LITMIR.BIZ

Скачать книгу

annad mulle vastust ja see sulle ei meeldi.”

      Lori muretsemine oli asjatu, aga Reid austas tema innukust. “Ma ei karda sind.”

      “Veel mitte, aga sa hakkad kartma.”

      Teine peatükk

      Loril õnnestus Gloria kodus võimalikult väheste sekeldustega sisse seada. Muidugi oli tublisti abi sellest, et tema patsient oli peaaegu teadvusetu.

      Lori pakkis Gloria kohvri lahti, kinnitas järgmiseks hommikuks määratud kohtumise füsioterapeudiga ja valis patsiendile õhtuks kerge eine. Vana naine küll paranes, kuid ta oli viimasel paaril nädalal kaalus natuke liiga palju alla võtnud. Lori kavatses tema moekalt kõhnadele luudele veidi liha kasvatada.

      Lori oli teel patsiendi juurde, kui uksekell helises. Ta avas ukse ning nägi kaht kullerit, kummalgi käes mitu vaasi värskete lilledega. Ühel oli kaenla all hiiglaslik kaelkirjak.

      “Suurepärane,” ütles Lori ja viipas meestele, et nood lilled fuajee põrandale paneksid. Ta oli Gloria toas lilleseadetele sobivad kohad juba välja valinud. “Ma hindan teie kiiret teenindust.”

      “Mees, kes need lilled tellis, palus küsida, kas te olete nüüd rahul.”

      Lori muigas. “Öelge talle, et kaugel sellest.”

      Mees kehitas õlgu ning lahkus koos kaaslasega.

      Lori haaras kaks suuremat vaasi ja läks kabineti poole. Ta oli viimase seade just paigale sättinud, kui Gloria silmad avas.

      “Mida sa teed?” küsis ta üllatavalt tugeva häälega inimese kohta, kes oli kuni viimase hetkeni valuvaigistite mõju all olnud.

      “Panen lilli kohale. Teie lapselapsed saatsid need. Kas pole kaunid?”

      “Ei. Ma vihkan lilli. Ja ma ei näe põhjust, miks mu lapselapsed peaksid mulle midagi saatma. Nad on kaugelt liiga isekad.”

      Lori oli sellega nõus, kuid hoidis rõõmsa naeratuse näol. “Ma armastan seda lõhna. Kuidas sinuga on?”

      “Absoluutselt mitte. Lõikelilled närtsivad ruttu ja see masendab mind. Vii need minema.”

      “Vabandust, aga ei.” Gloria kaeblemisest julgust kaotamata tõi Lori viimasena tuppa kaelkirjaku.

      Gloria tõstis oma voodit veidi ja vahtis pehmet mängulooma. “Mis see on? See on jõle.”

      Lori kallistas kaisulooma. “See paneb su naeratama. Minu meelest on see jumalik.”

      “Sul on väga madalad nõudmised.”

      “Mina nii ei arva.” Lori pani kaelkirjaku nurka püsti. “Hea küll, see on tehtud. Toome sulle midagi süüa. Küllap sa oled näljane.”

      “Ma pole üldse näljane. Mine minema.”

      Lori täitis käsku, kuid läks ainult kööki. Ta pani eelroa mikrolaineahju ja kontrollis kandikut. Kõik paistis omal kohal olevat.

      Kui mikrolaineahju taimer helises, võttis ta aurava toidu ja viis kabinetti.

      Gloria võis väita, et ei soovi õhtusööki, kuid oli einet oodates voodi üles kergitanud. Hea märk.

      “Siin see on,” ütles Lori kandikut Gloria ette lauale pannes.

      Gloria põrnitses toitu ja lükkas laua eemale. Kuna laud oli ratastega, libises see kaugemale.

      “See on vastik. Ma ei kavatse seda süüa. Vii see minema. Mul pole kõht tühi.”

      Lori pani käed puusa. Enamik tema pahuratest patsientidest olid vähemalt algul meeldivad. Tavaliselt läks paar päeva, enne kui viha ja hirm pinnale tõusid. Ta pidi austama Gloriat, kes kohe alguses oma kavatsustest märku andis.

      “Sa oled liiga kõhn,” ütles Lori rahulikult. “Seda saab parandada kahel viisil. Sa võid süüa ja paar naela juurde võtta, või me võime sind söötmistoru külge haakida. Ma võin sulle oma professionaalsele kogemusele toetudes öelda, et sa eelistad söömist. Söötmistoru-meetod on üsna ebameeldiv. Kuid see on võimalus. Sa oled ju ikkagi rikas, eks ole? Sinu jaoks kõlbab ainult parim.”

      “Miks sina siis siin oled?”

