LITMIR.BIZ

      Veeseis püsis Emajões kõrgena paar nädalat ja hakkas siis aeglaselt langema. Seda sai vaatamas käia ainult pärast lõunasööki, enne anatoomia praktikumi algust.

      Algasid kiired päevad, sest enne loengute lõppu oli vaja sooritada anatoomia müo- ja splanhnoloogia tentaamenid ning pärast seda ka füüsika ja zooloogia eksamid. Anatoomias ei olnud tentaamenite ettevalmistamisega erilisi raskusi, sest semestri kestel oli kogu rühm igaks kollokviumiks korralikult ette valmistunud ja kõik sooritasid need tentaamenid ka korraga ettenähtud ajal. Rohkem oli tegemist eksamitega.

      Kevad oli soe ja päikeseküllane. Kuidagi ei saanud rahulikult kodus laua taga istuda ja õppida. Ka aega tundus olevat pisut rohkem, sest loengute ja praktikumide arvestused olid juba õpinguraamatusse sisse kantud. Igal hommikul läksime koos korterikaaslaste A. Triksoni ja R. Kristjuhaniga raudtee äärde päikese kätte õppima. Tookord polnud tarvis kaugele minna, sest juba Savi tänava (hiljem Näituse tänava) äärest algas tihe kuusehekk, mis kaitses ida- ja põhjatuulte eest. Mina õppisin füüsika ja zooloogia eksamiteks, teised aga valmistusid eksamiteks õigusteaduskonnas. Siin ei peetud enam nii rangelt kinni kellaaegadest, kui kodus õppides. Puhkuseks kasutati rongide möödumise aegu, püüti sageli ennustada, kui pikk on järgmine rong – kümmet vagunit veduri taga peeti tol ajal juba väga pikaks rongiks (tolleaegsed vagunid olid veel ka kaheteljelised).

      Päikesepaistel õppimine edenes jõudsalt ja juba esimesel tähtpäeval sooritasin füüsika eksami. Nüüd, kui ladina keel, botaanika ja füüsika olid tehtud, tuli hakata tegelema zooloogiaga. Sellega oli juba pisut rohkem tegemist, sest õppeaine oli küllalt ulatuslik ja prof Heinrich Riikoja oli üliõpilaste seas kuulus oma nõudlikkuse poolest. Pealegi ei teadnud keegi päris kindlasti ütelda, mida arstiteaduskonna üliõpilastelt eksamil nõutakse. Peale loengute oli küll kasutada ka väikene zooloogiaõpik, kuid ainult sellest oli ilmselt vähe. Eraldi zooloogiaprogrammi arstiteaduskonna üliõpilaste tarvis ei olnud. Eksam, mis paar aastat hiljem toimus kirjaliku testina, oli sellel õppeaastal veel suuline ja teati rääkida, et professor Riikoja pidavat väga kergesti ärrituma. Liikus palju hirmu- ja õudusejutte ning eksamist äraütlemisi esines sageli. Tegelikult midagi hirmsat eksamil ei juhtunud ja oma teenitud sufficit´i sain kätte kergemini, kui olin oodanud.

      Esimene õppeaasta oli siis õnnelikult seljataga ja võisin hakata mõtlema suvepuhkusele Viljandimaal. Sõit autobussiga Jõesuu–Oiu kaudu Viljandimaale toimus viperusteta. Veel paar tundi hobusega sõitu ja juba olingi jälle kodus, kus mind juba ammu oodati.

      Ilmad olid päikesepaistelised ja soojad, kuid heinatööks oli veel vara, seepärast tuli koos vennaga minna uudismaalt kive koristama. Ka siin peeti kinni kindlast päevakorrast. Töö algas hommikul kell 6, kell 8–10 oli hommikusöök, 10–14 tööaeg, 14–16 lõunasöök, 16–21 jällegi töö. Sellele järgnes õhtusöök ja öine puhkus. Laupäeviti jäädi õhtule tund või kaks varem, nagu lubas töö iseloom. Pühapäev oli puhkuseks, kuid loomade eest hoolitsemisest võttis osa kogu pere.

      Jaanipäeval rakendati hobused vankri ette ja sõideti pere tava kohaselt surnuaiapühale. Koduhoidjaks jäi keegi vanematest inimestest, kes oli suuteline hoolitsema ka loomade eest. Kohe pärast jaanipäeva algas aga heinategu. Kesa ettevalmistamine ja kivide koristamine jätkus siis, kui heinatööst aega üle jäi. Pühapäeviti ja laupäevaõhtutel pidi leidma aega Heimtali vanas koolimajas laulmas käimiseks, sest juuli lõpus peeti rahvamajas traditsioonilist pidu, kus kanti ette ka paar koorilaulu.

