LITMIR.BIZ

Скачать книгу

elad või sured.

      Langenud ingel

      Liljeholmi sild

      Hommikune liiklus on hõre ja idast läheneb sillale liiga suurel kiirusel kulleriauto. Vastu esiklaasi põrganud keha lendab viiekümne meetri kaugusele vastassuunavööndisse. Veoauto pidurdusmaa on peaaegu sama pikk ja kui juht kabiinist välja saab, on ta šokis. Pulss on kiire, hingamine ebakorrapärane ja keha kaetud külma higiga.

      Kui esimene auto õnnetuspaigal kinni peab, istub juht teepiirdel ja tõmbab suitsu.

      Tuleb veel üks auto. Keegi kutsub politsei ja kiirabi.

      Mees piirdel süütab uue sigareti. Keegi raputab teda. Ta proovib rääkida, aga see ei õnnestu. Tundub, nagu pigistaks keegi kõri kinni.

      Midagi ei juhtunud, mõtleb ta. Üldse mitte midagi.

      Must melanhoolia

      Saltsjö liin

      Tegelikult mõtlesin Fabian Modiniga veel oodata, aga kui ma teda Slusseni juures nägin, siis oli võimalus lihtsalt liiga hea, ja tagajärgedele mõtlemine pole kunagi olnud minu tugevaim külg.

      Oma saatusega leppida oli õige otsus. Juriidilistest seadustest üle on kõrgem õigus. Ma teenin midagi, mis on suurem kui elu, suurem kui mis iganes inimlik tunne. Suurem kui armastus.

      Tappa ei ole siiski lihtne. Isegi kui eesmärk on hea.

      Riskikapitalist Fabian Modin seisab perrooni otsas, seljaga rööbaste poole, arvatavasti kavatseb viimasesse vagunisse minna. Mulle sobib see suurepäraselt.

      Vaatan kella. Järgmine Saltsjöbadeni poole minev lähirong on selle päeva viimane ja ma tean, et minu kavatsuse aluseks on samasugused tingimused selles rongis, nagu olid kolmel eelmisel korral, kui ma väljumisaegu kontrollisin.

      Koban põuetaskut. Nuga on olemas. Ja katseklaas.

      Rong peatub, uksed avanevad, mina lähen ka viimasesse vagunisse ja istun temast paar istet tahapoole. Nüüd on näha, et ta on juua täis, ja mind üllatab, et ta ei paista päevagi vanem kui siis, kui ma teda viimati nägin.

      Ma olin kuueaastane, kui Fabiani naine garaažist leiti ja isa ütles, et enesetapjad lähevad koos mõrtsukatega põrgu seitsmendasse ringi. Mõrtsukaid keedetakse veres, enesetapjad aga kasvavad puu külge kinni, et nad endale enam kätt külge ei saaks panna.

      Kui ma küsisin, mis juhtub nendega, kes mõrvatakse, vastas isa, et nemad lähevad taevasse, kui nad ikka patuta on. Enesetapp on kahekordne patt.

      Ma istusin isa raamatukogus Pärsia vaibal ja lappasin raamatuid, mis ma enda ette olin laotanud. Kõrvaltoast kostsid täiskasvanute hääled. Kõige rohkem rääkis isa, aga Fabian ütles ka midagi. Nad ei tülitsenud, aga ei olnud ka ühel meelel.

      Fabiani meelest pidid nad laienema ja südalinnas ruumid leidma, isa aga arvas, et nad peaksid ootama, kuni kogudus aegamööda kasvab. Isa ütles, et ära unusta, et Jeesus võrdleb taevariiki sinepiivakesega, Fabian ümises nõustuvalt. See seeme on kõigist kõige väiksem, aga kasvab kõigist taimedest suuremaks ja temast saab puu.

      Isa ütleb, et Fabian on naljavend, ja seda ma tean, sest tavaliselt nad naeravad koos emaga, kui isa läheb välja prügi viima. Fabian on nii lustakas, ta viib meid, lapsi, Grimsta metsa, seal otsime putukaid ja peidame end trollide eest.

      Ma tunnen tema habemetüükas lõuga oma kõhu vastas ja see ajab sügelema hoopis teistmoodi, kui tema arvab. See kriimustab ja teeb haiget, haiseb juustu, tolmu ja naha järele.

      Kui rong sõitma hakkab, on vagun pooltühi. Enamik reisijaist on klubidest koju suunduvad noored, aga on ka paar pensionäri. Danvikstulli juures sõidame üle tõstesilla ja Hammarby järve tumedal veel peegelduvad Sjöstadeni tuled. Aknast peegeldub Fabian, paistab, et ta tukub. Pea vajub rinnale ja ta hingab raskelt. Saltsjö liini kaardilt minu kõrval seinal loen kokku, et Fabianil on jäänud elada neliteist peatust.

