LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Palgasõdur. Üksik hunt

      Hommik, Pärnu

      Jube palav on! Lükkan läbimärja lina pealt ja katsun ennast vaikselt liigutama hakata. Kus pagan ma üldse olen! Seda ma mäletan, et üleeile, laupäeval, tulin ma mingil põhjusel Pärnusse, aga mille kuradi pärast, seda küll ei mäleta. Ju see siis ei ole nii oluline. Maitse suus on vastik. Suitsetan muidugi liiga palju. Igapäevaselt umbes kaks pakki, aga kui öösel üleval oled ja veel napsu ka võtad, siis võib nelja paki ümber minna. No mida ma siis eile õhtul jõin? Ja kellega!

      Voodi, milles ma leban, on küll kahekohaline, aga olen seal üksi. Hea seegi. Raisk! Kus mu püstol on? Tavapärases kohas padja all seda ei ole. Pagan, kui see kadunud on, hakka politseis seletama, kuhu ja kuidas kadus. Need kretiinid võivad mulle mitte enam relvaluba anda. Käsi sobrab närviliselt teise padja all. Jumal tänatud, siin see on! Kuidas ta küll teise padja alla jalutas – arusaamatu. See joomine hakkab ära tüütama. Ei noh, napsu on ju ennegi võetud, aga eile jõin ja suitsetasin liiga palju. Aitab, aitab, aitab!

      Saaks silma ka lahti teha, ehk läheks paremaks. Aga kus pagana kohas ma ikka olen? Toa väljanägemise järgi otsustades mingis hotellis. Seega hotellis, vist Pärnu hotellis. Kurat, küll keerab. Mida ma jõin? Tequila’t – jube solk. Ju siis paremat midagi ei olnud. See võib küll südame pahaks ajada. Kohe tuleb! Lükkan silmad lahti ja olen ühe hüppega vannitoas. Jõuan vaevalt poti kaane üles tõsta, kui juba voolab maost rohelist vedelikku. Ma vist pole üldse söönud!

      Issand, milline jube lõust peeglist vastu vahib. Täiesti kollane. Ei tea, kas olen kusagilt hepatiidi külge hankinud või on see pikaajalise joomise tulemus? Habe on ka mitu päeva ajamata. Kuule, mees, peaks vist korralikuks hakkama. Tegelikult olen ma ju veel täitsa vormis vaatamata oma 38 eluaastale. Pikkust on 193, kaalu 97 kilo, rinnalt surun või õigemini surusin kaks kuud tagasi 115 kg. Aga täna vahib peeglist vastu vanemat sorti joodik, kottis silmaalustega. Peaks vist Statoilist ühekordseid terasid ostma, ajaks habemegi ära.

      Mees mu vastas peeglis vaatab mind kuidagi küsivalt. Kes ma üldse olen? Naist ei ole, lapsi ka vist ei ole, vähemalt keegi pole mulle pretensioone isatunde puudumise kohta esitanud. Olen olnud sportlane – ujuja, sõjaväes diversant, eradetektiiv, palgasõdur, nüüd palgamõrvar. Vastik nimi – palgamõrvar. Pidin ma ennast siduma selle Niilo Rossiga. Oleks võinud edasi eradetektiiv olla, aga ei. Sulle on vaja vaheldust. Sulle on teistsugust seiklust vaja, relvi täristada, raha kokku ajada ja siis see mingite kuttide ja naistega maha juua. Ilmselt hakkab närvidele ka see, et pead üksi ja ükshaaval inimesi tapma. Muidugi neid saab inimesteks suurte reservatsioonidega nimetada. Need on samasugused pätid nagu mina. Võib-olla veel hullemadki. Kuigi ajakirjandus nimetab neid hellitavalt “ärimeesteks”.

      Palgasõdur on hoopis teine tera. Meeskonna värk. See, mida sa teed, isegi, kui tapad, muutub häguseks, mittekonkreetseks ja jaguneb kõigi vahel ära. Loll oled – peegliahv! Ükskord mendid mu ikka kinni panevad, kuigi ega nad minus tapjat ei kahtlusta. Mõnda nende ülemustest tunnen ma isegi väga hästi. Mõni on lausa parim sõber.

      Mis Niilol viga. Tema on rikaste vanemate laps. Vanemad kuulsad heliloojad. Pea tal jagab ja seda kasutab ta hästi ära. Tänapäeval nimetatakse temasuguseid hellitavalt analüütikuteks. Ptüi! Vene ajal nimetati suurekaliibrilisteks aferistideks. Üheksakümnendate algusel vedas relvi Lõuna-Ameerikas. Jäi seal vahele. Pääses kuidagi vanglast.

      Kuna ta paps oli kah kultuuramehest presidendi lähedane sõber, sai Niilo tema toel riigiametisse. Siis ajas ühele lollile peaministrile nõunikuametis kärbseid pähe. Kui riigi poliitika vahepeal muutus, pidi äärepealt kinni kukkuma, aga poliitika muutus jällegi ja tema teeneid vajati uuesti. Muidu ju sile poiss, keeled suus ja puha, aga vahel tahaks sita maha lüüa, sest ta raibe müüb ju sinu vajadusel kohe maha. Kurat teab, keda ta teenib? Kuna ma seda ei tea, siis nimetan teda lihtsalt maailma kaliibriga avantüristiks. Mina olen oma Armani ülikonnad vastupidiselt temale välja teeninud rusikatega ja pikatorulise püssiga.

      Vaataks õige, mis seal minibaaris on, ehk hakkab kergem.

