Sügistrummid - Diana Gabaldon

Скачать книгу

oli Hayesi surmaga rahul ja viipas saabliga, et järgmine mees võllapuu alla toodaks. Nägin, kuidas ta silmad üle punakuubede rühma libisesid ja siis äkki raevust pärani läksid.

      Samal hetkel kostis rahva seast karjatus ja algas mingi sagimine, mis kiirelt laienes. Pead pöördusid ja inimesed naaldusid naabrile lähemale, et näha, ehkki midagi näha ei olnud.

      „Lasi jalga!”

      „Seal ta on!”

      „Pidage ta kinni!”

      See oli kolmas vang, pikk noor mees, kes oli kasutanud Gavini surmahetke, et oma elu eest jooksu pista; tal oli õnnestunud mööda põigata vahisõdurist, kes pidanuks teda jälgima, kuid ei suutnud vastu panna poomisnööri ahvatlusele.

      Nägin kaubalettide taga mingit liikumist ja blondide pesemata juuste lehvimist. Ka mõned sõdurid märkasid seda ja hakkasid sinnapoole jooksma, kuid suurem osa sööstis mõnes teises suunas ning selles üksteisele otsajooksmises ja segaduses ei saanud nad lõpuks midagi tehtud.

      Vahtkonna ülem karjus, näost lilla, kuid üldises käras oli ta häält vaevu kuulda. Allesjäänud vang vaatas kõike seda jahmunult pealt, temast haarati kinni ja tiriti tagasi kohtumaja poole, punakuued aga asusid end kapteni käskluste järgi uuesti rivikorda seadma.

      Jamie libistas käe mu piha ümber ja tõmbas mind pealevajuva inimlaine eest kõrvale. Rahvamass tõmbus kahte lehte ja lasi läbi sõdurid, kes olid rivikorra kätte saanud ja oma sünge ning vihase seersandi käskluste järgi kärmelt minema marssisid.

      „Lähme otsime parem Iani üles,” ütles Jamie kampa kaupmeheselle kõrvale tõrjudes. Ta vaatas Ferguse otsa ja nõksas peaga võllase ning selle kurva kandami poole. „Küsi surnukeha endale, eks? Kohtume pärast Pajupuus.”

      „Mis sa arvad, kas nad saavad ta kätte?” küsisin ma, kui me läbi hajuva rahvasumma trügisime, liikudes tasapisi mööda kivisillutisega tänavat kaubakaide poole.

      „Ma usun küll. Kuhu tal minna oleks?” vastas Jamie hajameelselt, korts ninajuurel. Ilmselgelt mõlkus tema meeles veel poodu ja ta ei tundnud elavate vastu erilist huvi.

      „Kas Hayesil peret oli?” küsisin ma. Ta raputas pead.

      „Küsisin talt, kui ma talle viskit viisin. Ta arvas, et ehk ta vend veel elab, aga tal pole aimugi, kus. Vend viidi varsti pärast ülestõusu Virginiasse, nii vähemalt Hayesile tundus, aga pärast seda polnud ta temast midagi kuulnud.”

      Mõni ime, kui ei olnud; lepingulisel sunnitöölisel ei olnud mingeid võimalusi ega vahendeid, et Šotimaale maha jäänud sugulastega sidet pidada, kui just peremees polnud nii lahke, et tema eest kirja saata. Ja lahke või mitte, kirja jõudmine Gavin Hayesini oleks nii või teisiti väheusutav olnud, sest ta oli kõigepealt kümme aastat Ardsmuiri vanglas veetnud, kuni ka ise sunnitööle saadeti.

      „Duncan!” hüüdis Jamie, mispeale üks pikk kõhn mees ringi pööras ja tervituseks käe tõstis. Siis hakkas ta punnivinna meetodil läbi rahvahulga vingerdama, ainus käsi laiu kaari tegemas, et trügijaid eemale tõugata.

      „Mac Dubh,” ütles ta ja nõksutas Jamiele teretuseks peaga. „Proua Claire.” Tema piklik kitsas nägu oli kurvastusest krimpsus. Temagi oli kunagi koos Hayesi ja Jamiega Ardsmuiris istunud. Vaid veremürgituse läbi kaotatud käsi oli teda päästnud koos teistega ookeani taha saatmisest. Tööks kõlbmatuna oli Duncan armu saanud ja vabaks lastud, et ta võiks iseseisvalt nälga surra – kuni Jamie ta leidis.

      „Puhka rahus, vaene Gavin,” ütles Duncan ja vangutas kurvalt pead.

      Jamie pomises gaeli keeles midagi vastu ja lõi risti ette. Ajas siis selja sirgu ja heitis silmanähtava jõupingutusega päevamure turjalt.

      „No neh. Ma pean sadamasse minema ja Iani ärasõitu korraldama, siis mõtleme Gavini matuste peale. Aga enne pean poisi asjad korda ajama.”

      Trügisime läbi rahvamurru sadama poole, litsudes end läbi erutunud vadistajate salkade vahelt ja põigates kõrvale plaanvankrite ning kärude teelt, mis kündsid ärielu üleoleva ükskõiksuse saatel edasi-tagasi läbi massi.

