LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Esimene vastastikmõju, millest räägime, on vastastikmõju oma sisemise minaga. Me võime seda nimetada intuitsiooniks, meeleks, kõrgemaks minaks või mitme teise nimega. See on vastastikmõju, mida sa kasutad esimese ja viimasena. Mõne inimese jaoks on häälestumine sellele osale endast võitlus ja kui see on nii ka sinuga, siis leiad, et kõik muu selles raamatus on lihtsamalt saavutatav kui see, sest ei käsitle seda võitlust vahetult. Aga alati, kui töötad teiste taro vastastikmõjudega, töötad sa ka iseendaga; sa laod iseennast lauale. Seega on mõttekas tegeleda kõigepealt selle osaga endast kui kaardipanijast.

      Ülemeeleliste võimete omandamine

      Praegu on viisakam rääkida “intuitiivsemaks muutumisest”. Sõna “ülemeeleline” on paljude inimeste jaoks ärritav. See tundub võõrastava, hirmutava või absurdsena. Mina kasutan seda sõna just sellepärast, et see on häiriv – just see tunne, see ebamugavus ongi enamiku inimeste probleemiks selle võime vallandamisel.

      Lääne kultuur suhtub ülemeelelistesse võimetesse nagu sotsiaalsesse faux pas’sse. Osaliselt on nii seetõttu, et me oleme ratsionaalne kultuur, mis peab esmatähtsaks heita kõrvale kõik, mis näib irratsionaalsena. Inimesed kogevad igasuguseid “üleloomulikke” asju ja usuvad neisse, kuid on võetud hoiak, et viisakas seltskonnas sellest ei räägita. Mina aga väidan, et see ebamugavustunne ulatub palju sügavamale.

      Meie kultuuris on sünnis hoida osa endast peidus. Nii nagu me ei kõnni avalikus kohas alasti ringi, ei näita me ka oma psüühilist alastust avalikkusele. Me hoiame maski ees. Me oleme kaitstud, valvatud ja eraldatud. See kultuurinorm on erinevatel inimestel, erinevates piirkondades, erinevatel rahvustel erinev, kuid üldjuhul pole keegi meist tõeliselt avatud, välja arvatud kõige lähedasematele. On ilmne, et kõik ülemeelelised võimed, olgu telepaatia (teiste mõtete teadmine) või empaatia (teiste tunnete teadmine), rikuksid ühiskondlikku kokkulepet, et me ei paljasta oma saladusi avalikkusele. Seega on meil kirjutamata kokkulepe: ära näita mulle enda oma ja mina ei näita sulle enda oma.

      Lastele ei pea enamikku sotsiaalseid reegleid õpetama. Muidugi tõmbame me väikese sõrme väikesest ninast välja ja ütleme järeltulijale, et ta ei tohi seda inimeste ees teha, kuid enamasti õpivad lapsed ühiskondlikku struktuuri tundma vaatluse, mitte juhendamise teel, ning üks asi, mida lapsed võivad kergesti näha, on see, et täiskasvanud ei räägi üksteise saladustest ega isegi tea neid. Väikese Sally võib panna nurka, kui ta avaldab midagi isiklikku tädi Margareti kohta, ja kui ta ütleb, et sai seda teada, vaadates tädi Margareti pea sisse, saab ta valetamise eest veel teist korda karistada. Kuna me kasvame üles arusaamises, et ülemeelelisust peetakse valetamiseks ja ebaviisakaks, surume alla kõik oma ülemeelelised võimed.

      See ulatub veelgi sügavamale. Pea meeles: ära näita mulle enda oma ja mina ei näita sulle enda oma. Kui me kasvame, kujunevad meil välja omaenda saladused ja igatsused, me kogeme valu, meeltesegadust ja kaotusi, mida ei taha jagada. Meil on ühepoolseid armumisi, süngeid unistusi, seksuaalseid fetišeid, vägivaldseid mõtteid ja isiklikke traumasid. Kui me murrame koodi ─ nõustume, et sisimaid saladusi võib teada ja et see ei ole ei valetamine ega ebaviisakus ─, mis takistab siis teisi koodi murdmast ja meie saladusi teadmast? Ühiskondlik kokkulepe toimib ainult siis, kui kõik sellest kinni peavad.

      Kõigil neil põhjustel on meil ülemeelelisuse ideest keeldumiseks kindel stiimul. Kui me oleme ülemeeleliste võimetega, kasutame selle kirjeldamiseks tavaliselt teisi sõnu: eelaimus, tunne, intuitsioon.

      Näed, sellepärast ma kasutangi kõige brutaalsemat sõna: ülemeeleline. See hakkab uuristama mõra ühiskondlikku struktuuri, mis hoiab tagasi sinu võimeid.

      Kõigi ülemeeleliste võimete kolm tööriista

      On suur hulk erinevaid ülemeelelisi võimeid. Mõned lõigud eespool defineerisin telepaatiat kui teiste mõtete teadmist ja empaatiat kui teiste tunnete teadmist. Kolmas ülemeeleline võime, mida tarokaartide ladujad kasutavad, on selgeltnägemine, tuleviku või mineviku teadmine. On veel palju muid oskusi, mida me siin ei käsitle. Kõik need põhinevad kolmel tööriistal: meditatsioonil, enesetunnetusel ja usaldusel.

