LITMIR.BIZ

      Kui sa laeva pealt maha tuled ja kaile astud, tunned otsekohe tuult, mis puhub oru poolt. Seda on tunda ka praegu, külmal talveajal. Pane lihtsalt silmad kinni. Siin on mändide lõhna. Ja kuuskede. Siis hakka muudkui astuma.

      Vali see tee, mis läheb otse, mine suletud kioskist, kauplusest ja Theo juuksurisalongist mööda ning sealt aina piki jõge edasi.

      Alguses on maastik üsna tasane ja ümberringi on näha maju. Viimase maja ees seisab ekskavaator. Seal elab Peter oma emaga.

      Edasi on üha rohkem lund ja metsa ning maju jääb üha vähemaks. Tee muutub nüüd poole kitsamaks ja poole järsemaks. Kui sa siin kunagi varem käinud ei ole, võib juhtuda, et hakkad juba kahtlema, ega sa äkki ära pole eksinud. Aga sa ei ole eksinud. Sest vaevalt oled sa jõudnud nii mõelda, kui märkad silti. Sildil on kiri „Vilgukiviorg”. Siis sa tead, et oled õigel teel.

      Kohe pärast silti paistab kämpinguplats. Ja pane nüüd hoolega tähele: sinna kämpinguplatsile ära sa mingi hinna eest mine. Kui sa seda siiski teed, siis ära tule ütlema, et sind selle eest ei hoiatatud. Klaus Hagen, Hageni Tervisekämpingu omanik, on nii tige, et tema peaks lausa kraanikausist alla valama. Tal pole üldse huumorimeelt ja ta ei salli sugugi lapsi, iseäranis siis, kui need kõva häält tekitavad. Ja sestsaadik kui lapsed kord kadaga ühe tema kämpingumajakese akna puruks lasksid, ehkki see juhtus täiesti kogemata, peab ta lapsi kõige hullemateks olevusteks maa peal (tõtt-öelda ei ole see laps, kes kadaga tolle aknaruudu puruks laskis, Klaus Hagenist samuti mitte just ülearu vaimustuses. Mõnikord, kui tal õhtuti voodis und ei tule, peab ta endamisi aru, kas peaks seal ehk veel ühe akna puruks laskma). Nii et mine parem heaga Hageni Tervisekämpingust mööda.

      Ja pärast Hageni Tervisekämpingut tuleb mets, kus lumi painutab puude oksi nii, et need peaaegu su pead puudutavad. Seda kutsutakse muinasjutumetsaks. Taamal seisab Sally roheline maja, aga selle juures pole suurt midagi muinasjutulist. Elutoaaknast potilille tagant paistavad Sally lillakad keemilised lokid. Sally märkab sind samuti. Võid selles kindel olla. Sally näeb kõike. Kui sa ka tillukese hiirekesena hääletult tema rohelisest majast mööda roomaksid, talvine maskeerimisülikond seljas – Sally märkaks sind igal juhul. Lõunauinakut ta ka ei tee.

      Ent kui sa oled Sally majast õnnelikult mööda saanud, jõuad viimaks sillani, mis viib üle Vilgukivioru jõe. Kui sa siis üle silla ja mäest üles paremale lähed, jõuad Gunnvaldi tallu. Kui sa üle silla ei lähe, vaid pöörad vasakule ja astud mäenõlvast üles, jõuad sa Tonje ja tema pere tallu. Rohkem talusid siin mäejalamil polegi.

      Ja nüüd sa siis oledki Vilgukiviorus. Tere tulemast!

      1. peatükk

      Külmal veebruarikuu pärastlõunal valitseb Vilgukivioru südames ääretu vaikus. Jõgi ei kohise, sest seda katab jää. Linnud ei sädista, sest nad on lõunasse lennanud. Isegi lammaste määgimist pole kuulda, sest nemad on laudas soojas. On vaid valge lumi, tumedad kuused ja suured vaikivad mäed.

      Keset seda talvevaikust leidub aga üks must täpike, kes peatselt hakkab häält tegema. See must täpike seisab üleval Kaljutipu jalamil ühe pika ja üpris kõvera suusaraja alguses. See täpp on Vilgukivioru Tonje. Tema isa on Vilgukiviorus talupidaja ja ema on mere peal mereteadlane. Ja tal on punased lõvilokid. Lihavõtete ajal saab ta kümme aastat vanaks. Seda kavatseb ta tähistada nii, et mäed kõmisevad.

      Kämpingu omanik Klaus Hagen, see, kes lapsi ei salli, peaks tegelikult oma eluga päris rahul olema. Nimelt on terves Vilgukiviorus ainult üks laps. Ja ühte last peaks isegi Klaus Hagen suutma taluda. Aga ta ei suuda. Vilgukivioru Tonje on just täpselt niisugune laps, keda Klaus Hagen kõige vähem talub. Tüdruku juures on midagi, mis paneb kõik kämpingukülastajad, kes teda kohtavad, uskuma, et tegelikult kuulub see org hoopis Tonjele, olgugi et nad elavad Hageni Tervisekämpingus. Õnneks meeldivad Vilgukivioru väikesele keisrinnale külalised rohkemgi kui väga.

      „Tonje, su otsaesisele võiks kirjutada „Tere tulemast”,” arvas ükskord tädi Idun.

