LITMIR.BIZ

      Venemaa taustaga eestlane Feliks sattus Armeeniasse juhuslikult, õitsvate seitsmekümnendate lõpus, kui tal oli vanuseks nii 25 aastat. Sõitis Leningradist Leetu Šiauliaisse. Elas Venemaal Luga linnas ja hiljem Moskva oblastis. Käis Tartus ja Kaunases. Lõpuks põrutas Venemaa kaudu Kaukaasiasse.

      „Hea õnne korral oleksin võinud Aserbaidžaani välja sõita. Rong läks tollal siit läbi Norašeni Bakuusse. Lähen vaksalisse. Esimese šampanjapudeli jõingi oma elus 25aastaselt ära seal vaksalis. Kõrvale võtsin borši, hea borš oli. Kohver oli kõrval. Aga seal olid ainult trussikud, maika ja pintslid, rohkem ei midagi. Vaat ma jõin selle šampanja ära, sõin borši peale ja kustusin. Lõin pea ära ja jäin laua peale magama.“

      Rong sõitis ilma Feliksita minema. Feliks ärkas üles, kümme rubla taskus (selle raha eest sai tollal viis kilo Doktorivorsti), mõtles pisut ja otsustas mõneks ajaks tööle minna. Et siis edasi sõita.

      Ja sõitiski, ainult et mitte Bakuusse, vaid kolmandasse ehitustrusti Komitasi prospektil: „Läksin sisse ja ütlesin, et näete, sõitsin kohale. Siin on pass, mul on kõik hästi, raha on otsas, tahan tööle ja armeenia keelt absoluutselt ei oska.“

      Tänu mingile elu absurdile saigi Feliks koha ühiselamus ja tööle. Esialgu metrooehitusele. Metroo ise hakkas Jerevani kerkima kuuekümnendate lõpus, sest tundus sealsel mägisel maastikul kõige tõhusam liiklusvahend. Ega jerevanlastele Moskvast metrood anda tahetud, sest projekt oli jube kulukas. Metroo saamiseks lasti käiku kõige erinevamad vahendid. Viimaks veennud Armeenia kompartei esimees Karen Demirtšjan (kelle nime metroo siiani kannab) Brežnevit faktiga, et armeenlased on väga perekesksed inimesed. Nad lihtsalt peavad absoluutselt iga päev oma vanemaid külastama. Selliseid masse on aga võimalik liigutada vaid metroo abil.

      Feliksi esimesel tööpäeval oli metrooehitusel varing ja üks noormees sai surma. „Olen ma nupust nikastanud, et siia ronin?“ meenutab Feliks kolmkümmend aastat hiljem filosoofiliselt. Ja lisab siis, et jooksis metrooehituselt ära. Hakkas hoopis krohvijaks.

      Aga kus on öeldud, et krohvija töö ohutum on? Peagi sattus Feliks haiglasse ninaoperatsioonile, kus kohtas kõrvalpalatis oma tulevast naist Nellit.

      „Seal oli kaksteist ilusat tüdrukut. Üks ilusam kui teine –

      no mitte sinust ilusamad, kuid kaunid kõik. Ja vaat kõige pisem, õrnem ja hapram oligi minu tulevane naine. Ta oli siis kaheksateistkümnene. Asusin tema eest hoolitsema. Sõidab tema juurde ema. Ma lähen kohe nahaalselt tervitama, et olen Feliks, teie tütre sõber. Järgmisel päeval, nagu iga korralik armeenlanna, kirjutati Nelli seepeale välja. Aga mul oli tema telefoninumber peas. Ta tahtis haiglast koju helistada, ei saanud aga hakkama ja palus mul numbri valida. Kirjutasin siis endki kähku haiglast välja ja helistasin talle.“

      Oma esimesel kohtingul läksid noored jalutama samasse parki, kus mina nüüd Griša onupoja ja Feliksiga konjakit joon ja jäätist söön. Feliks proovis toona õnne, viskas käe üle Nelli õlgade. Samal hetkel kerkis noorte ette Nelli kahe meetri pikkune ja laiune onu: „Vaat selliste õlgadega. Ja märkas meid. Nelli mulle: „Minu onu. Kohe hakatakse peksma, pikalt ja valusalt.““

      „Ja võib-olla jalgadega,“ lisab Griša onupoeg lustlikult.

      „Aga Nelli ei sattunud segadusse. Tutvustas mind onule, et saa tuttavaks, onu, minu peigmees. Et ära ei tapetaks.“

      „…et ära ei tapetaks!“ kajab Griša onupoeg.

