu. Ta suri palaviku kätte enne minu sündi. Igatahes, me lahkusime Inglismaalt, et seada end sisse Virginiasse, kus mu vanemaid ei ootaks iga nurga taga kurvad mälestused. Ema oli kohutavalt endast väljas, ta kartis, et ma ei naase kunagi, et Londoni hooajast osa võtta, kuid papa lubas, et midagi sellist ei juhtu iial.” Ta silmitses oma käsi, suuremalt jaolt selleks, et ta ei tahtnud, et Gabriel Sinclair tema silmis midagi ohtlikult reetvat näeks. „Kahjuks isa suri, sõidul tagasi Inglismaale, et viimaseid asju korda ajada.”

      „Tragöödiaid näinud perekond,” lausus Gabriel noogutades. „Minu kaastunne.”

      Thea niheles veidi diivanil. Ta oli ilmselt jaganud rohkem informatsiooni, kui kumbki mees vajas, aga see, kuidas nad muudkui teineteisele otsa vaatasid, muutis teda ärevaks ja ta kippus närvi minnes vatrama. Ema tegi kogu aeg selle kohta märkusi. Ta oli tõesti emale suur pettumus, vähemalt enamiku ajast. Vaene naine oleks minestanud tol hetkel, kui tütar oma üsna kõrge ea paljastas.

      Hertsoginna, kes oli viimaks tee segamise lõpetanud, lausus: „Thea emast sai mu südamesõbranna, kui ma esimest korda koos Basiliga Ameerikat külastasin ja oma nõol külas käisin ja viimasel reisil me uuendasime tutvust. Kuigi mul pole kunagi tütart olnud, mõistsin ema valu, kui ta oma kadunud abikaasa tõotusest rääkis, ja pettumust, et tema armastatud vanimale tütrele ei anta võimalust kõrgseltskonna hooajast osa võtta, nagu tema isa ja ema olid nii väga soovinud. Loomulikult oli sellega asi otsustatud. Ma ei saanud teha muud, kui pakkuda välja, et toon Thea endaga siia kaasa.”

      „Ja, ee, see ongi mu üllatus? Kardan, et ma ei mõista,” lausus Gabriel.

      „Mitte päriselt, päikseke. Sinu üllatus on see, et sina aitad mul preili Neville’i saata, kui me kõik, kaasa arvatud Basil, väikeseks hooajaks Londonisse sõidame.”

      „Oi, seda küll mitte,” sõnas Gabriel püsti tõustes ja Thea poole kummardades, kena nägu alla surutud vihast sünge. „Kuigi mul on äärmiselt kahju, et ei saa teid saata, preili Neville, olen kahjuks juba plaaninud merre kõndida ja end ära uputada. Vabandage mind nüüd palun.”

      „Päikseke!” hüüdis tädi talle järele, samal ajal kui Sir Jeremiah Rigby kätega vastu reisi laksas ja valjusti naeris.

      Kuid Gabriel Sinclair ei kõhelnud kunagi, ta lahkus ruumist tagasi vaatamata, jättes Theale kaks mõtet: võimalik, et siin oli teoksil rohkem, kui ta arvas… ja et ainult mõni armas hallipäine vanadaam või täielik idioot tohiks iial julgeda sellele mehele väikseke öelda.

      Kolmas peatükk

      Gabriel ootas hertsoginnat, kui too viimaks hertsogi ruumidest välja tuli. „Ärge jookske kuhugi, teie hiilgus,” lausus ta naise käsivarrest kinni võttes, enne kui too üldse tema sealviibimist märkas. Minu meelest on meil vaja mõni privaatsem nurgake leida. Meil on ju mõningaid asju arutada, eks ole?”

      Hertsoginna vaatas talle naeratades otsa. „Kas sa ei küsi vähemalt, kuidas Basilil täna läheb?”

      „Tahad öelda, et pärast seda, kui Rigby ja mina eile saabusime, on vanapoiss jälle sammuke surmale lähemal?”

      „Me kõik oleme surelikud, päikseke,” märkis naine näppu viibutades. „Jäta see endale meelde.”

      „Aga see ei tohi su ainsaks mõtteks saada, kui plaanid elu nautida, kuniks seda on.”

      Hertsoginna ohkas noogutades. „Seda küll, jah. Ta vist on viimsepäeva ennustamisest tüdinud või tunneb end vähemalt üksikuna. Ta igatses minu järele kohutavalt, mõistad, ja kui ma talle ütlesin, et sõidan Londonisse ega tule tagasi enne tema sünnipäeva? Noh, ma olen ta juba pooleldi reisitõlda saanud. Kui me Londonisse jõuame, loodan, et sina neid kohutavaid mõtteid tema peast eemal hoiad.”

      „Mina? Miks mina?”

      „Miks mitte, jumal hoidku? Kuigi ma teda tohutult armastan, on ta paaril viimasel aastal mu tavapäraselt rõõmsameelset olekut rikkuma hakanud, lausa niivõrd, et pean ta aeg-ajalt maha jätma, sest muidu imeb ta mind koos endaga oma meeleheite sügavikku. Imeb mind sügavikku, päikseke.”

      „Jah, sügavikku. Sellisele saatusele ei taha mõeldagi,” nõustus Gabriel. Ta armastas oma tädi, tõesti armastas. Aga mõnikord…

      Hertsoginna

Скачать книгу