LITMIR.BIZ

Скачать книгу

/p> Minu kolmele õele – Oonale, Denise’ile ja Endale – armastusega, nagu ikka

      Ereda, viltuse hommikuvalguse all laotus raba, kastepiisad sätendamas nagu loendamatud miljonid teemandid. Suur summ kohalikke asukaid oli juba kohal. /-/ Nad olid end võtnud tihedasse rõngasse ümber tumeda inimpea, mille lühikeseks lõigatud juuksetutt tumepruunist turbast selgelt välja turritas. Näha oli ka osa kaelast ja õlgadest. Ilmselgelt oli taas kord meie ees üks rabarahva seast.

      P. V. Glob, „Rabarahvas“ („The Bog People“)

Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi piiri lähedal 1981

      I OSA

      AOVALGES

      1

      Sel päeval olid nad teistest ette jõudnud. Taevas oli nagu tume klaas, tõrkudes valgust läbi laskmast. Ainsa helina kostis ümber järve sõitva kaubiku kolin. Veepind oli värvitu. Kaugel kägardusid mäed nagu tukkuvate hiiglaste siluetid.

      Fergus haigutas. Kell polnud veel isegi viis saanud, kui nemad juba mägiteelt kõrvale pöörasid. Onu Tally maigutas omaette suud, kui rattad mööda roopaid ukerdasid. Fergus hoidis ettevaatlikult süles termost magusa musta teega. Piima polnud ta sel hommikul külmikust leidnud.

      „Liiga vara sinu jaoks, eh?“ narris onu Tally käiku vahetades.

      „Igatahes,“ vastas Fergus. „Kui ma jooksma lähen, pole nii pime.“ Kurgus kraapis. Sõnad väljusid haigutusest pikaks veninult. „Enne kukke ja koitu ennast üles ajada on ebanormaalne.“

      Nad lähenesid piiripunktile ja kaubik aeglustas sõitu. Putka kõrval seisis vintpüssiga sõdur, kuid ei liigutanud end. Ta oli nooruke, kahvatu ja tedretähniline. Sõdur lubas relvapäraga viibates nad läbi ja nad sõitsid putkast peatumata mööda. Onu Tally naeris. „Selle nekruti poolest võiks mul auto servani Semtexit täis olla,“ ütles ta.

      Fergus uratas. „Jajah,“ ütles ta. „Küll Deus alles rõõmustaks.“

      Deus, ladina keeles jumal, oli kohalike antud hüüdnimi pommimehele, keda tunti vaid kuulujuttude põhjal ja kes väidetavalt sealkandis tegutses.

      „Rõõmustaks jah.“

      „Ainult et sel juhul lähed sa vales suunas. Me lahkume rahutuste juurest, onks, mitte ei sõida nende keskele.“

      Onu Tally põrutas vastu rooli. „Nii on. Me oleme nüüd vabas riigis. Vabad nagu kuramuse sookonnad.“ Mõlemad naersid nagu napakad. Piiriületamine mõjus alati niimoodi. Eneselegi märkamatult surusid hambad end piiripunkti lähenedes tangi ja soontes lõi pulbitsema adrenaliin. Ja kui olid sealt läbi pääsenud, vallandus kergendusest lõbususepurse.

      Kaubik keeras järsult tõusvale teele, mille keskel kasvas rohi. Astelhernes muutus kõrgemale jõudes kollasemaks, taevas heledamaks. „Piir. Isegi nunn läheks seda ületades närvi,“ pakkus Fergus.

      „Ja meie ületame seda üleval veel korra.“

      „Ületame või?“

      „Kui sa kaarti vaatad, näed isegi.“

      Fergus võttis kaardi ja nägi halli, peaaegu nähtamatut punktiirjoont, mis lookles üle Iirimaa põhjaosa, kuid jättis puutumata kitsa maariba läänes, Donegali. „Iirimaa kõige põhjapoolsem osa asub lõunas,“ tsiteeris ta.

      „Ükspäev, ükspäev…“ pomises onu Tally nagu mantrat.

      „Ükspäev on mis?“

      „Ükspäev on ainsaks piiriks meri, selle ainsateks valvuriteks liivaluited ja ainsateks elanikeks vabariiklased. Ükspäev, Fergus.“