      Talvel on kogu Vilgukiviorg Tonje suusaradadest ja jalajälgedest tekkinud silmuseid ja jutte täis.

      „Ma lasen ta hommikul õue ja loodan, et ta õhtuks tagasi ilmub,” seletab isa Sigurd, kui keegi neile külla tuleb ja pärib, kuhu ta oma tütre on pannud, ja seda pärib Vilgukivioru rahvas alatasa. Vilgukivioru Kõueke, nii teda kutsutakse.

      Ja nüüd sätib Tonje oma suusaotsad Väikehaamri poole. Sel viimasel talvevaheaja-eelsel reedel olid nad koolist varem lahti saanud. On alles keskpäev.

      „Talvevaheaeg on üks tore asi,” mõtleb Tonje endamisi. „Talvevaheaeg ja mäest alla laskmine.”

      Siit Väikehaamrini on järsk laskumine. Nii järsk, et Tonje peab end mäe peal kõvasti kokku võtma, nii teevad ju alati ka tädi Eir ja tädi Idun, kui nad lihavõtete ajal kodus käivad. Nad alustavad siitsamast kõrgelt ja tõukavad sisse nii metsiku hoo, et lumejutt tuhiseb neil selja taga just nagu pruudiloor. Väikehaamri serv on neile hüppemäeks ja nad lendavad hiiglama kõrgelt. Tädi Eir teeb koguni saltosid.

      „Elus läheb vaja kahte asja,” ütleb tädi Eir ikka. „Need on kiirus ja eneseusaldus.”

      Tonje meelest on see tädi Eiril targasti öeldud. Sel ajal kui tädid on Oslos koolis, harjutab Tonje kõiksugu asju, mil vähegi pistmist kiiruse ja eneseusaldusega.

      Aga üks mis kindel, nimelt ei soorita Vilgukivioru Tonje mitte suusahüppepoegagi, ilma et Gunnvald köögiakna all istuks ja teda binokliga jälgiks. Esiteks pole üldse nii lahe hüpata, kui keegi pealt ei vaata, ja teiseks on hea, kui sul on käepärast keegi, kes kiirabisse helistaks, juhul kui sa pärast maandumist enam püsti ei peaks tõusma. Gunnvald elab küll Kaljutipu jalamist üsna kaugel, aga tal on tohutult hea binokkel. Nüüd vehib Tonje kätega, andes märku, et ta on valmis.

      Ning sellega on Vilgukiviorus valitsenud vaikusel lõpp.

      „Pilli-Peetril oli üksainumas lehm!” üürgab Tonje ja viskub kohalt.

      Suusatamise ajal on äärmiselt tähtis laulda. Neil kordadel, kui Tonje Väikehaamrilt suusahüppeid teeb, leelutab ta nii valjusti, et Vilgukivisarve mäe kurus saab sellest alguse tilluke lumelaviin.

      „Pilli-Peetril oli üksainumas leeeehm!”

      Ta painutab end, sirutab käed ette ja tõmbab pea rinnale, et õhutakistust vähendada.

      „Lehma andis ära, vastu viiuli sai!”

      Kaljuserv tuleb üha lähemale. Tonjel on tunne, et nüüd peab hästi valjusti laulma, muidu ta veel kahetseb hullusti.

      „LEHMA ANDIS ÄRA, VASTU VIIULI SAI!” rõkkab ta laulda, nii et kogu Vilgukivimäestik vastu kajab.

      Oh sa jutt, mis kiirus! Oh sa tuhat ja tuline, kuidas Väikehaamer tema ees kerkib. Et ta ka eales ei õpi. Et ta ka eales, eales, ealeski ei õpi. Kohe ongi ta kohal. Nüüd kohe hakkab nõlv ülespoole kaarduma. Nüüd lähebki üles. Tonje pigistab silmad kinni. Juba ongi serv. Kõhus kõditab ja jalad surisevad.

      „Ja see vana hea viiuuuuuuuuuuuuuuuuu…!”

      Tonje lendab õhus. Kunagi varem pole ta jõudnud õhus nii palju „Pilli-Peetrit” ära laulda. Tõepoolest, peaaegu et terve refrääni. Oleks ta veel saltot teha osanud nagu tädi Eir, oleks ta jõudnud sedasama kolm korda korrata.

      Aga kahjuks ma praegu veel saltot ei oska, mõtleb Tonje läbi õhu tuhisedes. Või äkki siiski oskan, mõtleb ta veel, märgates, et tema pea on seal, kus peaksid olema jalad, ja jalad seal, kus peaks olema pea.

      Pärast igati tähelepanuväärset õhulendu sooritab Tonje äpardunud maandumise, ta on justkui üks pea-alaspidikummikommimehike liiga vahukoorese tordi peal. Nii külm ja valge on siin lamada ning ta ei tea enam üldse, on ta elus või surnud. Kindlasti juurdleb Gunnvald mäe all oma köögiaknal samuti selle üle. Tonje lebab vaikselt, kuni hakkab oma südame tuksumist tundma. Seejärel raputab ta tasakesi pead, et seal kõik nii-öelda oma kohale tagasi loksuks.

      „Kas oli see nüüd midagi salto moodi?” juurdleb ta.

      2. peatükk