LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sammus Cavanaugh’poole, kes oli üks ainult viiest toimivast juhtlõngast – nüüd neljast. Alexew oli igaveseks kadunud ja oletatavasti surnud – mida nende meeskonnal oli pärast kuud aega rasket tööd õnnestunud leida. Ja isegi nood neli… Tõendid, mis sidusid neid Tsernyakoviga, olid parimal juhul kaudsed.

      Ta peatus, kui oli Cavanaugh’le piisavalt lähedal, et teda kuulda.

      „Nii ta siis jooksis alasti vette, ujus lähima paadini ja sai nad kuidagi nii kaugele, et nad ta pardale võtsid. Jabur, n’est-ce pas? Aga keegi ei saa öelda, et monsieur Clavat ei ole naljamees.”

      Kuulajad naersid koos temaga.

      Anita astus ette ja avas suu, et rääkima hakata, aga enne kui väike rühm jõudis teda tähele panna, tuli katkestus teisest küljest. Lühike, jässakas, puhmaskulmudega härra pressis end Cavanaugh’ ligi ja sosistas, talle midagi kõrva. Cavanaugh naeratus tumenes sekundiks, siis manas ta näole uue joviaalse ilme.

      „Ma palun vabandust, ma pean minutiks lahkuma. Töö, see leiab mu igalt poolt üles,” ütles ta oma kaaslastele.

      „Teate, kuidas öeldakse, et pahadel pole kunagi puhkust.” Pikem naine heitis talle avalikult flirtiva pilgu.

      „Ja kuna mina olen üsna paha, ma chérie, siis minu jaoks vaevalt üldse puhkust on,” vastas ta kavala naeratusega, enne kui keeras ringi ja järgnes mehele, kes oli talle järele tulnud.

      Pilt. Anitale tuli liiga hilja meelde ja ta suutis tabada teist meest ainult selja tagant.

      Ta avas suu, et hõigata, aga pani selle jälle kinni. Paistis, et praegu ei ole just õige aeg püüda Cavanaugh’ga rääkida. Mehel paistis olevat kiire. Ta võib tema lihtsalt kõrvale lükata. Ja ta tahtis teada saada, kes on see teine mees ja mida ta oli öelnud, et Cavanaugh’nägu nii imelikuks läks. Anita haaras mööduvalt kelnerilt šampanjaklaasi ja läks meestele järele, hoides vahet, mis ei paistnud olevat vajalik. Mehed tõttasid galerii sügavusse ega vaadanud kordagi tagasi.

      Silmatorkamatust sopist, kuhu mehed olid kadunud, avanes koridor, mida pooleldi tõkestasid raskest tumepunasest brokaadist narmastega kardinad. Anita ootas paar sekundit, enne kui sisse astus. Koridor jooksis paralleelselt galeriiga poolringis, tulles välja teises otsas. Ta jõudis näha, kuidas üks kõrgetest, rasketest, seinu ääristavatest puitustest meeste taga kinni langes.

      Mis nüüd? Anita lonkis mööda, otsides kaameraid, nii et seda märgata ei oleks, juhul kui teda peaks salvestatama, kuid ei leidnud mingit märki turvavarustusest.

      Igale uksele oli maalitud ladina keeles moto. Siin oli Fortior leone iustus. Õiglane on tugevam kui lõvi. Kiri Cavanaugh’ uksel ütles Vincit omnia veritas. Tõde võidab kõik.

      Ta oleks tahtnud nii mõelda, kuid teadis, paremini kui enamik, et tegelik elu ei käinud sedamoodi. Tema enda elus polnud tõde midagi võitnud ja päris kindlasti ei olnud see teda vabaks teinud.

      Ta kuulatas ukse taga ja eemaldus mõne minuti pärast, sest see ei viinud kuhugi. Paks puu summutas kõik hääled.

      „Kuhu sa läksid?” küsis Gina kuularis.

      „Tagaossa.”

      „Vajad mind?”

      „Saali viib kardinaga varjatud käik. Anna mulle teada, kui keegi tuleb.”

      Tundes end paremini, kui Gina valvas tema seljatagust, liikus Anita edasi juhuks, kui mehed tulevad välja. Ta ei tahtnud, et teda tabataks ukse taga passimas.

      Oli vaja leida moodus, kuidas pealt kuulata. Ta läks järgmise toa poole, kui talle tuli üks mõte. Allkorrusel olid kõik aknad avatud, et lasta sisse mahedat ööõhku. Kui samamoodi oli ka üleval, siis saab ta ehk pealt kuulata, mis Cavanaugh’ toas toimub.

      Kiri uksel kuulutas Fortuna audenes iuvat. Vapraid aitab õnn.

      Anita pani käe vanamoodsale messingist uksenupule ja tõmbas sügavalt hinge, olles valmis vabanduseks, kui keegi peaks toas olema. Tuba oli tühi. Ja aknad olidki lahti. Ta ei hakanud tuld põlema panema; hiiglasuurtest akendest imbus sisse piisavalt kuuvalgust.

