LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ta koristas üle kaheteistkümne tunni päevas ja oli sõna otseses mõttes väsimusest kokku kukkumas. Zlatan ja väike Keki tahtsid teda aidata. Mõnikord viisid nad seal, kus ema koristas, prügi välja. Aeg-ajalt said nad selle eest isegi paar münti, mida Rootsis nimetatakse öörideks.

      Nagu enamik väikeseid poisse, olid ka Zlatan ja Keki väga aktiivsed ning elavad. Nad tahtsid kõike proovida ja katsuda. Ja kui täiskasvanud olid midagi ära keelanud, tundus see neile muidugi veelgi huvitavam.

      Ema Jurkal, kes oli tööst rampväsinud ja ise lapsepõlves range kasvatuse saanud, ei jätkunud poiste jaoks kannatust. Kui keegi neist tegi kogemata pahandust või lõi midagi katki, sai ta maruvihaseks ja füüsiline karistus ei jäänud tulemata.

      “Ta peksis meid puulusikaga ja mõnikord läks lusikas katki, nii et ma pidin minema ja uue ostma, justkui oleks see minu viga, et ta meid nii kõvasti lõi,” kirjutas täiskasvanud Zlatan aastaid hiljem oma ülimalt otsekoheses autobiograafias “Mina, Zlatan”.1

      Kord viskas poiss lasteaias kusagile vastu telliskivi, mis põrkas tagasi ja purustas aknaklaasi.

      “Zlatan, mida sa tegid!!! Lapsed, minge eemale! Igal pool on klaasikillud, te võite viga saada!” karjus õpetaja.

      Väike Zlatan seisis huuli närides nurgas, vaatas katkist akent ja palvetas, et õpetaja sellest emale ei räägiks.

      “Ma pean sellest sinu emaga rääkima. Te peate selle akna kinni maksma,” ütles õpetaja.

      Zlatan nägi vaimusilmas ema tema peale karjumas ja kujutas ette karistust, mis teda ootas.

      “Kui ema sellest kuulis, läks ta täitsa pööraseks,” meenutas jalgpallur hiljem. “Kõik, mis maksis raha, ajas ta marru ja ta tagus mind puulusikaga. Pumm-pumm! Valus oli, ja ma arvan, et küllap läks lusikas jälle katki. Mõnikord polnud majas enam ühtegi puulusikat ja ükskord ajas ta mind isegi tainarulliga taga.”

      Õde Sanela tuli talle alati appi. Kui olukord kodus veidi rahunes, tegi ta oma toa ukse lahti ja kutsus venda.

      “Hei, Zlatan. Tule siia!” sosistas ta.

      Ta teadis, kui valus vennal oli. Ta pani venna väikesele pingile istuma, puhus haavale peale ja pani sellele plaastri. Ta oli kõike seda ennegi kogenud ja sai olukorraga hästi hakkama. Zlatan nuttis vaikselt ja Sanela laulis talle.

      “Pole viga, kulla Zlatan, küll see peagi ära paraneb,” ütles ta.

      Poiss uskus teda. Kuigi Sanela oli temast vaid kaks aastat vanem, oli ta tema jaoks tõeline suur õde.

      Üks teine kord ronis Zlatan lasteaia katusele ja kukkus sealt alla. Ta sai suure sinika ja jooksis nuttes koju ema juurde.

      “Kes see loll katusele ronib?” karjus Jurka kurjalt ja andis poisile vastu pead. “Mida sa seal tegid? Ise oled süüdi!”

      Zlatan kangestus hirmust ja valust, aga ta ei öelnud midagi ja läks vaikides minema. Vaid Sanela tuli venda lohutama.

      Kõigest hoolimata armastas Zlatan oma ema väga. Ta armastab teda siiani.

      Sest iga lapse jaoks on tema ema väga tähtis. Teadlased ütlevad mõnikord naljatades, et meil kõigil on naba, mis tähendab, et me oleme oma emadega algusest saadik väga tihedalt seotud. Ja isegi siis, kui ema karjub, kurvastab ega ütle iial, kui väga ta oma last armastab, isegi siis, kui ta teeb asju, mida kunagi teha ei tohiks, ei lõika see läbi lapse sidet temaga.

      Zlatani ema ei tahtnud midagi halba. Ta arvas, et kui ta palju tööd teeb ja lastele süüa annab, on kõik korras. Ja kui ta oma poega lööb või tütre peale karjub, kasvavad neist korralikud inimesed. Aga lapsi ei tohi lüüa ega süüdistada, nende peale ei tohi karjuda.

      Seda ema Jurka ei teadnud. Ta oli niimoodi ise üles kasvanud ning pealekauba oli ta väsinud ja kurb. Kuigi ta ei soovinud midagi paha, tegi ta mõnikord asju, mida poleks pidanud tegema. Vähemasti on ta nüüd sellest teadlik.

