LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Viljar. Kas said selle psühhiaatrialoo valmis, mille puudumise pärast Øveraas deliiriumis oli?”

      Viljar potsatas naaberlatri toolile. Ta tõrjus küsimuse käeviipega eemale, pani kaasas oleva paberilehe Ranveigi lauale ja koputas sellele nimetissõrmega.

      „Mis sa sellest arvad? See maandus mõne minuti eest minu postkasti.”

      Ranveig sättis tuka nimetissõrme abil kõrva taha ja vedas lugedes pastakaga järge. Mitu korda katkestas ta lugemise ja heitis Viljarile küsiva pilgu, aga Viljar ei lasknud tal midagi öelda ja ta luges edasi.

      „See on bullshit,” ütles Ranveig. „Mõni naljavend tahab, et me läheksime lolliks ja trükiksime sama rasvase pealkirja nagu TERRA loo puhul.”

      Viljar näis kergendust tundvat, aga tema pilk oli endiselt pisut paaniline.

      „Ega sa seda ometi tõsiselt ei võta, Viljar?”

      „Ei, muidugi mitte, aga ma ei saa seda ju Øveraasi kätte anda. Ta läheb pöördesse ja keksib päev otsa ringi, riist kõva, kui ta seda meili näeb.”

      Ranveig naeris valjusti ja kummardus Viljarile lähemale.

      „Jaa, nagu tookord, kui Arsene Wenger käis siin Håvard Nordtveiti Arsenali meeskonda värbamas,” sosistas ta ja itsitas nagu kasvatamatu laps.

      Viljar noogutas ja naeratas. Ta võttis paberilehe enda kätte ja vaatas Ranveigile küsivalt otsa.

      „Tõsiselt … Mis ma sellega teen?”

      Ranveig uuris oma pastakat, nagu oleks see põhjatu tarkuseallikas.

      „Saada politseile ja unusta ära. Arvata võib, et ei juhtu midagi, ja kui juhtub, siis ongi see ju tegelikult politsei rida, eks ole?”

      „Igatahes. Sul on õigus.”

      Viljar kummardus ja kallistas teda põgusalt. See lõi Ranveigi pahviks ja ta vastas kallistusele kohmaka liigutusega.

      „Tore. Jääb siis nii,” sõnas ta ja hajutas nendevahelise kohmetuse valvenaeratusega.

      Ranveig ei tahtnud seda öelda, aga see meil oli nii mõneski mõttes imelik. Nad viibisid ju Haugesundis, mitte mõnes telesarja „Kurjuse kannul” kehvemas osas. Ta lootis, et tema kõhutunne petab ja Stein Åmli ei anna endast enam elumärki.

      Requiem – Introitus

      Ma vaatan talle silma. Tumerohelised. Säravad. Flirtiv säde, sest ta näeb, et see olen mina. Tema suunurkadesse joonistub väike jultunud naeratus. Kõhklemata vabastab ta mu viimastest üleriietest ja laseb neil langeda vanale seitsmekümnendate algusest pärinevale linoleumpõrandale. Põrand on selle vanamoodsa ja kehvas seisukorras korteriga igati kooskõlas. Ütleme nii, et Rita Lothe on voodis osavam kui sisekujunduse alal.

      Samal ajal kui ta vilunud liigutustega meil riidehilpe seljast tõmbab, liigub mu pilk korteris ringi. Panen tähele detaile. Nurgadiivani kõrval vana kolletunud männipuust baarikapp, pudeleid täis. Kulunud musta nahktugitooli käetoel kõõlub sülearvuti. Ma ei tea veel, kas see on parooliga kaitstud. Otsin pilguga tema mobiiltelefoni. Kõik oleneb sellest, kas see ilmub öö jooksul välja. Naise hingamine on kiirenenud. Ta on kiimas. Lasen tal nööpide kallal kohmitseda ning uurin rõduust ja rõdu. Piisavalt suur, nendin ma, kui ta rahulolevalt ohkab ja mu riista huulte vahele haarab.

      Kakskümmend minutit hiljem, kui me hinge tõmbame, on mul tugev peavalu. Masseerin vasaku kõrva tagust piirkonda ja taipan, et seda laadi pingutused teevad valu hullemaks. Mööda närvikanaleid kulgevad väikesed tuiked, justkui rütmilised tõuked, ja suus on imelik metallimaik.

