Ohtlik kokkulepe - Robyn Donald

Скачать книгу

Ian, ei usuks, et sa leiaksid sellise tüdruku ligitõmbava olevat.” Ta naeratas pilklikult. „Sinu eelistus ilusate naise osas on liiga hästi teada. Aga sellest olukorrast peab olema mingi väljapääs, sest ma olen kindel, et Peta ei ole Ianisse armunud.”

      „Kust sina tead?” küsis Curt irooniliselt. „Ja ära tule mulle ütlema, et see on naiselik vaist.”

      „Häh! Sina oled nüüd küll õige inimene seda ütlema!” Nüüd, kus Curt oli nõustunud aitama, oli Gillian jälle enesekindel, tema silmad helendasid ja ta naeratas hoolimatult. „Kõik arvavad, et sa tirisid isa firma mudast välja ja saatsid selle stratosfäärile tiirlema puhtalt oma intelligentsuse ja tugeva tahtejõu abil, aga sa ütlesid mulle kord, et põhiosa ajast järgisid sa lihtsalt oma sisetunnet.”

      „Ja mõnikord ma ignoreerisin seda,” ütles Curt pilklikult.

      „Aga intuitsioonil ei ole sellega midagi pistmist. Sina jõudsid tippu, sest peale selle, et sa oled brutaalselt tark, oskad sa ka hästi inimeste kehakeelt lugeda,” ütles õde otsustavalt. „Mina oskan seda samuti hästi. Ja Peta Grey kehakeel ütleb mulle, et ta ei ole Ianisse armunud. Ta tahab minema saada sellest väikesest talust, mis on miilide kaugusel lähimast külast, kus tal ei ole raha, muid väljavaateid peale raske töö ega võimalust kohata viisakaid meesterahvaid. Välja arvatud juba abielus meesterahvaid!”

      Curt heitis pilgu laual lebavatele fotodele ja tema pilk jäi pidama Peta Grey’ väljakutsuval näol ja tema lopsakatel kindlalt kokku surutud huultel. Tema kiindumus Gilliani vastu hakkas segunema mingi tumedama, peenema tundmusega, mis hoiatas teda, et ta end sellest asjast eemal hoiaks.

      Aga oma õe eest hoolitsemine oli temasse liiga tugevasti sisse harjunud, et ta seda niisama lihtsalt muuta saaks. Ta kummardus ja kirjutas midagi oma lauamärkmikku. „Olgu, nii et näeme järgmisel nädalal.”

      Gillian ohkas sügavalt. „Aitäh,” ütles ta väriseval häälel. „Ma olen sulle igavesti tänulik.”

      „Ma ei luba mitte midagi,” ütles Curt järsult. „Kas ma võin su lõunale viia?”

      „Ma tahaksin väga sinuga lõunat sööma tulla, aga ma juba leppisin paari kooliaegse sõbraga kokkusaamise kokku. Pealegi võin ma kihla vedada, et sul on ees mingi eriti tähtis kohtumine oluliste inimestega.”

      „Tõsi,” nõustus Curt ja saatis tema poole teele ühe oma harvadest naeratustest, mis ajas isegi tema enda õel pea segi. „Aga ma oleksin lühidalt teinud, kui sul mind vaja oleks olnud.”

      Ta õde astus hooga tema juurde, tõmbas ta pea alla, et teda põsele suudelda ja pani siis hetkeks pea tema rinnale. „Ma teadsin, et ma võin sinule loota,” ütles ta, naeratas talle säravalt ja lahkus.

      Kulmu kortsutades vaatas Curt, kuidas ta minema kõndis ja helistas siis oma sekretärile. „Võta nii kiiresti kui saad ühendust John Stevensiga,” ütles ta, samal ajal jälgisid tema karmid silmad hoolega liikluskeerist, mis sammastega muuseumi poole liikus. Päikese käes templina särav Aucklandi mälestusmärk sõjas langenutele kroonis mäge, mis kõrgus linna ja sadama kohal.

      Igal teisel ajahetkel oleks ta rõõmuga oodanud võimalust nädal aega Tanekahal viibida, aga isegi kui ta jättis kõrvale selle, et ta ei saa Anna Leega aega veeta, ei eeldanud ta, et ta seekordset sealviibimist võiks nautida. Ta pööras end ringi, tõstis uuesti fotod laualt üles ning ei vaadanud mitte oma õemeest, vaid hoopis naist, kes peaaegu Iani käte vahel seisis. Päike sädeles laisa kuldse tulena tema juustel ja tema jalge ees lebas kübar, nagu oleks mõni hooletu käsi selle peast maha tõuganud.

      Kas selleks, et oleks parem seda sensuaalset suud suudelda?

      Tõenäoliselt ei olnud üldse mingit suudlust, aga see ei tähenda, et seda plaanis ei olnud.

      Huuled kokku surutud, pillas ta fotod käest, nagu oleksid need tema sõrmeotsi kõrvetanud. Mõtle, et tegemist on võimaliku kullaotsijaga, sisendas ta endale, ja otsi tema kohta välja kõik mis võimalik, et sa teaksid, milliseid nööre tõmmata.

