LITMIR.BIZ

Скачать книгу

siis, tol päeval, kui sa mu juukseid puudutasid, taipasid sa, mida teed, ja lasid käe sülle vajuda. Sa naeratasid, aga naeratus ei jõudnud seekord su silmadesse.

      Ma kehitasin õlgu. „Olgu pealegi,” vastasin ma.

      Mulle tundus, et maailm pudeneb koost, nagu oleksime läinud läbi katkise peegli mingisse purunenud ruumi, kus polnud võimalik millestki aru saada, kus meie kaitsekiht oli kadunud, meie müürid maas. Seal polnud mul põhjust öelda ei.

      iii

      ME SÕITSIME LIFTIGA WIENI ÜHIKA 11. KORRUSELE ja sa tõmbasid koridori otsaakna lahti. „Üks inimene näitas mulle seda, kui ma teisel kursusel olin,” ütlesid sa. „Siit näeb New Yorgi kõige uskumatumat vaadet.”

      Me ronisime aknast välja katusele ja mul jäi hing kinni. Manhattani lõunatipult tõusis endiselt suitsupilvi. Kogu taevas muutus järjest hallimaks, linnale langes tuhk.

      „Jumal küll,” ütlesin ma. Mulle tõusid pisarad silma. Kujutlesin, mis seal enne oli olnud. Nägin tornide asukohta nagu negatiivis. Lõpuks jõudis kõik mulle kohale. „Neis majades olid ju inimesed.”

      Su käsi leidis üles minu oma ja hoidis seda peos.

      Me seisime ja vaatasime hävingu tagajärgi, mõlemal pisarad mööda põski alla veeremas, ei teagi, kui kaua. Seal pidi peale meie olema veel inimesi, aga ma ei mäleta neid. Ainult sind. Ja seda suitsusammast. See sööbis mu ajukäärudesse.

      „Mis nüüd saab?” sosistasin ma lõpuks. Selle nägemine pani mind mõistma kallaletungi suurust. „Mis nüüd edasi saab?”

      Sa vaatasid mulle otsa ja su ikka veel pisarais silmad kohtusid minu omadega sellise intensiivsusega, mis eirab ülejäänud maailma. Su käsi libises mu piha ümber ja ma tõusin kikivarvule, et su huultele poolele teele vastu tulla. Me surusime kehad teineteise vastu, nagu kaitseks see meid kõige eest, mis võib juhtuda. Nagu oleks huuli teineteise vastas hoida ainus võimalus tunda end turvaliselt. Niipea kui su mind embasid, tundsin ma end su käte jõu ja soojuse poolt kaitstuna. Su lihased võbelesid mu käte vastas ja ma surusin sõrmed su juustesse. Sa keerasid mu patsi oma käe ümber, tirides seda allapoole ja kallutades mu pead taha. Ja ma unustasin maailma. Sel hetkel olid olemas ainult sina.

      Ma tundsin end palju aastaid sellepärast süüdi. Süüdi, et me suudlesime esimest korda, kui linn põles, et ma kaotasin end sel hetkel sinusse. Alles hiljem sain ma teada, et meie ei olnud ainukesed. Mulle räägiti sosinal, et nii mõnigi oli sel päeval armastust jaganud. Lapse eostanud. Kihlunud. Ütelnud esimest korda, ma armastan sind. Surmas on midagi, mis äratab inimestes elutahte. Me tahtsime tol päeval elada ja ma ei tunne, et oleksime sellepärast süüdi. Enam mitte.

      Kui me lõpuks hinge tõmbasime, panin ma pea su rinnale. Ma kuulasin su südant ja selle kindel rütm lohutas mind.

      Kas ka minu südametuksed sind lohutasid? Kas nii on ka praegu?

      iv

      ME LÄKSIME TAGASI SU ÜHIKATUPPA, SEST SA LUBAsid otsida midagi hamba alla. Sa tahtsid pärast sööki kaameraga uuesti katusele minna, ütlesid sa, ja teha mõned pildid.

      „Spectatorile või?” küsisin mina.

      „Ajalehele?” ütlesid sa. „Ei, ei. Endale.”

      Köögis köitis mind sinu fotode virn: mustvalged võtted kõikjalt üliõpilaslinnakust. Pildid olid ilusad ja veidrad. Kujutised, mis olid nii kaugelt sisse suumitud, et igapäevased asjad näisid kui moodne kunst.

      „Kus see on võetud?” küsisin ma. Silmitsenud pilti pikemalt, sain ma aru, et see oli lähivõte linnupesast, mis on vooderdatud justkui ajalehe-, ajakirja- ja kellegi prantsuse kirjanduse essee ribadega.

      „Oh, see oli uskumatu lugu,” ütlesid sa mulle. „Jessica Cho, tunned sa teda? Ta laulab ühes a capella ansamblis. David Blumi tüdruk. Ta rääkis mulle pesast, mis ta aknast paistab ja millesse oli kellegi koolitükk sisse põimitud. Ma läksin seda vaatama. Mul tuli aknast välja ronida, et seda kaadrisse saada. Jess ja Dave hoidsid mind pahkluudest kinni, sest Jess kartis, et ma kukun alla. Aga pildile ma selle sain.”

