LITMIR.BIZ

      „Me peame teed küsima,“ ütleb meile allohvitser Winter.

      Olgu, asume siis teele! Võime vaid loota, et leiame nad võimalikult kähku üles.

      Sõidame kuuvalgel piki maandumisrada. Sõidukeid tuleb meile vastu ja möödub meist. Paremal pool on raudtee, mis viib Kalatšist Stalingradi. Pärast Voroponovo raudteejaama pöörame vasakule ja olemegi mõne kilomeetri pärast linna esimeste varemete vahel. Sõidame mööda lamedatest lehtritest, üle kivipuru, möödume müürijuppidest ja ümberkukkunud telegraafipostidest. Kõikjal lõõmava tule paks silmi kipitama panev suits võtab meil hingest kinni, vasakul ja paremal näeme mitmesuguse sõjatehnika põlenud vrakke. Meie autojuht sõidab aeglaselt ja siksakke tehes metsatuka või pargi poole.

      Seisame väikesel kõrgendikul ja näeme osa linnast. Must suits ja lõõmavad tulekahjud. Tunneme õhus Stalingradi kuuma hingust. Kohutav vaatemäng! Umbes nii pidi välja nägema ka maha põlenud Rooma linn, mille keiser Nero süüdata laskis. Vinguvad granaadid ja surmatoovad plahvatused muudavad siinse olukorra veelgi põrgulikumaks. Mida kaugemale linna suundume, seda tihedamalt meie ümber granaate langeb.

      „Ivani tavaline õhtuõnnistus,“ ütleb sanitar.

      See oli öeldud tuju tõstmiseks, kuid nii see ei mõju. Ta istub nagu minagi kägaras laskemoonakasti otsas. Tunnen, kuidas mul süda kurgus taob – hirm võtab võimust. Nüüd on kuulda uut heli, see kõlab nagu tuhandete orelivilede hääl. See tugevneb ja tuleb otse meie suunas.

      „Välja! Stalini orel!“ karjub sanitar.

      Hüppame välja ja poeme põlenud veoauto alla. Undamine valjeneb ja seejärel kärgatavad meie ees ja kõrval plahvatused otsekui tulevärk. Käelabasuurune kamakas, mis näeb välja nagu kägardunud plekk, lendab minu peast mööda ja tungib Küpperi lähedal maa sisse.

      „Vedas ropult,“ ütleb sanitar.

      Kuuleme tagapool karjeid ja hüüdeid sanitari järele.

      „Küllap said suurtükipositsioonid haisu ninna, et me mööda sõitsime,“ ütleb allohvitser Winter, kes oli hüpanud ühte auku. „Läki kähku edasi.“ Ajame end uuesti üles.

      Sanitarkapral ütleb, et Stalini orel on primitiivne veoautole monteeritud raketiheitja. Raketid asetatakse lihtsalt siinidele ja süüdatakse elektriga. Nad ei ole täpsed, kuid see-eest saab Ivan selle Stalini oreliga samaaegselt suurt maa-ala pommitada ja häda sellele, kes pole varjunud.

      Sõidame nüüd väga ettevaatlikult. Mõned kohad on hädapäraselt koristatud, et oleks võimalik rusude vahelt läbi laveerida. Näeme ka teisi sõidukeid, mille meeskonnal on samad plaanid mis meil. Mõned laadivad peale haavatuid ja surnuid. Seda saab teha vaid öösel, kui venelased ei näe. Ent nad teavad seda ja pommitavad suurtükkide ja teiste raskerelvadega suuri piirkondi. Õhus võib näha üha uusi „õmblusmasinaid“. Mõnikord näeme biplaane taevas punase kuma taustal päris selgesti.

      Maapinnalt tõusevad õhku valgusraketid ja tärisevad kuulipildujad. Saan hääle järgi aru, et need on venelaste omad. Vahepeal plahvatavad käsigranaadid, kuuleme karjeid ja jääme kusagile varemete vahele seisma. Allohvitser Winter kaob müürijäänuste vahele ja tuleb mõne minuti pärast tagasi.

