LITMIR.BIZ

Скачать книгу

lukku. Kadunud tüdruku uksest möödudes aeglustas ta sammu, kuulatas, aga ühtki heli ei kostnud. Ta läks trepist alla fuajeesse, möödus uksehoidjast ja astus siseõue. Taevas oli hall, seda katsid pilvesäbarad, valgus oli nii hämar, et Kate pelgas korraks, et on terve päeva maha maganud. Tema sõõrmeisse kandus pahvak sigaretisuitsu. Kate oli pärast ülikooli suitsetamise maha jätnud, aga talle meeldis endiselt see lõhn. Ta otsis pilguga selle allikat ja nägi õue keskel purskkaevu serval istuvat meest. Mees kustutas koni vastu paekiviplaati. Kate möödus temast, kui mees hakkas end püsti ajama.

      „Vabandust,” ütles ta, osutades kustunud konile sõrmede vahel.

      „Mul pole selle vastu midagi,” ütles Kate, peatus ja vaatas mehe poole. Mees oli kõhn, peaaegu kuivetu, aga laiade õlgadega. Kõige silmatorkavam detail tema kitsas näos oli suur kõver nina. Tema silmad olid hallikasrohelised ja sügaval pealuus, näos olid kergelt näha vanad aknearmid. Mees oleks pidanud olema inetu, aga ei olnud. Tema liiga tugevad näojooned moodustasid nukra ja kena näo.

      „Ma tegelikult ei suitseta. Jätsin maha. Aga siis leidsin sahtlist ühe sigareti ja mõtlesin, et tõmban selle ära, lihtsalt sellepärast, et endale meelde tuletada, kui jube see on.”

      Mehe hääl oli sügav ja sõbralik, ja Kate, keda endiselt piinas ajavahe ning segadus kellaaja suhtes, tundis jalgades nõrkust. „Oli siis jube või?” küsis ta.

      „Ei, muidugi mitte. See oli suurepärane.”

      „Suitsetamine on suurepärane,” ütles Kate. Miks nad rääkisid nagu vanad sõbrad? Kas Ameerikas rääkisidki inimesed võõrastega nii?

      „Sa suitsetad?”

      „Suitsetasin. Jätsin maha. See ei olnud lihtne.”

      „Kuidas sa seda teed?”

      „Mitte suitsetades.”

      Mees puhkes naerma. Tema hambad olid kahtlaselt valged, ülemised olid sirged, alumised natuke puseriti. „Minu nimi on Alan Cherney.”

      „Mina olen Kate. Ma elan siin ajutiselt.” Korraga muutus ta ujedaks ega öelnud oma perekonnanime.

      „Sa oled inglane?” küsis Alan.

      „Jah. Ma peatun siin oma nõbu korteris ja tema elab minu korteris Londonis.”

      „Millisest korterist jutt käib?” Alan Cherney pilk libises üle maja.

      Kate nookas peaga oma majatiiva poole. „Hm, Corbin Delli omast. Seal üleval.”

      „Aa, põhjatiivas. Mina olen teisel pool, kolmandal korrusel. Ma tunnen Corbinit. Natuke.”

      „Sa tunned teda paremini kui mina. Ma pole temaga kunagi kohtunud.”

      „See on kummaline,” ütles Alan. „Kuidas see juhtus?”

      Kate rääkis loo talle ära, jättes välja fakti, et vähemalt osaliselt sundis teda reisile minema vajadus minevikutraumadest üle saada.

      „Noh, sa tegid head kaupa,” ütles Alan. „Need on üsna kenad korterid.”

      „Kui kaua sa oled siin elanud?”

      „Natuke üle aasta. Kolisin siia koos oma tüdrukuga – rikka tüdrukuga – ja tema kolis ära ning mina ei saa seda endale tegelikult enam lubada, nii et pean hakkama uue korteri otsimise peale mõtlema.”

      „Sellest on kahju.”

      „Millest on kahju?” küsis mees. „Sellest, et ma oma tüdrukust ilma jäin, või sellest, et ma pean välja kolima?”

      Kate hakkas naerma. „Ma ei tea. Mõlemast on kahju.”

      Alan muigas ja ütles: „Kahju, et sul oli rikas tüdruk ja kaunis korter ning et kuu aja pärast oled sa üksinda mingis urkas.”

      „Midagi sellist.”

      Tuulehoog rebis siseõue kivisillutiselt vettinud märja lehe ja surus selle Kate’i saapale. Neiu kummardus seda ära võtma. Kui ta püsti tõusis, valitses hetke vaikus, ja Kate märkas, et oli selle võõraga peaaegu viisteist minutit juttu ajanud.