      Pärast seda lugu nägin ma sind teise pilguga. Sa olid vapper, julge ja oma kunstile pühendunud. Praegu sellele mõeldes arvan ma, et sellisena sa tahtsidki mulle paista. Sa tahtsid mulle muljet avaldada, aga ma ei taibanud seda siis. Ma lihtsalt mõtlesin: Ohoo! Ta on imeline! Aga tõsi on see, ja see on tõsi olnud nii kaua, kui ma sind tunnen, et sa leiad igalt poolt ilu. Sa märkad asju, mida teised ei märka. Seda olen ma sinus alati imetlenud.

      „Kas pildistamine on see, mida sa tahad teha?” küsisin ma piltidele osutades.

      Sa raputasid pead. „See on lihtsalt tore tegevus,” ütlesid sa. „Mu ema on kunstnik. Sa peaksid nägema, mida ta suudab teha, ta tohutult ilusaid abstraktseid maale, aga ta teeb äraelamiseks turistidele väikesi Arizona loojangupilte. Mina sellist elu ei igatse: teha seda, mis müüb.”

      Ma kummardusin köögileti kohale ja vaatasin teisi fotosid. Roostet kivipinki söömas, marmori värvisooni, metallkäsipuu karedat pinda. Ilu seal, kus ma poleks seda eales ette kujutanud. „On su isa ka kunstnik?” küsisin ma.

      Su näoilme muutus kinniseks. Sul oleks nagu uks silmade taga kinni läinud. „Ei,” vastasid sa, „ei ole.”

      Olin astunud maalõhesse, mille olemasolust mul polnud aimu. Panin selle kõrva taha, olin su maastikku alles avastamas. Juba ma lootsingi, et sellest saab koht, mida ma ükskord tunnen hästi ja milles rändan ringi kui milleski mulle läbini omases.

      Sa olid vait. Ja mina olin vait. Telekas lärmas ikka tagaplaanil ja diktorid rääkisid Pentagonist ja Pennsylvanias alla kukkunud lennukist. Olukorra õudus jooksis jälle judinal üle mu selja. Ma panin su pildid käest. Tundus kohatu keskenduda praegu ilule. Aga järele mõeldes oli see ehk just selle hetke õige tegevus.

      „Sa vist ütlesid, et sööme midagi?” küsisin ma, kuigi mul polnud isu ja teleekraanil vilkuvad pildid panid mul sees keerama.

      Uks su silmades avanes. „Ütlesin jah,” laususid sa noogutades.

      Ainuke söök, mille jaoks sul koostisaineid leidus, olid natšod. Nii et ma lõikasin hajameelselt tomateid ja tegin roostes avajaga lahti oapurgi, sina aga panid tortillakrõpsud ühekordsele fooliumalusele ja riivisid juustu katkiste äärtega hommikuhelbekaussi.

      „Aga sina?” küsisid sa, nagu poleks me vestlus vahepeal liiva jooksnud.

      „Mida?” Ma vajutasin purgi kaaneääre ubadesse, et saaksin selle sealt paremini kätte.

      „Oled sa kunstnik?”

      Panin metallketta köögiletile. „Ei,” ütlesin ma, „kõige loomingulisem asi, mida ma teen, on korterikaaslastele jutte kirjutada.”

      „Mis teemal?” küsisid sa, pea viltu.

      Lõin pilgu maha, et sa ei näeks mind punastamas. „Piinlik öelda,” vastasin ma, „aga need on Hamiltoni-nimelisest minipõrsast, kes sai juhuslikult sisse jäneste ülikooli.”

      Sa pahvatasid üllatunult naerma. „Hamiltoni-nimeline põrsas?” ütlesid sa. „Muidugi. Väga naljakas.”

      „Aitäh,” ütlesin ma, vaadates jälle sulle otsa.

      „Nii et seda sa tahadki pärast kooli teha?” Sa olid võtnud salsapurgi ja kopsisid selle kaant vastu köögiletti, et see lahti tuleks.

      Ma raputasin pead. „Ma ei usu, et Hamiltoni põrsajuttudele on erilist turgu. Ma olen mõelnud, et võiks teha midagi reklaami alal, aga see kõlab praegu välja öeldes kuidagi tobedalt.”

      „Miks tobedalt?” küsisid sa, keerates purgikaane plõksuga lahti.

      Ma vaatasin teleka poole. „Mis tähtsust sel on? Reklaamil. Kui see oleks mu viimane päev maamunal ja ma veedaksin kogu oma täiskasvanuelu, kavandades kampaaniaid, et müüa inimestele riivitud juustu … natšokrõpse … kas ma tunneksin, et olen oma aega hästi kasutanud?”

      Sa

Скачать книгу