LITMIR.BIZ

      Me paadid libisesid kolmekesi kõrvuti kergelt läbi lainete. Sõbralik hoovus kandis meid ranniku poole. Aerutasime kordamööda, et pikemalt vastu pidada, ehkki mina tundsin end nii tugevana, et ei andnud peaaegu tund aega sõudmiskorda käest. Sulandusin aerutõmmete rütmi. Käed joonistasid õhku pikki kaari, nagu tiriksin midagi vastutõrkuvat enda poole. Hugh aerutas mu vastas ning tema selja taga paadi vööris istus Emma. Suvekübara lai serv varjas põlvedele laotatud kaardi kohale kummardunud tüdruku silmi. Iga natukese aja tagant tõstis ta pilgu ja uuris silmapiiri. Piisas tema näo nägemisest päikesepaistes, et tekiks energia, mille olemasolust endas mul seni aimugi polnud.

      Mul oli tunne, nagu suudaksin igavesti sõuda – kuni Horace teisest paadist hõikas, et küsida, kui pika tee me maale jõudmiseks veel läbima peame. Emma vahtis silmi kissitades saart, siis oma kaarti, mõõtis midagi laialiaetud sõrmedega ja vastas kõhklevalt: „Umbes seitse kilomeetrit?” Siis sosistas Millard, kes samuti meie paadis reisis, talle midagi kõrva, tüdruk kortsutas kulme ja pööras kaarti ning pakkus pärast veel mõningast keskendumist: „Ma tahtsin öelda, et kaheksa ja pool.” Kohe, kui ta oli selle lause üle huulte saanud, tundsin end äkki pisut närtsinult ja märkasin seda ka kõigi teiste juures.

      Mõne nädala eest oli praam toonud mind Cairnholmile. Teekond oli kaheksa ja poole kilomeetri pikk, kestis terve tunni, ning loksutas mu sisikonna päris segi. Ükskõik mis mõõtu mootorpaadil olnuks selle vahemaa läbimine naljaasi. Seda oli poolteist kilomeetrit vähem, kui mu täiesti vormist väljas onud läbisid imelikel nädalavahetuste heategevusjooksudel, ja paar kilomeetrit rohkem, kui mu ema hooplemist väärt tulemus peene treeningsaali sõudmismasinal. Kuid praam pidi saare ja mandri vahel käima hakkama alles kolmekümne aasta pärast ning sõudmismasinad polnud reisijatest ja pagasist raskes lastis. Samuti polnud neid tarvis kogu aeg õigel kursil hoida. Kõige hullem oli see, et asusime kurikuulsas laevahukupiirkonnas. Meid ootas kaheksa ja pool kilomeetrit tujukat ohtlikku merd, mille põhi oli täis rohekaks tõmbunud laevavrakke ja meremeeste luid. Ning kusagil seal sügavas pimeduses uitasid ringi meie vaenlased.

      Need meie hulgast, kellele see muret tegi, oletasid, et tondid on lähedal ja passivad kusagil meie all saksa allveelaevas. Kui nad meie põgenemisest saarelt juba teadlikud polnud, siis pidid nad selle peagi avastama. Nad olid tulnud nii kaugele miss Peregrine’i röövima ning polnud mõtet loota, et nad ühe nurjaläinud katse tõttu ettevõetust loobuvad. Päevavalgel oli allveelaeval pinnale tõusmine ohtlik, kuna merd valvasid briti lennukid ja taamal sajajalgsete moodi tasapisi edasi nihkuvad sõjalaevad, aga öösel oleksime kerge saak. Siis ründaksid nad meid, võtaksid miss Peregrine’i kaasa ja uputaksid teised ära. Nõnda me siis sõudsime, kogu lootus sellel, et jõuame enne pimeduse saabumist kuivale maale.

      Sõudsime, kuni käed olid tulivalusad ja õlad kanged. Sõudsime, kuni hommikune briis vaikis ning päike hakkas meile nagu läbi suurendusklaasi pähe paistma. Higi voolas ojadena ning siis taipasingi, et kellelgi polnud pähe tulnud joogivett kaasa võtta ning et tuhande üheksasaja neljakümnendal aastal tähendas kaitse päikesekiirguse vastu kuhugi varju minemist. Sõudsime, kuni peopesadelt nahk maha hõõrduma hakkas ja olime kindlad, et ei suuda enam ainsatki aerutõmmet teha. Ometi tegime neid veel ja veel ja veel.

      „Te higistate nagu lumememmed kevadel,” ütles Emma. „Laske mind ka aerude juurde, enne kui päris ära sulate.”

      Ta hääl ehmatas mu tardumusest välja. Noogutasin tänulikult ja lasksin ta aerupingile, kuid kahekümne minuti pärast küsisin oma koha tagasi. Mind häirisid mõtted, mis hiilisid pähe sel ajal, kui keha puhkas. Kujutlesin, kuidas isa ärkab ja avastab, et olen Cairnholmi toast läinud, jättes enda asemele Emma kummalise kirja. Oh seda paanikat, mis siis tuleb. Mälus vilksatasid hiljuti läbi elatud hirmsad hetked – mind enda lõugade vahele tiriv koletis, mu endise psühhiaatri surm, jääkirstus säilitatav surnud mees, kes sai hetkeks siia ilma tagasi tiritud, et ta saaks mulle mõne sõna kõrva kähiseda… Nõnda ma sõudsingi edasi hoolimata kurnatusest ja tundest, et selg ei lähe enam iial sirgeks. Käed olid hõõrdumisest katki ning püüdsin üleüldse mitte millestki mõelda. Need tinarasked aerud tähendasid võimalust ellu jääda ja paat oli päästepaat.

      Bronwyn, kelle jõud näis olevat lõppematu, aerutas ühes paadis täiesti üksi. Olive istus ta vastas, kuid temast polnud abi. Pisike plika poleks saanud aere tõmmata, ilma et oleks õhku kerkinud ja siis oleks juhuslik iil võinud ta kaasa viia nagu tuulelohe. Nõnda siis tegi Bronwyn kahe eest tööd ning Olive karjus talle ergutusi. Võib-olla tegi tüdruk ära isegi kolme või nelja inimese töö, kui arvestada rasket lasti kohvreid ja kaste, mis olid täis riideid, toitu, maakaarte, raamatuid ja ka vähemolulist kraami, nagu näiteks Enochi märssi pakitud purgid reptiilisüdametega või miss Peregrine’i maja plahvatuses eest lennanud välisukse link, mille Hugh oli paatide juurde minnes rohu seest leidnud ja kaasa võtnud kui mälestuseseme, milleta ta ei suuda elada. Seal oli suur padi, mille Horace oli põlevast majaosast välja toonud, väites, et see on ta õnnepadi, ainus asi, mis suutis hirmsaid unenägusid eemale peletada.

      Mõned asjad olid nii hindamatu väärtusega, et lapsed hoidsid neid isegi sõudes enda ligi. Fional seisis põlvede vahel potitäis vihmaussidega aiamulda. Millard oli oma näo pommiplahvatuses pulbriks purustatud telliste tolmuga triibuliseks värvinud. See näis olevat osa tema veidrast leinamisrituaalist.

Скачать книгу