       Meditatsioon

      Meditatsioon on esimene ja väga vajalik samm kõigi ülemeeleliste oskuste arendamisel. Sellega algab protsess, mis annab sulle kontrolli meele üle ja teadmise meeles olevast. Meditatsiooni kaudu saad teada, kuidas käituvad sinu mõtted, millised nad on lärmakatena ja mida teha nende vaigistamiseks. Sa õpid tundma oma sisemise hääle kõla, mis on tähtis, kuna paljude inimeste jaoks kõlab “ülemeeleline hääl” teisiti kui igapäevaste mõtete tavaline hääl.

      Paljud inimesed leiavad, et mediteerida on raske, ja arvavad, et nad ei saa sellega hakkama. Oluline on tunnistada, et see “ei saa hakkama” on peaaegu täielikult eksiarvamus! Kui osa meditatsiooni eesmärgist on aru saada, kuidas sinu meel käitub, siis ongi eesmärk just vaadelda, kuidas meel valesti käitub. Kui sinu meel kipub meditatsiooni ajal ekslema, siis selle asemel, et mõelda “See on täielik jama,” jälgi lihtsalt oma meele ekslemist ja too ta õrnalt tagasi.

      Ma võrdlen seda laadi meditatsiooni sellega, mida teen kirjutamise ajal. Minu tähelepanu kaldub sageli kõrvale ─ lärmi tõttu, abikaasa või kassi tõttu, pasjansi ladumise tõttu ─, kuid lõpuks pöördun ikka tagasi kirjutamise juurde. Juhtub, et tähelepanu hajub, aga ma keskendun uuesti ja jätkan kirjutamist. Edukuse mõõdupuuks ei ole see, kas mu tähelepanu hajus, vaid kas ma kirjutasin?.

      Selles just ongi asi. Oletame, et tähelepanu juhib kõrvale minu armas kass. Oletame, et ma mõtlen siis järgmiselt: “Pagana pihta! Ma poleks pidanud laskma end häirida! Milline jobu ma olen, et mängin Callie’ga, selle asemel et kirjutada! See on jube!” Kas need mõtted on kasulikud? Sugugi mitte. Mis need mõtted veel ei ole? Need ei ole kirjutamine. Kui ma ärritun sellepärast, et lasen end häirida, on see jälle lihtsalt tähelepanu kõrvale kaldumine.

      Meditatsioon laseb mul kogeda oma sisemist häält, lärmi endas, oma hajevilolekut ja etteheiteid endale ning neist õrnalt üle saada. See ei tähenda, et nad lähevad ära. Minu mõtted ikka ekslevad, kui ma mediteerin, samuti nagu ma ikka märkan oma armast kassi. Aga kui ma õpin paremini keskenduma, võin märgata tähelepanu kõrvalekaldeid, ilma et need minu üle võimust võtaksid.

      Sinu meeles on muudki peale ekslevate mõtete puntra ja mediteerimine laseb sel esile kerkida, sealhulgas ka ülemeelelistel ja intuitiivsetel võimetel.

      On mitmeid suurepäraseid raamatuid, mis aitavad sul mediteerimisega alustada. Üks minu lemmikutest on “Meditatsioon. Täielik ülevaade” (“Meditation: The Complete Guide”, 2011) Patricia Monaghan’ilt ja Eleanor Viereck’ilt. See raamat on hea selle poolest, et selles tutvustatakse suurt hulka erinevaid tehnikaid.

      Mediteerimine ei tähenda reeglina “istumist ristatud jalgadega ja meele vaigistamist mantrat retsiteerides”, kuigi enamik inimesi seda just arvab. On vaikusemeditatsioonid ja loitsude lausumise meditatsioonid, armastava headuse meditatsioon, zazen, kõnnimeditatsioon, trummimeditatsioon ja palju muud. Vali endale sobiv tehnika, ole enda vastu kena, kui vaeva näed, ja väärtusta oma teekonda ilma eelhoiakuteta tulemuste suhtes.

      Mina jõudsin meditatsioonini esimest korda 1970. aastatel sõprade kaudu, kes elasid aašramites ja olid huvitatud transtsendentaalsest meditatsioonist. Aastaid hiljem andis minu taroõpetaja Susan mulle kirjapandud meditatsioonijuhendi. Juhised olid lihtsad: alusta mingi asja ettekujutamisest, visualiseerides kõike selle kohta, ja tee seda viisteist minutit. Kui sa kujustad näiteks puud, võid näha vaimusilmas ükskõik millist puud ja kujustada seda erinevatel aastaaegadel. Sa võid detailselt ette kujutada puu lehti ja koort ja seda, et ronid puu otsa või pead puu all piknikut. Sa võid kujutleda, kuidas puu lõhnab, ja tunda tuult puu okstes. Sinu meel võib vabalt rännata ja liikuda puu poole. Vabasta end kõigist mõtetest, mis ei ole puuga seotud.

      Edasi on juhendis öeldud, et alles siis, kui tunned end nii visualiseerides kindlalt, peaksid keskenduma ainult ühele kujutluspildile puust ja püüdma hoida seda kogu meditatsiooni vältel.

      Mina alustasin viieteistminutiliste seanssidega vähemalt kolm

Скачать книгу