      Lori pilgutas silmi. Hea küll – Gloria võimel loogilisi järeldusi teha polnud midagi viga. “Mina olen parim. Ja ka väga kallis. Sa peaksid seda austama.”

      Gloria mõõtis teda pilguga pealaest jalatallani ja tõmbas ninaga. “Sa oled närune ja vaene. Ma tunnen sinu juures vaesuse lõhna.”

      “Kas see tuleb isiklikust kogemusest? Sina ju alustasid ka vaesena. Kas sinu esimene töökoht polnud hotelli toateenija?”

      Gloria vahtis teda vihaselt. “Ma ei aruta oma minevikku sinuga.”

      “Miks mitte? Mind huvitab siiralt, kuidas sa sealt siia jõudsid. Sa juhtisid impeeriumi ajal, mil enamik naisi kartis nii suuri unistusi. Sa oled pioneer. Ma austan seda.”

      “Kas sa arvad, et sinu arvamus millegi kohta huvitab mind?”

      Lori mõtles hetke ja naeratas. “Jah, arvan küll. Piisavalt paljud inimesed ei austa sind ja see on nende kaotus.” Ta lükkas laua tagasi voodi kohale ja nihutas kandiku Gloriale veidi lähemale. “Ma valisin esimese paari päeva toidu, aga toitlustusfirma jättis menüü. Ma lasen sul hea meelega seda lugeda ja toidu valida. Või kui sa eelistad koka palgata, siis see on samuti võimalik.”

      Gloria pingutas, et tema ilme oleks neutraalne, aga Lori arvas end selles tundevirvendust nägevat. Ta ei suutnud lihtsalt tabada, mis tunne see oli.

      “Sa käid mu rahaga väga vabalt ringi,” pomises Gloria.

      Lori naeris, ehkki ta teadis, et Gloria ei üritanud nalja teha. “Üks selle töö lisaväärtusi. Kas lõikan kana tükkideks?”

      Gloria silmad tõmbusid pilukile. “Ainult siis, kui tahad, et ma sind kahvliga torkan.”

      “Ma olen üsna väle. Sa pead kiire olema.”

      “Mul oleks selleks motivatsiooni.”

      Viimaks ometi – millegi naljataolise välgatus. Hea märk. “Hea küll – ma jätan su rahus sööma. Kas sa soovid, et ma panen teleka mängima?” Lori avas kapiuksed, mille tagant ilmus nähtavale televiisor ja DVD-mängija ning jättis puldi voodile. “Hüüa, kui sul midagi vaja on.”

      Poole viieks pärastlõunal oli Loril tunne, nagu oleks temast üle sõidetud. Tema hetkeline läbimurre Gloriaga oli vaid kauge mälestus, kui vana naine lõpetas kaeblemise, et tema voodi on liiga kõva, padjad liiga pehmed, voodiriided lõhnavad imelikult ja televiisor suriseb.

      “Ma kutsun esimesel võimalusel telekaparandaja,” lubas Lori, andes endast parima, et kannatlik olla. Ta pidi end tagasi hoidma, et mitte kella vaadata. See oli tema elu kõige pikem pärastlõuna. Ja ta oli Gloriaga kõigest pool päeva koos olnud.

      Lori kordas endale, et Glorial oli põhjust rahulolematu olla, ja et asjad paranevad.

      Veidi pärast viit läks ta kööki ja leidis sealt pikka kasvu kauni rinnaka naise, kes tohutut kandekotti lahti pakkis. Tema vorm näitas, et tegu on õega. Tema välimus andis Lorile märku, kes ta tööle oli võtnud.

      “Tere,” ütles naine rõõmsalt naeratades. “Mina olen õhtuse vahetuse õde Sandy Larson. Esimest korda. Tavaliselt olen ma öises vahetuses. Olen pimedas valves. Kuule, see kõlab nagu raamatu pealkiri. Või pornofilmi.” Sandy muigas. “Ei teagi, kummas ma parema meelega oleksin. Heal päeval…”

      Lori andis oma parima, et naist hoolimata ootamatust krambist sisikonnas viisakalt tervitada. Mis tal ometi viga oli? Reid oli teise õega oma naisetüübile truuks jäänud. Mis Loril sellest?

      Lori viis Sandy Gloria hooldamisega kurssi. “Ta on väsinud, nii et ta on veidi tülikas, kuid mitte kohutav.”

      “Ma saan temaga hakkama,” sõnas Sandy. “Kui mu patsiendid tüütuks muutuvad, hakkan oma lemmikseebikast rääkima. See väsitab nad tavaliselt nii ära, et nad jäävad magama. Sellepärast mulle öine vahetus meeldibki.

Скачать книгу