      „Noh,” ütles ta, ent ei jätkanud. Tema pilk libises mehe omalt minema ja ta tundis, kuidas põsed lõid õhetama. Ühe põgusa hirmsa hetke jooksul teadis ta, et kui mees oleks palunud, oleks ta tema järel otse ta korterisse ja tema voodisse läinud. Mees oli kena, seda küll, isegi oma suure kõvera ninaga, aga Kate oleks talle järgnenud, sest tal oli tunne, nagu oleksid nad olnud aastaid tuttavad.

      „Sa pead minema hakkama,” ütles Alan Kate’i mõtet sõnadesse pannes.

      „Jah.” Ja siis hakkasid mõlemad naerma.

      „Ma olen korteris 3L,” ütles Alan. „Niipea ma kuhugi ei lähe. Me näeme veel.”

      „Hea küll,” ütles Kate.

      Ta hakkas minema, kuid seisatas. „Kas sa tunned Audrey Marshalli nimelist naist? Ta elab siin.”

      Alani laubale tekkisid kortsud. „Ma tunnen küll Audreyt. Noh, ma tean, kes ta on. Tegelikult ma ei tunne teda.”

      „Kui ma eile õhtul siia jõudsin, oli üks sõber tema ukse taga, otsis teda, rääkis, et Audrey on kadunud.”

      Kate arvas, et Alan ei võta seda tõsiselt, aga ta ütles hoopis: „See ei kõla hästi. Tema ei ole seda tüüpi, kes ära kaoks.”

      „Mida sa sellega mõtled?”

      „Oh, ma ei tea. Ma pean vist silmas, et ta on alati siin. Ma näen teda. Tihti. Ma olen kindel, et ta ilmub välja.”

      Kate oli piirkonna kaardi kaasa võtnud, aga ta oli seda eelnevatel nädalatel nii palju uurinud, et tal polnud vaja seda kotist välja võtta. Ta läks mööda Buryt Charles Streetile ja ostis rahvast täis Starbucksist võileiva ja kohvi. Teine kohv oli viga. Ta oli närviline ja ärevil, tehes sisseoste uhkes toidupoes, kus olid kitsad, täis topitud vahekäigud. Ta oli kavatsenud osta asju pastaroa jaoks, mida talle meeldis teha suitsulõhega, aga teda valdas kerge paanika ja ta ostis ainult pätsi juuretisega leiba, Cheddari juustu, piima ja kaks pudelit punast veini. Väljas oli soe leebe vihm segunenud kerge tuulega. Pärast umbset kauplust oli see nahal mõnus ja Kate kõndis aeglaselt mööda Charlesi tagasi, jättes tuleviku tarbeks meelde baari, mis paistis hästi valgustatud ja sõbralik, ning kohviku, kus oli palju vähem rahvast kui Starbucksis.

      Ta möödus meelega gaasilaternatega valgustatud kõrvaltänavast, mis oleks ta otse mäest üles Bury Streetile viinud, ja kõndis Public Gardeni poole. Ostud olid rasked, aga ta tahtis kuulsat parki vähemalt näha. Vihmasadu tihenes ja vanemad kiirustasid lapsi pronksist partide rivi juurest minema. Tiigi ääres sädelesid pajud. Kate oli juba parki sisse astumas, aga mõtles siis ringi. Ta oli siin kuus kuud, tal oli aega.

      Kate astus fuajeesse. Ta tutvustas end uksehoidja Sanibelile, kes oli kõrgete põsesarnade ja ronkmustade juustega kõhn mees. Uksehoidja pakkus abi kottide tassimisel. Kate tänas ja keeldus, kui fuajee laual istunud valge kass põrandale hüppas ja end vastu tema jalgu hõõrus.

      „See on Sanders,” tutvustas uksehoidja.

      „Kas Sanders on teie kass?”

      „Ei, ei. Ta on proua Halperini kass. Ülemiselt korruselt.” Mees osutas vaevumärgatava peanoogutusega Kate’i enda korteri suunas. „Talle meeldib ringi käia. Igal pool. Erinevalt proua Halperinist.”

      Kate läks trepist üles, Sanders tema kannul. Carol Valentine oli Florence Halperini maininud; talle kuulus teine korter Kate’i tiivas. Uksest möödudes märkas Kate, et see oli praokil, ilmselt Sandersi pärast, aga kass kõndis Kate’i järel tema korteri ukseni ja tal õnnestus sisse lipsata, ehkki Kate üritas kassile jalga ette panna.

      Kate pani ostud ära ja läks Sandersit otsima. Kass oli hüpanud aknalauale ja vaatas õues sadavat vihma. Kate võttis kassi sülle, ta ootas tõrkumist, aga Sander sättis tagumised käpad Kate’i käsivarrele, esikäpad tema õlgadele, ja nurrus vaikselt ta kaela vastas. Kate, kelles kassid tavaliselt vastakaid tundeid tekitasid, tundis kiindumust. Ta viis Sandersi koridori ja ütles: „Vale korter,

Скачать книгу