LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sind praegu aidata.”

      „Ma polegi seda palunud,” pomises meie löömamees, ise alandlikult kõrvale vaadates. „Lihtsalt hoia need alles.”

      Kenzo noogutas, ohkas ja pani paberid taskusse.

      „Ära muretse,” lubas pühalikult.

      Vahel laulis Funkie oma kodust. Emast ja isast, kuid mitte nii, nagu lastelauludes – ülistades oma vanemaid. Need laulud olid täis nurjunud lootusi, valu ja kibestumust. Me ei osanud tema sõnumit deśifreerida, sest mitte kunagi ei rääkinud ta oma lapsepõlvest otsesõnu.Me võisime vaid oletada, et ta on läbi elanud midagi väga jubedat ja see oli kindlasti tõsi.

      Üks laul, mis mulle väga hinge jäi, rääkis nooremast õest. Ja selle rängad sõnad võtsid mul alati hinge kinni:

      Oh, ema, korraks sa mu poole vaata, sa ei märka, et olen su poeg!

      Ära vaid hoia ja armasta teda, sest kahjuks minagi olemas olen…

      Vägisi meenus seoses sellega omaenese lapsepõlv. Kuidas mind nurka visati niipea, kui mulle sündis noorem õde.

      Funkie ei olnud loomult kinnine, ent ta ei nõustunud eales kellelegi rääkima, mis nimelt oli temaga juhtunud, et ta tänavale sattus. Kes olid tegelikult tema vanemad? Sellest, kuidas tema silmade läbi nägi välja elu 12-aastasena, mis oli enne-Kenzo-aegne minevik, lõi ta hirmuäratava laulu: Prügikastide linn. Just sellise nime andis ta loole, kus ta meenutas nälga, vargusi, külma ja ehtsat hulkurielu.

      „Sinine Orhidee” oli meile sama tähtis koht, nagu iga teinegi. Ainult me käisime seal harvem kui mujal. Põhjuseks muidugi hulga kõrgemad hinnad. Need ei olnud tavaliselt meile eriti taskukohased. Aga loomulikult vaatamisväärsust oli seal ka hulga rohkem kui näiteks „Õllekeldris” või „Ämblikus”, sest viimases oli ainsaks turismiobjektiks lai, naeratav, tihti vindine, pirnitaolise figuuriga vana Miles.

      „Orhidee” oli minu jaoks liiga peen koht. Lisaks ei meeldinud mulle siinsed ettekandjad – ülbed, poolalasti näitsikud, kes alailma rahva seas liikudes suupisteid pakkusid. Neilt kandikutelt võis nii mõnigi kord midagi näpata, aga üldiselt oleks mulle rohkem meeldinud, kui nende asemel kõnniksid ringi alasti mehed. Lihtsalt niisama polnud kindlasti mõtet „Orhideesse” oma nina toppida. Pealegi ei vajatud siin isegi meie turvamehi. Mingil põhjusel lasti meid tasuta sisse, me kuulusime ilmselt klubi liikmete hulka. Selles oli kindlasti hulganisti Kenzo teenet, aga vaevalt põhinesid tema suhted omanikega vaid ülimal headusel. Eriti just „Orhidee” puhul häiris mind alati, kuidas turvad meid, Kenzo omi, erilise tähelepanuga jälgisid. Kuigi nad eal meid ei puutunud, jäi mulle alati mulje, nagu oleksime me neile midagi võlgu.

      Meie poisid käisid seal muidugi rohkem, sest striptiisi ei näinud ju kusagil mujal ja polnud ka teistes kõrtsides paljaid ettekandjaid, keda vaene Funk oleks võinud näppida. Ma vähemalt oletan, et just sellepärast nad sinna kippusidki.

      Ühel ilusal päeval aga avastas äkki Danger, et üks kena baaridaam „Orhideest” on temasse kõrvuni armunud. Muidugi oli ta valmis neiu tunnetele vastama (ma pole eales näinud, et meie poisid oleks midagi kasutamata jätnud). Vaatamata teiste irvitamisele hakkas Bill tihedamini oma uut kallikest külastama. Saatis neiukese mõned korrad kojugi ja ilmselt jõudis mingil moel suure usalduseni.See romaan kestis kahjuks vaevu paar nädalat. Siis ühel päeval tuli Danger Onni mossis ja pahurana. Põhjust polnud tarvis kaugelt otsida, ta ütles selle ise välja, endal hapuvõitu muie suunurgas: „Kuradi libu! Tal on mees ja kaks last! Ja ta unistab lisaks veel mustanahalisest armukesest! Abielus juba teist korda! Ja, raisk, nutab kah veel! Otsigu lolli!” Bill vandus, et eluilmaski ei tõsta enam oma jalga „Orhideesse”!” Ei tasu vist mainida, kui lõbus oli tema kulul naerda.

      Ühel õhtul saabusime terve pundiga „Kellameest” üle vaatama. Siin töötas üks mõistlik baaridaam nimega Ann. Mulle meeldis väga temaga pikalt lobiseda. Ta oli minust hulga-hulga vanem, aga samas palju enam sõbranna kui kõik Kenzo tüdrukud kokku.