      Nackas lähevad pooled maha, peale ei tule kedagi. Perroonil istuvad pingi peal noored ja teevad suitsu. Vagunisse on jäänud umbes kümme inimest.

      Konduktor tuleb pileteid kontrollima, samal ajal teatab metalne hääl peaaegu kuuldamatult, et rong jõuab varsti Saltsjö-Järlasse.

      Kui sõidukaarti kontrollitakse, keeran näo kõrvale.

      Sõidame läbi Lillängeni ja Storängeni. Österviki peatuses sööb omapäraselt harali okstega suure kummitusliku puu all rohtu paar metskitse.

      Kui rong peatub Fisksätras, võpatab Fabian Modin üles ja tõstab silmad.

      Ma võtsin riiulilt paksu nahkköites perekonnapiibli, panin pehmele vaibale ja lugesin tiitellehte. „Piibli Ramat, se on keik se Jummala Sanna, mis Carl Kahheteistkümnema kässo järrele Rootsi Kele üllespandud.”

      Mulle meeldis seda raamatut lehitseda ja pilte vaadata. Minu lemmik oli see, kus püha Stefanost kividega loobiti. Esimest kristlikku märtrit.

      Esimeste hulgas heitis Stefanose pihta kivi Paulus. Kes pärast kahetses ja usku pööras.

      Ma olin kuueaastane ja mõtlesin Jeesusele. Kas sellepärast, et tema kiidab kõik heaks ja armastab kõiki, peab halvaks pidama ja vihkama neid, kes teda ei usu?

      Ema tuli ja küsis, kas ma tahan võileiba. Ta oli paks, sest ma pidin varsti venna või õe saama. Ma ütlesin, et kõht ei ole tühi, ja vaatasin pilti edasi.

      Pistsin käe põuetaskusse ja katsusin külma metalli. Vahedat tera.

      Surve peas suureneb ja lõuad tõmbuvad krampi. See, mis on vallutanud mu aju, kasvab ja tahab üle võtta kogu keha. Alguses oli vaid kinnisidee, aga nüüd on sellest saanud õudusunenägu, mida ma kartsin kõige rohkem. Et ma ei kontrolli enam oma mõtteid.

      Et minu keha ei ole enam mu enda oma.

      „Igelboda. Ümberistumine Solsidani suunale.”

      Me vaatame teineteisele otsa, Fabian Modin ei tunne mind ära. Ta röhatab ja otsib midagi pintsakutaskust.

      Neglinges lähevad veel mõned inimesed maha ja Ringvägenil jääme vagunisse kahekesi.

      Saltsjöbadenis võtan noa välja.

      „Süüd tunda on süütute ülesanne ja raske koorem,” ütles Fabian Modin, kui ma küsisin temalt Pauluse kohta.

      Simon

      Vägareni kvartal

      Elutoas haigutab keegi. Tekk heidetakse kõrvale ja keegi astub raskete sammudega vannitoa poole. Loputab pruusates nägu.

      Simon lükkab teki pealt ja ronib voodist välja. Juuksed haisevad hapukalt õlle järele, mida nad üksteise peale sülitasid. Meenub, et mõned segaduses olendid, hoolikalt valitud riietuses kutid, tulid kaasa, ja kui ta neile ütles, et nad on võltsid, siis said vihaseks. Loodetavasti on nad minema tõmmanud.

      Ta võtab raamatu. Peter Kihlgårdi „Isa õpetused”. Meenuvad poja sõnad, et ta austab oma isa, aga tegelikult vihkab tema laitmatust. Pojale andis isa vaid süü ja südametunnistuse piina, et ta ei ole piisavalt hea. Ei hüppa piisavalt kaugele, ei sukeldu piisavalt sügavale ega saa aru, miks arv 1 astmes 0 on 1, oled nagu tühi pakend.

      Sa ei kõlba.

      Simon kuuleb, et vannitoa uks läheb lahti, ja paneb raamatu käest.

      „Kuule, ma hakkan minema.”

      Lävel seisab Øystein. Silmad punased ja ripsmetušš laiali, kätel uued lõikehaavad. Mõned päris sügavad. Kõigest hoolimata oli eile vist ikka hea õhtu.

      Kuigi Uppsala kontsert läks nii ja naa. Poole vinnaga etteaste, üldse mitte Nälja vääriline.

      Simon tõmbab teksad jalga, varbaküüs jääb põlve kohta kinni ja rebib sinna augu.

      „Mul on täna õhtuks midagi vaja. Saad sa tuua?”

      Ta läheb kummuti juurde.

      „Kui

Скачать книгу