      „Meie omad peaksid olema samas lõigus, mis eilegi,“ ütleb ta. Läheme nii kaugele kui võimalik ja laadime siis koorma maha.

      Sõidukid liiguvad jälle aeglaselt ja ettevaatlikult edasi. Näen kahte põlenud vene tanki T-34. Logistame neist mööda suure poolenisti purustatud hoone suunas, mis varem oli vististi vabrik. Tulekuma taustal sirutub keset varemeid taeva poole vabrikukorsten, otsekui hoiatav sõrm. Jääme selle kõrvale seisma.

      Sellal, kui me oma koormat maha laadime, tulistab venelaste raskekahurvägi just sinna, kuhu me minna tahame. Plahvatused kõlavad ka meie ümber. Suitsusammas meie taga annab tunnistust sellest, et üks sõiduk on pihta saanud. Taamal põleb midagi heleda leegiga, nähtavasti õlimahuti või midagi seesugust. Ootame veel, kuid oleme stardivalmis.

      Tulepausi ajal läheme liikvele. Kanname Küpperiga kolme ovaalset söögitermost, mille kaas on kruvidega kinnitatud. Igaühel on ühes käes ka üks väiksem nõu ja suuri kanname me kahe vahel. Järgneme Winterile, sanitarile ja ühele autojuhile, kes kannavad laskemoonakaste ja külma toitu. Teised juhid valvavad sõidukeid.

      Meie ees on mürsulehtrid, kiviprügi, varemed, õhus granaatide ulgumine ja plahvatuste müra. Minu kukal ja selg kisuvad iga plahvatuse ajal krampi. Liigume sakke tehes, ronime üle kivide ja palkide, komistame, lamame põrandal, tõuseme püsti ja koperdame edasi.

      „Hoidke tihedalt kokku,“ kamandab Winter.

      Ta istub ümberpaiskunud terasmastile ja hingab raskelt. Hoiame kõik köha tagasi. Tuul paiskab meile näkku plahvatuste tsemenditolmu. Poolkustunud tule paks toss paneb silmad vett jooksma.

      Lõõmavate leekide valgel näen mingeid kogusid jooksmas – granaadid plahvatavad. Surume end tugevasti vastu maad ja ootame. Minu närvid võbelevad – hirm tõuseb kurku ja nöörib kõri. Küpper lamab minu kõrval ja hingab raskelt. Tulekuma valgel meenutab tema nägu krimpsus maski. Vasakult kostab vaikset metallikõlinat. Mõned kogud jooksevad meist küürakil mööda. Winter tõuseb püsti ja kõnetab neid. Tunnen ära ohvitserivormi.

      „Meil tuleb edasi paremale minna,“ ütleb ta seejärel. „Nad lõid siit Ivani paari tunni eest välja. Nüüd on ta tige ja tahab siinset tagasi vallutada.“

      Koperdame ettevaatlikult edasi – nüüd tuleb üks lagedam koht. Segipaisatud maapind ja betoonikamakad, millest turritavad välja terasvarvad. Tõenäoliselt endine punker, mille meie lennukipommid hävitasid. Teisel pool ulatub rusuhunnikust välja pikk müür. Kolm sammast seisavad veel püsti.

      „Seal kusagil peavad nad olema,“ ütleb Winter müürile osutades.

      Me ei saa edasi minna. Ivan tulistab nagu ogar segipööratud maastikku, kust meil tuleb läbi minna. Kas ta on meid märganud? Lamame kivikamakate varjus, kuid löögid tulevad nii lähedale, et tunnen näol kuuma õhku ja seljalihased tõmbuvad jälle kramplikult kokku. Meie ees lendavad õhku raketid, kostavad automaadi- ja kuulipildujavalangud. Kas Ivan tungib peale?