Скачать книгу

id="ch1_lnk1"> aastatuhat тысячелетие

eKR до Рождества Христова

tulekivi кремень

ahing острог

keder гончарный круг

talu хутор

indoeurooplased индоевропейцы

soome-ugrilased финно-угры

sobilik подходящий, удобный

ümbersepistamine перековка

ader рало, плуг

hauapanused вклады в погребениях

soomaak руда болотная

tarandkalmed могилы с оградками

merevaik янтарь

teispoolsus потусторонний мир

teine ilm тот свет

ale подсека, пал

suur rahvasterändamine великое переселение народов

kroonika летопись

linnus/linnused городище

vanem старейшина

sumbküla деревня, где дома стоят скученно

hajus разбросанная (диффузная) заселённость

hobuserauakujuline sõlg подковообразная пряжка (фибула)

ülik знатное лицо

mört раствор

koge парусная, с высокими кармой и носом, ладья

jumalate plejaad пантеон

pärgel чёрт

ohverdamine/ohverdamised жертвоприношения

tark знахарь

nõid колдун

ennustamine гадание

pööripäev равноденствие

      2 KESKAEG

      6.–8. PEATÜKK

      Eestlaste muistne vabadusvõitlus

       Ristisõdade ajastu

      Saksa kaupmehed ei olnud ainsad, keda hakkasid huvitama Läänemere idakaldad. Sama võis täheldada ka Põhja-Euroopa kiriklikes keskustes, nagu Breemen ja Lund, samuti kaugemal, näiteks Prantsusmaal Clairvaux’ kloostris ning isegi Roomas.

      Nimelt oli 11.–13. sajand ühtlasi suurte ristisõdade ajastuks. Palestiinas hargnesid dramaatilised sündmused, Jeruusalemm käis käest kätte. Katoliiklik Lääne-Euroopa oli veel värske ja jõudu täis, kristliku maailma piirid laienesid, linnadesse kerkisid võimsad katedraalid, rüütlite raudrüüd ja lipud muutusid aina uhkemaks. Oli loomulik, et kerkis küsimus paganluse väljajuurimisest ka Läänemere-äärsete rahvaste seast.

       Riia rajamine ja liivlaste alistamine

      1180. aastate algul hakkasid saksa vaimulikud ja kaupmehed rajama endale tugipunkti Daugava jõe suudmesse, kus elasid liivlased*. Nende ettevõtmine ei kulgenud väga edukalt. 1198. aastal määrati sinna piiskopiks Breemeni toomhärra Albert, kes seadis eesmärgiks maa vallutamise ristisõjaga. 1201. aastal rajas Albert Riia linna, tema abiline Theoderich aga asutas 1202. aastal vaimuliku rüütliordu „Kristuse sõjateenistuse vennad” (Fratres Militiae Christi), mida tuntakse ka Mõõgavendade Orduna. Umbes samal ajal, kui ristisõdijad teises Euroopa otsas ootamatult Konstantinoopoli ära vallutasid ja paljaks riisusid (1204), alistas piiskop Albert liivlased ja tegi algust latgalite* ristimisega. Viimased nägid sakslastes abimehi oma tülides eestlastega.

image

      Eestlased ja naaberrahvad

      Nüüd seisis vastrajatud koloonia teelahkmel. Polnud usutav, et ümberkaudsed rahvad Riia rahule jätaksid. Seepärast tuli saavutatud edu arendada. Kuid küsimus oli, mis suunas. Eestlaste õnnetuseks pöördus sakslaste agressioon põhja. Võimalik, et selle üheks ajendiks oli soov turvata Riia–Pihkva kaubateed.

       Võitluse algus

      1208. aastal tungisid sakslased koos latgalitega rüüstates ja põletades Ugandisse. Järgnesid vastastikused tasuretked. 1210. aastal korraldasid eestlased Põhja-Lätis Ümera jõe ääres sakslaste ja liivlaste-latgalite ühisväele varitsuse ja lõid selle puruks. Lahing ei olnud küll väga mastaapne, kuid võit mõjus eestlastele julgustavalt ja sellest saadeti sõnum kõigisse Eesti maakondadesse. 1211. aastal piirasid mõõgavennad koos liitlastega sisse võimsa Viljandi linnuse, Sakala tähtsaima keskuse. Kibe taplemine kestis viis päeva. Linnus osutuski ristiväele liiga tugevaks, kuid ka piiratavate olukord oli rohkete haavatute ja veenappuse tõttu raskeks muutunud. Seetõttu sõlmiti kuuendal päeval rahu. Eestlased linnust käest ei andnud, sinna lasti ristimiseks sisse vaid preestrid.

      Sõda möllas edasi ja juba samal aastal võtsid saarlased, läänlased ning harjulased ette tõsise katse kogu saksa koloonia hävitada. Selleks piirati kõigepealt sisse Turaida (Toreida) linnus Põhja-Lätis. Paraku tuli piiratavaile Riiast abi, eestlased jäid kahe vaenuväe vahele ja said raskelt lüüa. Palju vanemaid langes. Kuid ka vastaspool oli sõjast kurnatud ja 1212. aastal sõlmiti kolmeks aastaks üldine vaherahu.

image

      RAHVUSROMANTILISED SÕDALASED

      Muistseid eesti sõdalasi kujutati viikingitena 19.–20. sajandi vahetuse romantilises kunstis ning ka 20. sajandi 20.–30. aastatel.

      F. L. von Maydelli gravüür.

      Sakslased suutsid selle ajaga oma seisundit kindlustada ja piiskop Albert värbas Euroopast aina uusi jõude. 1215. aasta algas eestlastele äärmiselt õnnetult. Sakslaste liitlasteks sunnitud liivlaste ja latgalite suur vägi tungis Läänemaale ja korraldas seal seninägematud tapatalgud.

      Enne kui eestlased saadud hoobist toibuda jõudsid, tormas teine vaenuvägi Sakala seni veel rüüstamata põhjaossa ja piiras sisse Lõhavere linnuse, mis kuulus silmapaistvale vanemale Lembitule. Pärast ägedaid lahinguid oli linnus sunnitud alistuma. See rööviti paljaks, kaitsjad – kaasa arvatud Lembitu – ristiti.

image

      VILJANDI LINNUS

      Viljandi linnamäel asus hiljemalt viikingiajal rajatud eestlaste muinaslinnus. Kivilinnuse ehitamine algas seal 13. sajandi alguses.

      Rekonstruktsioon.

image

      LÕHAVERE LINNAMÄGI

      Lõhavere linnus oli muistse vabadusvõitluse ajal (13. saj algus) oluline eestlaste tugipunkt. Seal tegutses eestlaste vanem Lembitu, kes on tänu Läti Hendriku kroonikale esimene nimepidi tuntud eesti kangelane. Ta hukkus 1217. aastal Madisepäeva lahingus. See lahing oli eestlastele raskeks kaotuseks, kuid ei murdnud nende vastupanutahet.

      Nende sündmuste järel hakkas kogu Eestimaa Liivimaa vastu raevutsema, nagu Läti Henrik ütleb.

Скачать книгу