ТОП просматриваемых книг сайта:
Elavad surnud: Tee Woodburysse. Robert Kirkman
Читать онлайн.Название Elavad surnud: Tee Woodburysse
Год выпуска 2012
isbn 9789949578238
Автор произведения Robert Kirkman
Жанр Ужасы и Мистика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
«Lilly Marlene!» hüüab juht läbi avatud autoakna, kui Lilly ümber kapoti astub. Bob Stookey pigistab oma suurte õliste töömehekätega rooli.
«Mis täna söögiks on, Bob?» küsib Lilly nõrga naeratuse saatel. «Veel koogikesi?»
«Tänaste leidude hulgas on lai valik gurmeetoitu, õeke.» Bob noogutab oma kortsulise näoga taga istujate poole. «Leidsime hüljatud Targeti poe, kus jäi ette vaid paar ebasurnut… Saime kuningliku saagi.»
«Räägi lähemalt.»
«Vaatame…» Bob lükkab käigukangi neutraalasendisse ja lülitab müriseva mootori välja. Pargitud lehmanaha karva ja tursunud punaste silmadega Bob on lõunaosariikide viimaseid mehi, kes kasutab veel pumatit, et mustad juuksed üle oma vana pea tagasi siluda. «Tõime puitu, magamiskotte, tööriistu, puuviljakonserve, lampe, hommikuhelbeid, ilmaraadiojaamu, labidaid, sütt… Mida veel? Hulga potte ja panne, mõned tomatitaimed – isegi mõned väikesed krimpsus tomatid on veel küljes – butaanipaake, nelikümmend liitrit piima, mis aegus ainult paari nädala eest, kätepesuvahendit, pliidikütust, pesuseepi, komme, tualettpaberit, ühe salveikasvatuskomplekti, raamatu orgaanilisest põllundusest, laulva kala mu telgi jaoks ja mida kõike veel.»
«Bob, Bob, Bob… Aga ei ühtegi AK-47-t? Või dünamiiti?»
«Mul on midagi veel paremat, ninatark.» Bob sirutab käe kõrvalistmele asetatud virsikukasti poole. Ta ulatab selle läbi akna Lillyle. «Ole kena ja vii see minu telki, kuni ma neid kolme koomikut raskema kraamiga aitan.»
«Mis see on?» Lilly silmitseb plastikpurke ja pudeleid täis kasti.
«Arstirohud.» Bob avab ukse ja ronib välja. «Neid tuleb ohutus kohas hoida.»
Lilly märkab, et antihistamiinikumi ja valuvaigistite vahele on peidetud pool tosinat alkoholipudelit. Ta tõstab pilgu ja jääb Bobi vaatama. «Arstirohud?»
Too irvitab. «Ma olen väga haige mees.»
«Või veel,» tähendab Lilly. Nüüd tunneb ta Bobi ajalugu juba piisavalt ja teab, et kuigi mees on tore, siiras, pisut eksinud hing ja endine sõjaväe meedik – seega ka telklinnaku ainus meditsiiniliste teadmistega elanik –, on ta ka parandamatu joodik.
Nende sõpruse algusaegadel, kui Lilly ja Megan veel ringi reisisid ja Bob zombidest kubisevas peatuspunktis nende naha päästis, tegi mees veel asjatuid katseid oma alkoholismi varjata. Selleks ajaks, kui seltskond end viie päeva eest hüljatud karjamaale sisse seadis, aitas Lilly Bobil regulaarselt öösiti oma telgi juurde tagasi komberdada ja veendus, et keegi teda ei rööviks. See oli nii suures, mitmekesises ja pingestatud grupis reaalne oht. Bob meeldis talle ja tal polnud midagi selle vastu, et lisaks lastele ka temal silma peal hoida. Samas oli see lisastress, mida Lilly vajas umbes sama palju kui soolepõletikku.
Ka praegu saab Lilly aru, et mees tahab temalt tegelikult midagi muud. Ta märkab, kuidas Bob mõtlikult räpase käega suud pühib.
«Lilly, ma tahtsin veel midagi…» Ta peatub ja neelatab ebakindlalt.
Lilly ohkab. «Lase tulla, Bob.»
«See pole muidugi minu asi, seda küll. Tahtsin lihtsalt öelda… Pagan küll.» Ta tõmbab sügavalt hinge. «Josh Lee on hea mees. Käin tal aeg-ajalt külas.»
«Ja siis?»
«Noh, tahtsin lihtsalt öelda…»
«Lase edasi.»
«Noh… Vaata… Ta ei tunne end praegu eriti hästi, saad aru? Arvab, et oled tema peale tige.»
«Mida ta arvab?»
«Et sa oled tema peale millegipärast pahane, ainult ta ei tea, miks.»
«Mida ta ütles?»
