LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sa käisid hommikul vanaema riidekapis vargil vä?” on vaid üks hävitavatest lausetest, mille ta koos oma tibide kambaga mööda koolimaja koridori käies võib täiesti suvaliselt kellelegi visata. Olen seda korduvalt näinud. Adelina sõjakusest on liikvel palju kuulujutte. Räägitakse, et kes iganes Adelinale ette jääb, sellega lahendatakse probleemid ikka nii avalikult, kui vähegi võimalik. Kui Adelina ka mõnikord hiljem teada saab, et ründas vale inimest, siis ega see teda enam ei puuduta. Olen isegi näinud, kuidas ta koolimajas keset koridori mõne tüdruku peale karjub. Jah, särtsu ja keevalisust sellel tüdrukul jätkub! Sellest kõigest piisab, et Adelinast piisavalt eemale hoida. Ilmselt alateadlik hirm Adelina ees on minu jaoks üks kindel põhjus, miks ma Joeli kui koolikaaslase peale pole eriti mõelnud ja tean teda vaid laval nähtu järgi.

      Enda esitlemisega ei jää Joel oma armastatud tüdrukule alla. Tal küll tõesti ka on, mida näidata, sest nii hästi laulda ja kitarri mängida ei oska koolis mitte keegi. Mõned aastad tagasi pani ta sõpradega kokku koolibändi Leeguan, mille solist on ta siiani. Joel pole oma oskuste eksponeerimisega ka kitsi ning esineb peaaegu igal kooli üritusel, kas siis bändiga või üksi oma kitarriga. Teadsin juba varem, et paljud tüdrukud vaatasid teda unistaval pilgul, kuid mitte seda, et ka Katrin nende imetlejate hulka kuulub. Joelile läheneda ei julgenud aga keegi. Hoiatusest „Drama Queen tuleb” piisas, et Joeli ümbruses õhk puhtaks lüüa.

      Ma ei kujuta ette, mis saaks, kui need kaks peaks ikkagi kunagi lahku minema. Sellest tuleb vist kogu kooli puudutav sõda… Õnneks või kahjuks see tegelikult mind ei puuduta, sest mina olen kõige tavalisem kuueteistaastane tüdruk, kes ajab taga keskmise gümnasisti unistust tulevasest kõrgharidusest ja heapalgalisest töökohast. Adelina ja Joel on täiesti teine klass. Nemad paistavad mõlemad massist välja ja on kuidagi erilised. Seetõttu on nende ümber ka pidevalt rahvast.

      Kõik see, mida mina kunagi nautida ei suudaks. Mulle piisab Katrinist. Meie ümber ei kiha inimestest. Eriti mitte nüüd, kui kümnendas klassis on vaid mõned õpilased meie eelmisest klassist. Näiteks Maris ja Eleriin. Paljud läksid Pärnu teistesse koolidesse või hoopis Tallinnasse. Meile aga tuli juurde uusi õpilasi igasugustest maakoolidest. Kuigi oleme juba üle kuu aja koos koolis käinud, siis enamikku ma neist ikkagi ei tunne. Ja vahet polegi, sest ega meid ei seo miski muu peale selle, et käime ühes klassis.

      Katrinit pean ma oma parimaks sõbrannaks. Seega ei liigu ma koolimajas mingite suurte nähtavate rahvamassidega koos, vaid püsin Katrini juures. Nii ongi mul rohkem aega jälgida, mis kooli peal toimub. Kuulda ja näha seda, mida koolikaaslased avalikult näitavad.

      Ei, see ei tähenda, et ma oleks otsinud koolikaaslaste kohta soppa või oma nina kõigi asjadesse pistnud. Olen lihtsalt tihtilugu vaikselt ja jälgin, mis toimub, sest mul pole midagi paremat teha sel ajal.

      „Mis uss teda jälle täna hammustas?” pöörab meie ees istuv Tanel ennast korra minu ja Katrini poole.

      „Siin pole enam jutt ussist. Pigem on tegu maoga,” nähvab ta pinginaaber Urmas. Seejärel pööravad poisid ennast kiirelt jälle näoga õiges suunas, et mitte õpetaja tähelepanu alla sattuda.

      Range, kergelt punaka lõuani ulatuva paažisoenguga Liilia Metsis õpetab meie koolis matemaatikat teist aastat. Ta on umbes kolmekümneaastane, kuid saleda hästi hoolitsetud keha ning moekate riietega näeb ta välja pigem nagu lõpuklasside õpilane. Meie klassil oli siiani üks teine õpetaja, kuid sel aastal tehti millegipärast vahetus. Selle ümber keerlevad kummalised kuulujutud, aga ega ma tegelikult sellest midagi täpsemat ei tea.

      Tanel ja Urmas tulid mõlemad meile sel aastal ühest maakoolist ja seega võiks olla mõistetav, et nad ei suuda õpetaja Metsise tempoga kaasa minna. Asi on aga selles, et meie ka ei suuda. Linnakooli õpilastena on meile aastaid räägitud, et meie õppimise tempo on teine kui maakoolides ja meid ootab ees helgem tulevik. Aga praegu jääme ka meie õpetaja Metsise tempole alla. Mina ja Katrin vähemalt küll. Mul pole kunagi matemaatikaga probleeme olnud… või noh, tegelikult pole mul kunagi mitte ühegi ainega probleeme olnud. Praegu aga ilutseb esimese veerandi lõpuks mul matemaatikas mitu nelja ja isegi kolm.