      Kai tagumisest otsast marssis kiirsammul kohale salk sõdureid, lüües rahvahulga laiali nagu tilk äädikat majoneesi. Täägiotsad sädelesid eredalt päikesekiirtes ja sõdurite marsisammu mütsumine kostis läbi rahvahulga kära nagu kauge trummikõmin. Isegi mürisevad lohistid ja käsikaarikud peatusid järsult, et nad läbi lasta.

      „Valva oma taskut, inglismann,” pomises Jamie mulle kõrva, juhtides mind samal ajal läbi kaht last enda vastu suruva turbaniga orja ja kasti otsa roninud tänavajutlustaja vahelt. Jutlustaja karjus midagi patust ja meeleparandusest, kuid selles kisas-käras oli kuulda võibolla vaid iga kolmas tema sõna.

      „Ma õmblesin selle kinni,” rahustasin teda, kuid sirutasin sellegipoolest käe ja puudutasin väikest tombukest, mis mu reie vastu käis. „Kuidas sinu omaga on?”

      „Minu oma on seal, kus peaks mu vööpaun olema, kui mul oleks vööpaun. Kuni ma ei satu mõne pikanäpulise libu peale, on kõik korras.”

      Heitsin pilgu Jamie kergelt punnitavale püksiesisele ja seejärel silmitsesin teda ka kõrgemalt. Ta oli laiaõlgne ja pikk, julgete selgete näojoonte ning mägilase uhke kehahoiakuga ja tõmbas endale kõigi mööduvate naiste pilke, isegi kui ta säravaid juukseid varjas osaliselt asjalik sinine kolmnurkne müts. Püksid, mis olid laenatud, olid talle väikesed ega nõrgendanud põrmugi üldmuljet – muljet, millele lisas omalt poolt värvi tõsiasi, et talle endale oli see täiesti teadmata.

      „Sa oled libude jaoks kõndiv peibutis,” ütlesin ma. „Hoia minu ligi, ma kaitsen sind.”

      Ta naeris, võttis mul käsivarrest ja me jõudsime kohta, kus inimesi oli hõredamalt.

      „Ian!” hüüdis ta üle inimeste peade oma õepoega märgates. Hetk hiljem vupsas rahvahulgast välja pikk ja kondine poisivolask, lükkas pruuni juuksesalgu silmilt ning ajas hambad laialt irvi.

      „Onu, ma mõtlesin, et ei leiagi sind enam kunagi!” hüüatas ta. „Jessas, siin on rohkem rahvast kui Edinburghi Heinaturul!” Ta pühkis varrukaga üle pikliku, üsna tahumatu näo, jättes põsele määrdunud viiru.

      Jamie heitis õepojale kõõrdpilgu.

      „Mehe kohta, kes on äsja pealt vaadanud, kuidas inimene sureb, näed sa välja kohatult lõbus.”

      Ian püüdis kiiruga näole manada väärikalt tõsist ilmet.

      „Oh ei, onu Jamie,” kostis ta. „Ma ei vaadanud poomist.” Duncan kergitas kulmu ja Ian punastas kergelt. „Ma … mitte et ma oleksin kartnud vaadata; mul lihtsalt … ma tahtsin midagi muud teha.”

      Jamie muigas ja patsutas õepoega õlale.

      „Ära vabanda, Ian. Ma poleks parema meelega ise ka vaadanud, aga Gavin oli lihtsalt sõber.”

      „Ma tean, onu. Ja ma tunnen kaasa.” Poisi suurtes pruunides silmades – need olid tema välimuse juures ainsad, mida võis hea tahtmise juures ilusaks nimetada – välgatas kaastunne. Nende pilk pöördus minule. „Kas oli kole, tädi?”

      „Jah,” vastasin. „Aga see on läbi.” Tõmbasin põuest niiske taskuräti ja tõusin kikivarvule, et ta põsk puhtaks pühkida.

      Duncan Innes vangutas kurvalt pead. „Noojah, vaene Gavin. Aga see on siiski kiirem viis surra kui surnuks nälgida, ja ega temal suurt muud oodata ei olnud.”

      „Lähme,” katkestas Jamie meie jutu, soovimata raisata aega tulutule hädaldamisele. „Bonnie Mary peaks olema kai tagaotsas.” Nägin, kuidas Ian Jamiele otsa vaatas ja nagu midagi öelda tahtes sisse hingas, kuid Jamie oli juba suuna sadamale võtnud ja kahlas läbi rahvamassi. Ian pööras pilgu minule, kehitas õlgu ja pakkus mulle käsivart.

      Me hakkasime Jamie järel sadamat palistavate laohoonete taha minema, andes teed igat liiki meremeestele, laadijatele, orjadele, reisijatele, kundedele ja kaupmeestele. Charleston oli suur sadam, äri õitses ja tipphooajal tuli ning naasis siit Euroopasse sadakond laeva kuus.

      Bonnie

Скачать книгу