LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nagu koduses Cotswoldsiski. Siin, eemal Londoni pommirünnakutest ja Hitleri tööstuslikest sihtmärkidest, on neil kõigil turvalisem. Ometigi, ei saanud ta jätta mõtlemata, peaks tema tütar veetma oma suvevaheaja kusagil poniklubis või tennist mängides, selle asemel et soolata aedube nagu mõni köögitüdruk.

      Ühel heal päeval heastab ta selle tütrele, andis ta endale lubaduse.

      Enne kui Laural tuli jälle kooli minna, viis Maud tütre ja Sophie Stratford-on-Avonisse, et kammida läbi sealsed vanakraamipoed. See oli mõeldud preemiaks Laurale, kes oli veetnud peaaegu kogu suvevaheaja, aidates ema köögis ja meiereis või töötades koos vennaga põllul. Sõjaaeg ei võimaldanud käia sõpradel külas ega teha Londoni-retki.

      Tüdrukud vaatasid naerdes ja lobisedes, kuidas maastik rongiaknast mööda libiseb. Kui hea on näha neid nii rõõmsa ja muretuna, mõtles Maud.

      „Kust me alustame, mamps? Kas tead, kus vanakraamipoed asuvad?” küsis Laura.

      „Mõni putka on arvatavasti Rotheri turul. Mille peale sina kavatsed oma taskuraha kulutada, Sophie?” küsis Maud. „Kas sa kogud ka midagi nagu Laura?”

      Sophie hakkas pisut häbelikult naerma. „Ei, mina ei saa säärasest asjast aru. Aga tema on vist alati midagi kogunud – oled ju, Laura? Mäletad seda aega, kui olid hull kuivatatud lillede järele?”

      „Muidugi. Mul on need kaustikud kõik kenasti alles. Koguksin neid veel praegugi, aga kuivatuspaberit pole enam kusagilt saada.”

      „Äkki võiksime minna ja vaadata kusagil kleidimoode?” küsis Sophie. „Emal on neli jardi rohelist tafti ja ta lubas selle mulle, juhul kui ma kleidi ise valmis õmblen.”

      Nad läksid Rother Streeti turule, kust Laura ostis helerohelise antiikse Spode’i tassi ja alustassi ning Maud komplekti pruune koogivorme. „Kõiki kolme mul vaja polegi,” tunnistas ta, „vajan ainult kõige suuremat asendamaks seda, mille ma ära lõhkusin, kui Davidi koer mulle jalgu jäi.”

      „Jäta nüüd, mamps. Küll nad sul ära kuluvad.”

      „Kas ma võiksin osta ainult selle suure?” küsis Maud müüjalt.

      „Kahju küll, proua, aga need moodustavad komplekti. Ja te saate need odavalt. Poes maksaksite juba ainuüksi kõige väiksema eest rohkem …”

      „Kas jätaksite kakskümmend protsenti alla, kui ta ostab kõik kolm?” katkestas Laura teda. Tema üllatuseks jäi mees nõusse.

      Maud vaatas imetlevalt ja väheke üllatunult, kui hästi tütar tingida oskab. Laura hoidis käes vanaaegset käsitöökomplekti, millesse kuulusid käärid, sõrmkübar, auguraud ja heegelnõel, kõik kenasti mahagonkarbi sinise sametvoodri õnarustes. „Mul ei ole võimalik viit šillingit maksta,” lausus ta. „Kas te poole krooniga ei lepiks?”

      Putkapidaja raputas pead. „See sõrmkübar on puhtast hõbedast,” vastas ta. „Ja vaadake, missugune viimistlus.” Naine osutas nõela ja auguraua peenelt kaunistatud käepidemele ning võttis siis kätte käärid. „Need on Victoria-aegsed.” Ta näis natuke rehkendavat ja ütles siis: „Võiksin anda need teile nelja šillingi eest.”

      Laura võttis naiselt käärid ja pööras neid käes. „Vaata, ema, kas pole ilusad? Ja nad on väga mugavad hoida.”

      Maud nägi tütre igatsevat pilku ja vangutas mõistmatult pead. „Milleks sulle seda käsitöökomplekti vaja on, kullake? Sulle ju ei meeldigi tikkida.”

      Aga Laura oli juba pöördunud uuesti müüja poole. „Kas ma võiksin saada need kolme šillingi kuue penni eest?”

      Lõpuks leppisid nad kokku kolmes šillingis üheksas pennis. Laura oli üliõnnelik, ent Maud oli hämmingus. „Kullake,” lausus ta, „selle alla läks pool sinu kogutud taskurahast.”

      „Ma tean, ema. Aga see meeldib mulle. Ma ei kahetse. See jääb mulle kogu eluks.”