      „Vohh, et läbi ei pekstaks. Onu siis ütles: „No olgu. Praegu minge, aga õhtul pane korralikult riidesse ja tule meile. Vaatame su üle.“ Mul olid püksid vaat nii-ii laiad, ise olin kõhn ja väikseke. Läksin viiendale korrusele, avasin ukse ja vaatan – kuhu ma sattunud olen! Pooleteise tunni pärast kogunes kokku umbes sada inimest. Sugulased ema poolt.“

      „Meie omad oskavad!“ rõõmustab Griša onupoeg.

      „Ja kus hakkasid küsima! Kellena töötad? Jood või mitte? Medaleid on? Mis medaleid, küsin mina vastu. Töömedaleid! Ei, midagi mul pole. Palk sada rubla. Aga kas peret suudad ülal pidada? Ma vastan, mis see üks tüdruk siis pidada, eks ma püüan. Mul polnud ju õrnematki kujutlust, mis see abielu on. Mõtlesin, et kuidagi elame ära. Hakkan teda kogu elu armastama. Küsisin seltsimees Tononjanilt sada rubla avanssi ja ostsin Nellile sõrmuse, sellise tillukese, ta oli ju nii habras. Ja nii elamegi, juba 34 aastat.“

      Naise sugulased võtsid värske väimehe alul väga halvasti vastu. Ent harjusid siis ära: „Nende väimeeste hulgas olin ma kõige truum.“

      Sel hetkel jõuab Griša onupojale kohale, et ta istub ühe laua taga sellesama Feliksiga, kuulsa kunstniku Feliksiga. Vaimustus tahab teda lämmatada: „Ara, Feliks, mer aghpery!6 Minu vend, kes tuli siia ja võitles meie eest! Aitäh sulle, vend!“ Edasise õhtu veedab mehike sisuliselt Feliksi kaenlaaugus.

      Ja Feliks näitab mulle medaleid, mis ta sai Mägi-Karabahhi sõjas sõdimise eest.

      „Need pole ainult minu, vaid ka sinu medalid. Need on eestlaste medalid. Ma ei sõdinud üksinda, see oli meie ühine viikingi hing!“

      „Odin!“ hõikab vahele Griša onupoeg.

      „Jah, Odin!“ on Feliks uhke. „Mu ainus hüüdnimi kuuliväljal oli viiking ja nii on see jäänud.“

      Ja Feliks räägib, kuidas ta solvus, kui keegi Eesti armeenlastest küsis kord temalt, miks ta sõtta läks. „Ma sõdisin ausalt, mitte raha eest, mõistad? Armeenlased pole halb rahvas. Mu naine on armeenlanna, sina oled isa poolt armeenlanna ja mu lapsed peavad end armeenlasteks. Ma sõdisin ausalt, ei varastanud ega tapnud asjata. Sõjas tapmine tähendab vaenlase tapmist. Aga see, kes tuleb relvaga – nagu ütles Aleksandr Nevski –, see relvast ka läheb. Said aru? Sõda on sõda. Kui ma sõjas ei tapa, tapetakse mind. Aga ma ei taha, et mu naine jääks leseks. Kui palju mu sõpru suri – kes mu käte vahel, kes niisama. Arvad, et see on meeldiv? Ei. See on kurb.“

      „Sõja ajal olite siin olnud nii kaua, et see oli juba teie maa?“

      „Sõda algas 1988. aastal, kui Spitakis oli maavärin. Paar päeva enne seda oli Sumgaidi veresaun. Sõda algaski sellest. Ja siis me sõdisime. Tõin Tallinnast tervelt kolm korda relvi.“

      „Sõitsite Tallinnasse kohale?“

      „Sõitsin sinna kohale ja tõin siia. Tulirelvi tõin, tankidele raadiosaatjaid tõin, granaadiheitjaid ja granaate tõin. Läbi kogu Venemaa ja Abhaasia otse Gamsahhurdia7 nina alt.“

      Siis veereb jutt Feliksi kaasmaalastele, see tähendab, teistele Armeenia eestlastele. Feliks pajatab: „Me kohtume tihti. Küll minu pool kodus, küll Irma juures. Lihtsalt niisama. Sööme šašlõkki ja jutustame.“

      Teen mõttes remargi – eestlased saavad kokku ja söövad šašlõkki. Mitte mulgikapsast või verivorste.

      „Teie lapsed on abielus armeenlastega?“

      „Armeenlastega.“

      „Muidugi!“ hõikab Griša onupoeg.

      „Vaata, Brigitta, mismoodi välja kukkus. Ma olen eestlane ning mul on kolm poega ja tütar. Kõik nad ütlevad, et on armeenlased. Ma ei ole vastu.“

      „Kas teil kahju pole, et lapsed ei pea end eestlaseks?“

      „Ei. Mul ei ole selleks

Скачать книгу