      Seetõttu polnud kuigi üllatav, et Zlatan eelistas enamiku ajast mänguplatsil palli taguda. Seal joostes või palli mängides veetiski ta oma lapsepõlve. Kõige rohkem armastas ta jalgpalli. See aitas tal kurvastusest, vihast, ebaõiglusest ja ebakindlusest üle saada. Seda mängis ta kogu aeg.

      See, et ta leidis “lohutust” jalgpallist, näitab, et elus ei juhtu midagi niisama. Igal asjal on PÕHJUS, isegi kui see on kurb või valus.

      Kui Zlatani ema oleks olnud rahulik ja teda rohkem lohutanud, poleks poiss tõenäoliselt nii palju palliplatsil viibinud. Selle asemel oleks ta vaadanud multifilme, mänginud legode või mänguautodega. Küllap oleks ta olnud õnnelik ja muretu laps, aga temast poleks kunagi saanud suurepärast jalgpallurit.

      3

      Brasiillase trikid ja Mustlasväljak ehk Rosengårdi Ronaldo

      Rosengård jagunes omakorda mitmeks rajooniks. Zlatani piirkonda kutsuti Törnroseniks. Seal oli tihedalt koos neli paneelmaja (ühes neist elas Jurka oma lastega), väike mänguväljak, mõned kiiged ja pisike jalgpalliväljak. Just sellel palliplatsil veetsid ümbruskonna poisid kõik oma pärastlõunad ja õhtud. Zlatan oleks siin tõenäoliselt veetnud ka ööd, kui ema poleks teda õhtuti koju sööma kutsunud.

      “Zlatan, aeg on koju tulla. Õhtusöök ootab!”

      “Jah, ema. Kohe tulen,” vastas ta ja üritas veel natuke mängida, hoolimata sellest, kas väljas oli valge või pime, kas puhus vali tuul või sadas lund või vihma.

      Söök, mis talle terveks eluks meelde jääb, on spagetid ketšupiga. Neid sõi ta peaaegu iga päev, sest muuks ei jätkunud emal tavaliselt raha.

      Sellest hoolimata tormasid Zlatan ja Sanela alati õhinal lauda ja võistlesid omavahel, kes suudab spageti kiiremini alla kugistada. Nad kujutasid ette, et see on maailma parim pastaroog. Kujutlusvõimel on suur jõud, see võib meil aidata hetkeks tegelikkust unustada.

      Kui neil oli kõht eriti tühi, läksid nad tädi Hanife poole, kes oli nende isa õde ja elas alumisel korrusel. Nad võisid minna ka tädi Mary juurde, kes oli nende ema parim sõbranna ja elas samuti samas majas. Tädi Mary oli neile justkui teise ema eest. Tema hoolitses Zlatani eest ka siis, kui too oli alles väike beebi ja ema pidi tööle minma.

      Tädid tegid neile praetud mune või kana, aga Zlatan tuhises tihtipeale uksest välja jalgpalliväljakule veel enne, kui jõudis viimase ampsu alla neelata.

      Poiste jaoks oli jalgpalliväljak nende lapsepõlve keskpunkt. See oli iga elamurajooni kõige tähtsam osa, kuna just seal sõlmiti sõprussidemeid ja liite eri maadest pärit sisserändajate vahel. Kuna need lapsed, kes mängisid Törnroseni mänguväljakul, olid põhiliselt pärit Balkanimaadest, Albaaniast või Türgist, kutsuti seda Rosengårdenis “Mustlasväljakuks”2. Ja kuna nendes maades pole kombeks nunnutada ja hellitada, siis polnud ka jalgpalliväljakul halastust loota.

      Nagu sa isegi aru saad, oli mäng “Mustlasväljakul” raske ja armutu.

      Noor Zlatan oli sel ajal lühike ja kõhetu kehaehitusega ning suurematel ja tugevamatel mängukaaslastel käis temast hõlpsalt jõud üle. Halvimal juhul ei tahtnud nad temaga üldse mängida.

      “Käi minema, väike tatt,” käratasid talle “suuremad” poisid. “Sa oled meiega mängimiseks liiga väike.”

      Selline jutt ajas Zlatani tõeliselt närvi. Lisaks sellele nügiti, tõugati ja löödi teda rohkem kui kedagi teist, et talle tema koht “hierarhias” kätte näidata.

      Väikesel kasvul oli siiski ka üks eelis.

      “Selleks, et enam-vähem tervena tagasi koju jõuda ja ära teenida kasvõi natuke tunnustust, mida ma nii väga armastasin, pidin ma pidevalt uusi trikke ja mänguviise välja mõtlema. Ma pidin kogu aeg harjutama, kuni olin kõigist parim,” meenutas Zlatan aastaid hiljem.

      Nagu igal temavanusel

Скачать книгу