      KOLMAS PEATÜKK

      Kohalik sõjaaja põllumajanduskomitee pidas oma koosolekut Chipping Nortonis Krooni ja Valitsuskepi võõrastemaja ülakorrusel. Tuba oli umbne, täis eelmisest õhtust jäänud kolkunud suitsuhaisu. Kõigi nelja akna ette olid kinnitatud pimenduskatted.

      Donald oli esimene, kes kohale jõudis. Ta andis endale aru, et viimasel ajal üüritakse neid ruume päeval haruharva välja, aga oleks olnud vastutustundetu nõuda meestelt, et nad istuksid terve koosoleku aja toas, kus pole õhku ega päevavalgust. Võtnud taskust Šveitsi sõjaväenoa, lõikas ta katki pruuni kleeplindi, millega oli kinnitatud üks pimendustahvel, ja kangutas selle eest ära. Seejärel eemaldas ta teised kolm.

      Seadnud end oma paberitega laua otsa istuma, libistas ta pilgu üle päevakorra. Väga hea, mõtles ta, rutiinsed küsimused ei tohiks võtta üle kahekümne minuti ja siis jääb mulle veel piisavalt aega tegelda Framptoni maade teemaga.

      Üksteise järel hakkasid kohale jõudma teisedki komitee liikmed. Teisena astus sisse komitee sekretär, kohalik apteeker Jim Porly ning tema järel tulid kaks talunikku ja Sophie isa, loomaarst Wenlock.

      Järgmised kaks olid omavahel sõbrad ja saabusid koos. Jonathan Scruton oli Bloxhamist pärit jõukas maaomanik, kellele kuulusid Deani lähedal ka karjäär ja tellisetehas; Sir Thomas Goodall esindas sõjaajaks loodud piirkondlikku põllumajandusbürood, kellele Donaldi juhitav komitee allus. Donald, kes oli tervitanud kõiki teisi istudes, hüppas nüüd püsti.

      „Tere päevast, Jonathan. Ja väga kena, et saite tulla, Sir Thomas. Teil on kindlasti tuhat tegemist.”

      „Sõda teeb meist kõigist tööhobused, eks?” Goodall potsatas raskelt Donaldi kõrvale istuma. „Teie komitee on oma ülesannetega hästi toime tulnud, Oliver. Ma tean, et pole just kerge sundida inimesi loobuma loomadest ja hakkama põldu pidama.”

      Koosoleku esimene pool kulus aastaaruandele. Peaaegu kõik talud olid täitnud oma kohustuse: muutnud karjamaad põldudeks ja kündnud üles söödid. Donald lootis komiteed märkavat, et Chorltonil olid paremad tulemused kui teistel.

      Lõpuks jõudsid nad Framptonini, kus ei olnud tehtud mingeid edusamme. Donald oli otsustanud jääda taktitundeliseks. Polnud mõtet ummisjalu tormata nagu elevant portselanipoes ja rääkida tõtt: tema aristokraadist naaber on lootusetult saamatu ega ole harjunud täitma kellegi käske. Selle asemel pöördus ta oma tähelepanekutega Sir Thomase poole.

      „See asi on kaunis delikaatne, söör. Teil on kindlasti meeles, et valitsus võõrandas algselt kolm Framptoni Barrow’ külas asuvat talu, sest arvati, et kuninglikud õhujõud vajavad Moreton-in-Marshis maad juurde. Krahv tegi kõik, et oma kolme talu säilitada, aga lennuvälja hakati ikkagi ehitama ja need võeti ära. Müncheni leppe järel lennuväljaplaanid muutusid ja selgus, et Framptoni maad ei olegi vaja. Et see sööti ei jääks, lubasid õhujõud Framptoni rentnikel taludes edasi elada ja põldu harida.”

      Donald nägi, et kõik kohalolijad jälgivad teda tähelepanelikult – kellele siis poleks meeldinud kuulata härraste kohta käivat keelepeksu –, ning oma esitusega rahul olles kõneles ta pisut valjemini.

      „Krahv kurdab, et talle pole makstud maa eest kompensatsiooni, ent see ei kuulu meie pädevusse. Meid huvitab ainult see, et neid talusid majandatakse kehvasti. Teen ettepaneku rentnikud välja tõsta ning asendada võimeka mehega, kes paneb need talud jälle korralikult toodangut andma.”

      „Ma tunnen Maxwell-Calderi perekonda hästi,” ütles Sir Thomas. „Krahv on nüüd kindlasti juba üle kuuekümne. Mõnus mees. Aga kardan, et põlluharijana pole temast eriti asja.”

      „Jah, tõepoolest. Ta on mu lähim naaber. Me läheme varsti tema poja täisealiseks saamise ballile. Nagu mõistate, on see mulle mõnevõrra ebamugav, aga me peame ikkagi nõudma, et ta püüaks Framptoni tootlikkust suurendada. Häda on selles, et tema töödejuhataja ja mõisavalitseja on samuti selle vastu.”

      „Aga

Скачать книгу