      „Kuhu siis unionistid1 lähevad?“

      „Nemad saadetakse avakosmosesse, warp2 viis.“ Onu Tally keeras mööda teesilmust tagasi sinnapoole, kus silmapiiril tärkas valguskuma. „Õnn kaasa. Nii, Fergus, auto jätame siia. Hakka peale. Turbalõikuri kamp on meil kraes enne, kui sa arugi saad.“ Ta parkis auto tee äärde, nad võtsid pakiruumist labidad ja kotid ning kõndisid rada pidi sada jalga edasi. Mõlemal pool jalgrada võrsusid mustast märjast maapinnast pruunid kõrred ning ereroheline rohi kattis soisemaid kohti nagu hallitus. Päeva esimene põldlõoke sööstis peidust välja. Fergus lähenes mahajäetult seisvale turbalõikurile. Kõikjal masina ümber oli maapind segi pööratud, täis eelmise päeva turbalõikuse jääke. Kuid „maapind“ polnud selle kohta õige sõna. See oli turbamätas, rammus ja poorne turvas, mis oli tekkinud siin läinud aastatuhandete jooksul vohanud elust, mille aeg mineviku paksuks võlukangaks kokku pressis. Seal kaevates võis leida ürgsete metsade puitu ja vaigutükke, millesse oli tardunud kadunud ajastu putukaid. Ja sealt kaevatut võis põletada küttena.

      Nagu ütles isa, ei suuda sünges maailmas mitte miski pakkuda mõnusamat troosti kui koldesse visatud turba lõhn.

      Roosa kuma kogus silmapiiril jõudu, sellal kui nemad kaevasid ja rohmakate kamakatega kotte täitsid. Koidik muutus kirkamaks. Mäe otsas oli taevas selge ja peaaegu käeulatuses, meeled puhtad ja korrastatud. Onu Tally ägises kühveldades, trimmis ja pingul kere rassimisest rõõmu tundmas. Fergus hoidis onu ees kotisuud lahti ja siis vahetasid nad osad. Hiljem kavatsesid nad turbakotid 90 penniga tükist maha müüa ja Fergus pidi koti pealt saama 30 protsenti. Kuid turbalõikurimehed olid õige pea saabumas ja selleks ajaks pidid nemad olema sealt kadunud.

      Hädakisa sundis Fergust ümber pöörama. See oli kõigest kreemika karvaga kitsetall, kes poolsada jardi eemal või veelgi kaugemal ootava ema poole määgis.

      „Too termos siia, Fergus,“ palus onu Tally. „Kurk kuivab hullusti. Eile sai nina korralikult täis võetud.“

      „Oli ka nii või?“

      „Jah. Koos sinu papsi ja Pad McGuire’iga. Nad astusid korraks Finicule’i kurku kastma. Sa ju tead, kuidas see lõpeb.“

      „Kas te laulsite jälle, onks?“

      „Me olime lausa nii täis, et laulsime „Kaht väikest koerapoega“. Kujuta ette! Sinu paps ei suutnud rohkemat kui „Väike kutsu, väike kutsu, rõõmus ja naks“. Ja kell oli kõigest kümme.“

      „Ma ei usu sind.“

      „Olgu peale. Võib-olla mitte just nii pööraselt.“

      Fergus läks kaubiku juurde ja otsis üles teetermose. Ta võttis selle kaasa, nad lonkisid ühe kaljunuki juurde ja jõid tassikese. Päikeseketta serv kerkis üle mäe. Tuul kogus jõudu.

      „Kristuse päralt, küll siin on vaikne,“ ütles onu Tally.

      „See oleks päris veider koht elamiseks.“

      „Siis sa peaksid olema erak.“

      „Siin polekski peale palvetamise midagi teha,“ arvas Fergus.

      „Jajah. Surma ajaks oleks sul igale viimasele kui patustajale täielikud indulgentsid valmis. Ja siis läheksid sa ühe hooga otse taevasse.“

      „Sa peaksid siia üles kolima.“

      „Koliksin kah. Ainult et see on tiba liiga kaugel.“

      „Kaugel millest?“

      „Lähimast kõrtsist.“

      „Sa võiksid siin oma pruulikoja avada, onks.“

      „Aga mida ma selles pruuliksin?“

      „Palveid. Mida siis veel?“

      Onu Tally andis talle kerge kõrvakiilu. „Sa oled liiga terane, Fergus McCann. Anna mulle termos.“

      Tee joodud, loopisid nad täis veel kümme kotti. Kui lahtist turvast polnud enam järele jäänud, lõi onu Tally labida maasse ja nad hakkasid kotte kaubikusse tassima.

      „Pole paha noos.“

      Fergus lonkis kaugemale, teisele poole turbalõikurit. Ta silmitses silmapiiri ja kuulas hommikut saabumas. Putukate sumin, lindude väikesed sähvatused ja kaugel eemal, oru põhjas, üksiku veoauto põrin. Päike paistis läbi pilveloori valkjalt ja mahedalt. Rada viis välja suure tee peale, tee aga lõikas raba pooleks ja kulges otsejoones silmapiiri poole. Ka siin üleval oli piiritsoon. Poiss heitis pilgu tagasi Põhja, kuid tema selja taha jäi Vabariik.

      „Ferg, liiguta ennast,“ hüüdis onu Tally.

      „Kas

Скачать книгу