      Suvi möödus kiiresti. Pärast heinatöö lõppu tuli põllutööst pisut tagasi tõmbuda, sest sügisel oli kavatsus teha ära anorgaanilise ja orgaanilise keemia eksamid. Osa tuli võtta veel vaid kõige pakilisematest töödest nagu sõnnikuvedu, rukkilõikus, rehepeks jms.

      Märkamatult jõudis kätte augustikuu ja nüüd tuli end jäägitult keemiale pühendada. Peamine tähelepanu oli pööratud muidugi anorgaanilisele keemiale, kuna see oli planeeritud kohe sügissemestri algusesse. Pealegi oli eksam saksakeelne ja see oli mulle juba keskkoolis kõige nõrgemaks kohaks olnud. Orgaanilist keemiat sai lehitsetud veidi möödaminnes.

      Sügissemester algas tavaliselt 15. septembril ja septembri esimestel päevadel sõitsin taas Tartusse. Veel nädal aega pingelist õppimist ja oligi käes eksami tähtaeg. Eksamiärevus oli suur, sest üldiselt oli teada, et professor Landesen oli kergesti ärrituv ja mõnigi mõtlematult öeldud rumal lause oli lõppenud läbikukkumisega. Naljatades õpetasid vanemad üliõpilased noorematele eksamitehnikat: niipea kui näed, et professori nägu tõmbub pilve ja ta hakkab rahulolematust avaldama või kui ta erutatult küsib: „Was?!“ tuleb kiiresti pea õlgade vahele tõmmata ja sügavalt kummardada, sest järgmisel momendil vihiseb üle sinu pea esimene kättejuhtuv raamat. See toimunud, tuleb välkkiirelt püsti hüpata ja kapinurga taha joosta, sest kohe lendab sulle järele tindipott. Kui see on õnnelikult möödas, hüppa uksest välja ja oota, kuni vastu ust kopsatab õpinguraamat, milles ilutseb non sufficit. Alles siis võid rahulikult hinge tõmmata ja oodata järgmist eksamisessiooni.

      Lähtudes vanarahva tarkusest, et julge pealehakkamine on pool võitu, sisenesin esimeste seas eksamiruumi. Mingit ettevalmistusaega ei antud. Esitati küsimusi ja neile tuli kohe vastata. Eksam kulges üldiselt väga rahulikult ja vaatamata oma puuratastega saksa keelele teenisin ära sufficit´i. Pahandus tekkis vaid seepärast, et ma ei osanud seletada, kus leidub maal heeliumi, kuid vaatamata sellele sügavat kummardust ja kiireid hüppeid vaja ei olnud. Seda ka mitte teistel, kes sellel päeval eksamile läksid. Neil, kel pärast eksamit õpinguraamatus non sufficit ilutses, siiski oli. Vanemad kaasvõitlejad, kes eksami käiku nii hästi oskasid kirjeldada, loobusid järjekordselt sellel sessioonil eksamile minekust.

      Loengute ja praktikumide alguseni oli jäänud vähem kui kaks nädalat, kuid minu teadmised orgaanilises keemias ei olnud kadestamisväärsed. Ainult üks vaba õhtupoolik kinos käimiseks ja oligi käes aeg hakata orgaanilise keemiaga jõudu katsuma. Kõik see, mis loengutel oli tundunud nii lihtne ja arusaadav, oli nüüd millegipärast keeruliseks muutunud, vaatamata sellele et ka suvel sai mõnikord raamatut lehitsetud. Küllap oli põhjus selles, et tänu prof Kogermanni elavatele loengutele tundus see ulatuslik õppeaine kergemini omandatav, kui see tegelikult oli. Ometi ei tulnud mul kordagi mõtet eksam järgmisele semestrile lükata, nagu seda soovitasid kaasvõitlejad.

      Anorgaanilise sünteesi praktikum. 1929.

      Pärast kahenädalast pidevat õppimist olin nii kaugel, et otsustasin minna eksamile – see oli ka viimane tähtpäev. Prof Kogermann oli väga heatahtlik ja sõbralik. Eksam toimus küsimuste ja vastuste stiilis, kusjuures eriti hinnati loogilist mõtlemist. Erilisi vahejuhtumeid minul ega ka teistel kaasvõitlejatel orgaanilise keemia eksamil ei olnud.

      Selleks ajaks olid juba alanud anatoomia, füsioloogia ja histoloogia loengud ja praktikumid. Histoloogia ja füsioloogia olid uued õppepained, siin mingit mahajäämust veel ei olnud. Raskem oli olukord

Скачать книгу