      Veinid, õlu, vesi, mahl, viski, viin, ja konjak. Alustaks kergemalt. Kuna ma õlut ei joo, siis joon valget veini. Panen punase Marlboro ette ja tõmban seda ahnelt kopsudesse. Enesetunne hakkab endast märku andma. Minu nimi on Heiko Liinat. Tegelikult on mul isegi mitu nime. Ja mitu erinevat minevikku.

      Üleminek

      Keskkoolis käisin ühes “depressiivses Eesti väikelinnas”, nagu laulusõnad ütlevad. Suuremast depressioonist päästis meid poisse see, et linnake asus looduskaunis kohas, järvede keskel ja koolil juhtus olema ka umbes 15 meetri pikkuse basseiniga siseujula. Suvel ujusime ja möllasime järvedes, talvel kooli basseinis. Linnakese täitevkomitee esimees oli muhe sell. Suhteliselt noor mees oma ameti kohta. Tegi meiega koos sporti ja õhtuti tinistas kooli bändis kidrat. Kui ma lõpetasin keskkooli, andis ta mulle soovituse pedagoogilisse instituuti kehakultuuri teaduskonda. Isikliku soovituse andmise põhjuseks oli see, et ma olin ületanud keskkoolis kõik tema nimel olevad kooli rekordid ujumises. Kooli lõppedes ujusin ilma erilise trennita 100 m vabalt 59,4 sekundiga. Kui Andres (nii oli tema nimi) mulle lõputunnistuse ja soovituse üle oli andnud, ütles ta: “Mine suurde linna ja tee uus Eesti rekord. Ega õppimine sul kõige parem pole, aga ujumisega võid küll sisse saada. Leiad kehakultuuri teaduskonnast üles Roosi-nimelise mehe ja annad soovituskirja tema kätte. Küll sa sisse saad.”

      Tänaseks on täitevkomitee esimehest saanud suure linna linnapea. Kidrat ta enam ei mängi. On endale kena naise ja hulga lapsi soetanud. Paar aastat tagasi isegi kohtusime, võtsime mõne napsi ja meenutasime kooliaegu.

      Pedas läksin kohe Roosi juurde. Too oli arusaaja mees ja tegi kõik, mis suutis. Ja suutis ta palju. Nimelt mõjutas ta õppejõude, et need vajalikud inimesed ilma pinnimata sisseastumiseksamitel läbi laseksid, vaatamata nende tegelikele teadmistele. Kõige suurem jama oli keemia eksamiga. Läksin eksamiruumi ja võtsin pileti. No mitte halligi ei jaga, isegi küsimusest ei saa aru. Vaatan eksaminaatorile otsa ja palun naglalt uue pileti. Keemia õpetaja vaatab mind lolli näoga, sobrab paberites ja ütleb: võtke uus. Sama lugu, no kohe midagi ei tule. Istun auditooriumis pinki maha ja vahin aknast uduvihma, mis on Tallinna katnud. Kui minu kord tuleb vastata, ütlen otse, et ei oska. Olen juba arvestanud sellega, et sisse ei saa. Mehikesel lähevad prillid uduseks, ta rehmab käega ja ütleb: “Neli.”

      “Mis neli?” küsin juhmilt vastu.

      “Hinne on neli. Minge auditooriumist välja,” ahastab mees.

      Järgmisel päeval läksin uurima, kas sain sisse. Sain, ja veel päris normaalse punktide arvuga. Kehalised katsed tegin väga hästi. Siis kui teised ujumiskatsete ajal alles vette hüppasid, ronisin mina juba basseini teisest otsast välja. Kohe astus ligi ujumise õppejõud Reio Valjand ja hakkas mu varasemate tulemuste kohta pärima. Kirjandi tegin isegi 4 peale ja nii saingi sisse.

      Ega ma õppida ei viitsinud. Kõige suurem jama oli anatoomiaga. Dr Kook ütles anatoomia tunnis alati: “Teie, Liinat, olete ikka haruldane eksemplar. Te isegi ei viitsi spikerdada. Miks te üldse õpite, minge ja ujuge ainult!”

      Ma ei saanud õppimist jätta, sest head sportlased said vaatamata õppeedukusele stippi 40 rubla. Dünamo spordiselts andis veel stippi 100 rubla ja toidutalonge 60 rubla eest, mille ka rahaks tegin või vahel käisin talongide eest mõne pruudiga hotelli Tallinn jahisaalis söömas.

      Lõpuks dr Kook ei kannatanud mind enam välja. Pani mulle anatoomias kahe ning mind eksmatrikuleeriti teisel kursusel.

      Ei läinudki palju aega mööda, kui tuli kutse sõjaväkke. Läksin rahumeeli sõjakomissariaati. Kõigepealt viidi mind arstlikku komisjoni. See läks libedalt. Ma ei viitsinud isegi simuleerida mingit haigust. Olin seal koos mingite punkarite ja lauljatega. Need olid nii haiged, vaat et surevad kohe ära. Vennikesed löödi sõjaväehaiglasse täiendavasse arstlikku kontrolli. Mind aga saadeti ühte kabinetti, kus oli rajooni sõjakomissar, auastmelt alampolkovnik, ja mingid erariides kapid.

      “Liinat, te olete sportlane. Suur ja tugev mees. Kas tahate teenida erivägedes?”

      “Ei!” tuli mul kiiresti üle huulte. “Ma kardan lennukeid ja langevarje,” ütlesin kiiresti, enne kui keegi oleks mind edasi masseerida suutnud. Sel hetkel ma ei

Скачать книгу