Bob kehitab õlgu. «See pole minu asi. Ega mina tea, mida ta sellega… Ma ei tea, Lilly. Ta lihtsalt tahaks, et sa teda ei ignoreeriks.»
«Ma ei teegi seda.»
Bob silmitseb teda. «Oled kindel?»
«Bob, ma ütlen sulle…»
«Hea küll, kuula.» Bob viipab närviliselt käega. «Ma ei hakka sulle ütlema, mida sa tegema peaksid. Lihtsalt, kaks teiesugust inimest, nii toredad, oleks ju kahju, kui nii läheks, tead küll, praegusel ajal…» Ta jääb vähehaaval vait.
Lilly leebub. «Aitäh selle eest, Bob. Tõsiselt.»
Ta lööb pilgu maha.
Bob ajab huuled prunti ja mõtleb järele. «Ma nägin teda hommikupoole puuriida juures. Lõhkus seal puid, nii mis mühises.»
Mahalaadimispunktist on puuriidani vähem kui sada meetrit, aga Lillyle näib see Bataani surmamarsina.
Ta kõnnib aeglaselt, pea maas, käed värina varjamiseks teksapükste taskutesse surutud. Ta põikleb läbi naistesumma, kes riideid kohvritesse sorteerivad, läheb ümber tsirkusetelgi, möödub katkist rula parandavatest poistest ja hoiab heaga eemale meestekambast, kes silmitsevad tekile laiali laotatud relvi.
Möödudes meestest, kelle seas troonib ka Chad Bingham nagu mingi rullnokast despoot, langeb Lilly pilk üheteistkümnele määrdunud püstolile, kõik erineva kaliibriga ja erinevad mudelid, kõik korralikult ritta seatud nagu hõbelusikad serviisisahtlis. Sealsamas kõrval lebavad Kmartist leitud 12-kaliibrilised pumppüssid. Need üksteist püstolit, pumppüssid ja loetud arv laskemoona moodustavad kogu asunike relvastuse – need on ainsad, mis laagrilisi hävingu eest kaitsevad.
Lilly kuklakarvad tõusevad turri ja hirm kõrvetab sisikonda. Ta hakkab veel kõvemini värisema. Tal on tunne, nagu oleks tal palavik. Need värinad on Lilly Caulile alati pinnuks silmas olnud. Ta mäletab, kuidas ta pidi Georgia tehnikaülikooli vastuvõtukomiteele ettekande tegema. Ta kirjutas märkmed kaardikestele üles ja harjutas mitu nädalat. Aga kui ta North Avenue umbses koosolekusaalis professorite ette astus, värises ta nii kõvasti, et pillas oma kaardipataka põrandale ja ei saanud sõnagi suust.
Nüüd krundi lääneserva piiravale lattaiale lähenedes tunneb ta samasugust närvipinget, ainult tuhat korda tugevamalt. Ta tajub tõmblusi oma näol ja taskusse surutud kätes. Värin on nii kohutav, et näib liigeseid halvavat ja teda paigale sundivat. «Krooniline ärevushäire,» nagu Marietta arst oli öelnud.
Viimastel nädalatel on need spontaansed spasmid ilmnenud pärast ebasurnute rünnakuid – mõnikord kestab värinahoog mitu tundi. Nüüd aga uhub temast üle sügavam äng, mis näib tulevat mingist ürgsest hämarast ajusopist. Ta tõmbub endasse ja kägardub ümber oma haavatud hinge, mida piinab lein isa kaotuse pärast.
Ta võpatab, kui kirve raksatus vastu puitu tähelepanu aia poole tõmbab.
Salkkond mehi seisab kuivade palkide rea kõrval tihedas pundis. Puulatvade kohal lendlevad tuules kuivanud lehed ja papliseemned. Õhus on niiske mulla ja kõdunevate männiokaste hõngu. Lehestikus tantsivad varjud, mis dirigeerivad Lilly hirmu nagu peas kumisev helihark. Talle meenub, kuidas ta kolme nädala eest Maconis peaaegu hammustada sai, kui zombi talle prügikasti tagant peale hüppas. Lilly näeb puude varjudes sedasama tänavat prügikasti taga, täis kurjakuulutavat kõdu, mädanemise lehka ja surnute ellu ärkamise kohutavaid imesid.
Ka järgmine kirvelöök ehmatab teda ja ta pöördub puudekuhja kaugemasse otsa.
Josh seisab seljaga tema poole, käised üles kääritud. Tema määratute abaluude vahelt jookseb mööda sinist triiksärki alla piklik higiplekk. Tema lihased pingulduvad ja pruuni kukla nahavoldid tukslevad. Ta töötab ühtlases rütmis: lööb, tõmbab kirve tagasi, võtab hoogu ja lööb jälle. Kops!
Lilly astub lähemale