      „Metsis ei saa ise ka aru, mida ta meilt nõuab,” toriseb Katrin mu kõrval.

      „Tanel, tule tahvli ette,” teatab õpetaja Metsise nõudlik hääl, et Tanel jäi oma lühikese keerutamisega siiski vahele. „Lahenda meile järgmine ülesanne!”

      Tunni lõpuni püüan eelmisi ülesandeid tahvlilt maha kirjutada ja samal ajal jälgin Taneli piinlemist. Ilmselgelt ei oska ta ülesannet, mida õpetaja tal lahendada nõuab. Õpetaja viitab oma hoolitsetud käega vaid neile kohtadele lahenduses, mis on valed, kuid ühegi abistava viitega poissi edasi ei aita. Mul hakkab temast päris kahju. Taneli pruunid veidi pikemad juuksed vajuvad õnnetult kord ühele kord teisele poole, kui poiss mõtlikult oma pead liigutab ja nõutult tahvli ees edasi-tagasi kõnnib.

      „Kaks! Istu,” teatab Metsis mõne aja pärast karmilt.

      Tanel longib talle omase muretu kõnnakuga oma kohale ja kehitab vaid õlgu. Õpetaja ussitamine ei puutukski nagu temasse.

      Õpetaja poolt on see igatahes tark viis oma aine vastu viha tekitada. Kuigi me klassis ei tundnudki veel kõik üksteist, siis matemaatikatunnis sai meist ühtne vandeseltslaslikke pilke vahetav kamp.

      „Sa ei anna ikka alla,” naeratan toetavalt Tanelile, kui ta pärast tunde näiteringi klassi ukse tagant matemaatika ülesandeid lahendamas leian.

      „Ega jah,” ühmab Tanel tujutult. „Näha on, et Metsisel on kindel plaan mulle selgeks teha, kuidas ma midagi ei oska. Ma ei lase tal seda teha! Ma ei tulnud selleks Pärnusse kooli, et mingi tibiõpetaja mul vaiba jalge alt tõmbaks!”

      Noogutan mõistvalt. Midagi muud ma ei oskagi öelda. Näiteringi juhendav huvijuht Martin pole veel tulnud ja klassi uks on kinni. Kougin koolikotist välja raamatu, toetan ennast mõnusalt aknalaua äärele ja kasutan ooteaega lugemiseks.

      Pärast näiteringi jalutan Mai tänavat pidi kodu poole. Jalge all sahisevad puulehed lõhnavad mõnusalt. Harjutame näiteringis jõulupeoks etendust. Praegu oleksin justkui ajas tagasi saabunud – jõuludest sügisesse. Kuigi meri on lähedal, puhub vaid õrn jahe tuul. Väga mõnus ilm jalutamiseks. Kell hakkab kuus saama, nii et töölt koju kihutavad inimesed hakkavad tänavatelt kaduma. Pärnus ei saa tegelikult isegi kõige kiiremal kojumineku ajal tipptunnist rääkida, eriti Mai tänava kandis.

      Jalgadega lehtedes sahistades tuleb mu silme ette pilt tahvli ees nõutult pead ühele ja teisele poole kallutavast Tanelist. Eelmisel aastal saime alumisel korrusel elava naabritüdruku Triinuga paremini läbi ja ta hoidis mind ikka kuulujuttudega kursis. Mitte et ma väga huvitunud oleks, aga temaga suheldes muud varianti polnud – ta lihtsalt rääkis. Mis lugu selle õpetaja Metsisega oligi? Et naine ajas mingile koolipoisile ligi? Kas see on võimalik? Miks ta oleks pidanud midagi sellist tegema? Mingi jama temaga igatahes oli. Siiani polnud see minu mure, aga nüüd… ma ei teagi… See, mis meil viimase kuu aega on matemaatikatunnis toimunud, ei ole enam õppimine, vaid pidev piikide murdmine. Eks näis, mis sellest saab.

      Korteriust avades tean alati, et olen koju jõudnud. Ükskõik, mis päeval on toimunud, siis siin tunnen ennast hoitult ja turvaliselt. Üle kogu korteri kostavad akordionihelid. Ema mängib ise alati kõik lood läbi, enne kui neid oma õpilastele muusikakoolis õpetama hakkab. Isa püüab elutoas telekast uudiseid vaadata. Vennad Martin ja Marek pikutavad diivani ees põrandal ja panevad kahekesi ühte suur puslet kokku. Üks vähestest õndsatest hetkedest, kui neid kaht poissi näeb normaalselt omavahel suhtlemas. Muidu käib ikka üks võitlemine ja tagaajamine, kus keegi kindlasti ühel hetkel haiget saab.

      „Pühapäeval lähme vanatädi sünnipäevale, mäletad?” tuletab isa pärast tavapärast tervitamist ja kuidas-su-päev-läks-küsimist meelde.

      Kinnitan, et mäletan. Ootan seda juba väga. Siiani nautisin igati kooliskäimist, sest meil oli tõesti mõnus klass, kus kõik said omavahel väga hästi läbi. Kümnendas aga jagati meid tasemete ja kallakute järgi laiali ning lisandusid katsete põhjal sissesaanud maakoolide õpilased, nii et nüüd on üks paras pudru ja kapsad. Katrini, Marise ja Eleriiniga on küll koos

Скачать книгу