      Ta võttis kingad jalast, et kontsad ei klõbiseks põrandal – roosa marmor siin üleval, mis sobis kokku draperiidega ja freskodega laes. Koloniaalajal ehitatud hoone rikkus pani igal tasandil hinge kinni. Ta peatus akna ligidal ja keskendus meeste vaiksetele, madalatele häältele.

      „Siis hambandot cor mantakna eile…”

      Anita lükkas juuksed kõrvadelt, aga see ei aidanud midagi. Hääled olid liiga summutatud, et aru saada üksikutest sõnadest – või ei kuulnud neid piisavalt, et mingit mõtet kokku panna.

      Ta mõtles vanale tass-vastu-seina trikile, mida nad õe Maryga olid lapsena ikka kasutanud vendade järel luuramiseks, aga kiire pilk toas ei tabanud midagi säärast. Ta surus kõrva vastu siidtapeeti ja kumerdas käe selle ümber. Mõningane paranemine, aga mitte piisav.

      Talle meeldis mõelda, et on leidlik naine. Pidi olema mingi moodus.

      Toal ei olnud rõdu, kuid maast lakke aknaid kaitsesid väljastpoolt raudsepisvõred. Nendel oli põhjas väike kumerdus, mõniteist sentimeetrit ülimalt, just nii palju, et hoida rõdulillekaste, mis olid kuhjaga täis lõhnavaid õisi, mida Anita ei tundnud. Ta oli kasvanud Marylandis ega olnud tuttav troopika floora ja faunaga.

      Ta ei tahtnud astuda kastidesse – ei tahtnud teha jalgu mullaseks, mida olnuks raske seletada, ei tahtnud jätta endast maha tallatud lilli, nii et mõni võiks hiljem huvi tundma hakata.

      Ta haaras võrest ja asetas ühe jala ehiskeerule mustris. Lame kandiline trell oleks toetamiseks palju kergem olnud. Ta soovis, et tal oleks seljas midagi muud, mitte pikk kleit. Ta koondas kogu tähelepanu ülesandele, hoides keharaskust tasakaalus, ning küünitas välja kuust valgustatud aia kohale.

      Rahu nüüd. Ülepeakaela kukkumine sillutatud kõnniteele all ei olnud plaanis. Ja ma ei kukugi. Pole hea mõelda kukkumisest. Keskendu ülesandele. Kui missioon õnnestuks, saaks ta kustutada halvima perioodi oma elust ja parandada mõra perekonnas, alustada uut elu puhtalt lehelt. Temale oli see riskimist väärt.

      „Sa ei saa ehitusluba sellele maalapile. Ma ennist üritasin. Keskkonnaalased takistused. Sama mis Piraatide Koopas,” rääkis keegi kõrvaltoas.

      Anita võis näha killukest aknast ja sellest immitsevat valgust, aga mitte keegi ei seisnud küllalt lähedal, et teda silmata. Üldiselt polnud see paha, kuna see tähendas, et ka teda ei võidud näha. Ja niikuinii ei saanud ta kätt vabaks, et pilti teha. Sepisvõre kumerustel turnimine oli juba küllalt keeruline.

      Tema tähelepanu äratasid alt aiast tulevad hääled. Üks paarike jalutas aeglaselt mööda, kristallklaasid käes, ja kõneles tuliselt itaalia keeles. Anita hoidis hinge kinni, söandamata võrelt maha astuda, kartes, et üks neist võiks liikumist silmanurgast märgata. Nii nagu ta oli, oleks ta paistnud allahüppajana. Talle polnud vaja sedasorti tähelepanu.

      Nad jäid seisma otse akna all.

      Diosmio.

      Mees jäi vait. Naine kõneles edasi, hingetult ja väga emotsionaalselt. Siis pani mees vaba käe tema piha ümber ja tõmbas ta enda vastu nii järsult, et naise klaasist loksus šampanjat maha. Järgmisel sekundil nad suudlesid.

      Anita tundis väikest kadeduspistet. Millal viimati oli teda mees nii suure kirega puudutanud?

      „Tsoneerimist saab muuta,” tulid sõnad teisest toast, köites tema tähelepanu.

      Oli see Cavanaugh?

      Kas paarike aias kuuleb teda ja vaatab üles?

      Arvatavasti mitte, otsustas ta sekundi pärast. Temagi suutis siit ligidalt vaevu kuulda. Ta ei uskunud, et inimesed all võiksid tabada midagi peale vaikse pomina, ja seegi vist upuks üleüldisesse jutusuminasse, mis kostis alumise korruse akendest, ja need olid paarikesele palju lähemal.

      „Ma loodan kangesti, ma ei taha põrmugi kogu seda raha kaotada,” ütleks veel üks mees kõrvaltoas.

      Kui

Скачать книгу