      Seekord tulime lausa seitsmekesi. Ma jäin üksi leti juurde, samal ajal kui ülejäänud pudenesid laudade ümber, et endale head istekohad vallutada. Tuju oli kõigil suurepärane. Enne minekut võtsid Danger ja Slipp Annie´lt liitrise veini ja teise viskit. Klaasid ja jääkillud viis Ann neile järele. Kerjasid ka midagi süüa, kuid Ann jäi enesele kindlaks – iga päev küll tasuta ei saa! Nii oleks „Kellamees” varsti pankrotis.

      Minul oli veidike raha taskus. Mõtlesin, et ega ma palju vaesemaks ei jää, kui teen kamba peale ühe suure prae välja. Kõhtu see päris ei täida, aga poistel on juba paar päeva näpud põhjas, rääkimata plikadest. Kenzo on ju tükk aega kadunud ja elatusraha on kõigil saamata.

      Kui ma niiviisi, olles leti juurde Annie´ga kahekesi jäänud, oma soovi esitasin, kummardus Ann minu poole, et salapäraselt sosistada mulle kõrva:

      „Hüdra, kas sa tahad rikast kutti?”

      „Tahan!” vastasin kõhklemata.

      „Mu nõbu tuleb varsti siia. Ma lubasin, et teen teid omavahel tuttavaks. Vaata, et sa oma sokukarja temast siis eemal hoiad!”

      Ma lubasin. Samas küsisin ruttu:

      „On tal ikka veidi nägu ka peas?”

      „On! Kena kutt selline– hästi tõmmu!”

      „Vau!” tegin lõbusalt sõrmedega nipsu.

      Ann tõi mulle prae kätte ja lisas:

      „Tead, talle kindlasti ei meeldiks, kui su sõbrad vahele segavad. Ma lootsin väga, et tuled täna üksi.”

      „Ei, täna on see tühi lootus,” tõdesin kahetsevalt ja viisin oma bandele prae kätte. Nemad olid vahepeal rahad kokku klappinud, pistsid mulle paberid pihku ning saatsid tagasi. Ise kargasid möirates kuuekesi ühe prae kallale.

      „Täna on raske päev, eks ole?” irvitas Ann kui sama palvega tagasi tulin. Pani raha kassasse.

      Peale meie polnudki hetkel baaris kedagi. Aeg oli veel varajane.

      „Oo-jaa,” vastasin kurvalt. „Kõigil on raha otsas. Boss on kadunud. Mina ootan palgapäeva.”

      „Mehed tahavad palju süüa,” ohkas Ann kaastundlikult, silmitsedes eemalt õgardeid laua ümber.

      „Parem, kui neid ei olekski!” turtsatasin mina.

      Ann hakkas südamest naerma ja asutas end minekule.

      „Arvad, et saaksid hakkama?”

      Kehitasin lihtsalt õlgu ja muigasin alles siis, kui Ann oli läinud. Ta tõi mulle prae ja ma viisin selle taas lauale. Esimesel juba ots peal! Haarasin metselajatel taldriku eest ära, muidu kopsivad veel kahvlitega puruks! Viisin tagasi.

      Samal ajal vajusid uksest sisse veel korraga tervelt viis nägu. Tellisid miskit ja jagunesid laudade vahel laiali. Mõne hetke pärast veel mõned, üksikult ja kahekesi ning lõpuks, kui ma olin arvamusel, et Ann tegi lihtsalt mu kulul nalja, ilmus välja see kauaoodatu.

      Märkasin teda tänu Annie laiale naeratusele. Meile lähenes tõmmu, mustajuukseline noormees. Teda tutvustati mulle kui Richardit. Mind talle kui Lawrence'it. Kummaline, mõtlesin endamisi, kust Ann minu nime teab? Mina seda talle kindlasti pole iialgi öelnud ja kipun seda ka ise juba unustama.

      Viisakalt vahetasime Rickiga mõned sõnad ning kuna letiesine tutvus pole eriti romantiline, arvas noorhärra pärast shampuseklaasi, et üks tants ei teeks paha. Loomulikult olin ma nõus. Mõned juba tantsisid enne meid ja me läksime nende hulka. Vaikne muusika lubas imetleda oma partneri näojooni, tutvuda tema käte puudutusega. Pidin tunnistama, et Rick oskas väga hästi tantsida, hoida rütmi ja juhtida mind. Polnud mõtet küsidagi, ma olin kindel, et ta on seda kunsti kusagil õppinud. Selle kõrvalt rääkis ta mulle usaldavalt oma elust. Tal polnud saladusi, ta ei varjanud oma tundeid ega minevikku. Kahju, kuid ma ei suutnud talle samaga vastata. See suhtumine oli nii võluv ja imeline, et ma sootuks unustasin ebardid, kes minust laua juurde maha jäid.

      Kõige ebasobivamal hetkel, nii valel ajal kui veel vähegi võimalik, kasvas nagu maa alt välja mustanahaline kolge. Lai naeratus üle näo

Скачать книгу