      Kui tal ei jääks muud üle, ta isegi ostaks Peta sellest asjast välja, kuigi see oleks tema põhimõtete vastane. Ta oleks kõigeks võimeline, kui see Gilliani abielu võiks päästa; peale tema loomuliku kiindumuse oma õesse võlgnes ta tollele rohkem, kui ta kunagi tagasi suudaks maksta.

      Esimene peatükk

      Peta pea nõksatas järsult. Sammud tulid mäest üles? Kes pagan see olla võiks? Mitte Ian, sest tema sõidaks oma pikapiga. Naise suu muutus sirgeks kriipsuks. See pidi olema Curt Blackwell McIntosh – Tanekaha farmi omanik, naistemees, ärihai ja Gillian Mathesoni jumaldatud vend.

      Kramplik jõnksatus ta käte all lülitas ta tähelepanu tagasi vasikale.

      „Lihtsalt ole vaikselt,” ütles ta rahustaval toonil, kui sättis loomale köit ümber, „ja me saame su siit mudast imekiiresti kätte – oh kurat!” hüüatas ta, kui koer tõi kuuldavale raevuka haugatuste jada.

      „Jää vait, Laddie,” möirgas Peta, aga oli juba hilja; korralikult ära hirmutatud vasikas leidis endas piisavalt jõudu, et meeletult ringi rahmeldada, pritsides neiu üle veel rohkema haisva muda ja veega ning vajus ise sellest aina sügavamale mülkasse.

      Pominal kirudes tõstis Peta vasika pead ülespoole, et see hingata saaks ja nähvas siis selleks ajaks juba taltunud koerale napisõnalise käsu tahapoole hoida.

      Kui Curt McIntosh oli nii suur mees, nagu ta fotodelt paistis, oli just teda vaja, et seda vasikat välja tirida!

      Ta suu kõverdus põlglikuks naeratuseks. „See pole eriti usutav stsenaarium,” ütles ta vasikale, kes seisis nüüd liikumatult ühe koha peal, kuigi tema silmad käisid rahutult ringi. „See on liiga räpakas tegevus rahvusvahelise magnaadi jaoks. Samas võib ta siiski saata mõne jooksupoisi appi.”

      Ja see oleks ka väga tore, tingimusel, et selleks jooksupoisiks pole Ian.

      Peta kissitas päikse poole silmi. Nagu tuulispask tõusid Curt McIntosh ja tema hobune mäeharjale ja tormasid tema suunas, nad moodustasid ühtse jõulise terviku, mõlemad ilusad ja ähvardavad.

      Mingi kummaline kartlik värin tekitas Peta kõhus õõnsa tunde. Et seda summutada, ühmas ta: „Vaata nüüd hästi, Laddie, mida tähendab sadulas sündida!”

      Aga Curt McIntosh ei olnud sündinud sadulas. Ta oli Aucklandist ja raha, mis finantseeris tema pastoraalimpeeriumi, oli pärit saladuslikult ja mõistetamatult alalt nimega infotehnoloogia; tema firma oli sellel alal maailmaliider. Ta võis ju ratsutada nagu kõrbesõdalane, aga tema põllumajanduslikud huvid olid vaid hobi eest.

      Hobune ja ratsanik muutsid suunda ja aeglustasid väikesele mudamülkale lähenedes käiku. Mingi primitiivne eelaimus võbeles üle Peta närvilõpmete; peale selle, et ta oli vaimustav ratsutaja, oli Curt McIntosh ka suur. Surunud maha hullumeelse soovi jätta vasikas sinnapaika ja põgeneda sealt kus kurat, vaatas Peta, kuidas hobune aeglustas sujuvalt sammu. Vähemalt Curt McIntosh ja tema hobune ei kapanud uhkeldades sinnani, mis oleks vasika järjekordsete enesetapjalike püüdlusteni ära ehmatanud.

      „Muidugi on see musta värvi,” sosistas ta selja taha koerale, kellel olid karvad uudishimust turris. „Röövlid valivad alati mustad hobused – need on head inimeste hirmutamiseks. Mitte et ta siin mingit sõjasaaki leiaks, aga ma vean sinuga koeraküpsise peale kihla, et see hobune on täkk.”

      Ta oli Curt McIntoshist piisavalt kuulnud, et ettevaatlik olla; tema kui halastamatu inimese kuulsus oli kasvanud koos tema varandusega, aga ta oli olnud halastamatu algusest peale. Vaevalt ülikooli lõpetanud, manööverdas ta oma isa perefirma juhtimisest eemale ja võttis selle üle, tiris firma raskustest välja ja viis kasumit tootma, ning kasutas siis sealt tulnud ressursse, et maailma vallutada.

      „Domineeriva isase kehastus,” nentis Peta mõminal. Mutta põlvitama jäämine käis tema uhkuse pihta, nagu ta ootaks seal, et suur tugev mees tuleks ja tema ning vasika ära päästaks, aga ta ei julgenud lõdvendada oma haaret libedal köiel.

      „Oota seal, ma seon hobuse kinni.” Madal hääl, rahulik,

Скачать книгу