      Ma tean, mis mind ees ootab. Olen juba tükk aega teadnud. Glioblastoma multiforme … Kõlab kaunilt, eks? Peaaegu nagu mõni troopiline lill botaanikaleksikonist.

      Mõni ehk väidabki, et surm on ilus. Vana-Kreekas kujutati Surma ette ilusa ja võluva noorukina ning hauakividel jäädvustati teda leebe ja hea kaitsejumalana, kellel oli käes allapoole pööratud tõrvik ja pärg. Mina võin kinnitada, et mingit ilu ei ole. Surm on üksildane, sünge ja julm. Mõnikord ka valus. Nagu minu puhul. Glioblastoma multiforme ehk pahaloomuline ajukasvaja ei sobi sulle, kui oled selline inimene, kes esimeste pohmelustunnuste ilmnemisel kolm paratsetamooli neelab.

      Igal ärkvelolekutunnil nõuab ta mu vasaku kõrva taga paiknevast koldest häälekalt tähelepanu. Ma tean, et ta on seal, ja tean, mida ta teeb. Mul on veel aega. Mitu nädalat, võib-olla isegi kuud, kui saatus tahab.

      Rita tuleb vannitoast. Puhtaks pestult ja üles mukitult. Milleks? Mu ninasõõrmeid riivab õrn jasmiinihõng. Ta istub minu kõrvale. Tõstab veiniklaasi ja joob ahnelt. Mina tühjendan oma klaasi lillepotti, kui ta toast väljas käib või kui ta tähelepanu on mujale suunatud.

      Toon esikust oma koti. Avan selle ja võtan välja kaasatoodud pudeli punast veini. Rita sädistab diivanil rahulolevalt. Teen pudeli ise lahti. Panen selle tema klaasi kõrvale. Seal jõuab see vaevu hingata, enne kui tühjaks saab. Ise otsin ühe klaasi ja valan endale baarikapist konjakit. Renault Carte noir – VSOP. Tema maitsemeel on vist ammu surnud, mõtlen ma, lastes kuldpruunil vedelikul suus ringi käia. Sellel on imal ja surnud maik. Praegusel juhul nii sobiv.

      Bensodiasepiine on väga mitmesuguseid ja mõned lahustuvad kergesti vees või muudes vedelikes. Puuduseks on see, et enamikul on mõru järelmaik, mida on raske varjata. Punaveinipudelis annavad neli unerohutabletti veinile pisut ebameeldiva järelmaitse. Kui inimene just ei ole juba nii palju joonud, et kõik läheb alla. Rita näost ei ole sugugi näha, et miski talle vastu hakkaks, ja ta joob nii nagu ikka. Võtab üha suuremaid lonkse, täidab üha sagedamini klaasi. Tunnen, kuidas mu kehas kandub laiali rahu. See ongi partituuri ainus ebakõla. See mõru järelmaik. Nüüd jääb üle vaid oodata.

      Tema pilk on nüüd looritatud. Keel on pehme, ta haigutab ja ajab seosetut juttu. See plaan on meistriteos. Minu „Requiem aeternam”. See teos on kodus kirjutuslaual korralikult kategoriseerituna kuude ritta seatud. Kuus nime. Kuus surmaotsust. Kuus osa.

      Kõik peab olema täpselt nii nagu kirjeldatud. See on võlupeegel. Üks samm kõrvale ja illusioon kaob. Üks ununenud pisiasi võib kõik teistpidi pöörata.

      Vaatan laelühtri hämarat valgust. Rita korteri nurgad on vajunud poolpimedusse. Minu elu võrdkuju. Ma olin toas, aga valgus ei jõudnudki minuni. Elu, millest oleks peaaegu saanud midagi suurt. Olen otsustanud nüüd varjust välja astuda. See mõte teeb mulle rõõmu. Et kõik näevad. Meistriteose lõpuleviimine, nagu mõne Mahleri sümfoonia viimane osa.

      Ma olen maestro. Vaatan oma käsi. Need ei värise.

      Rita „Confutatis maledictis” on alanud, ilma et ta seda ise teaks. Mulle teeb nalja, et ta lösutab minust viiekümne sentimeetri kaugusel, õnnis naeratus näol. Tal ei ole aimugi, et liivakellast hakkab liiv otsa saama.

      Põgusa ilustamata sisekaemuse valguses näen ennast sellisena, nagu ma tegelikult olen. Hädavaresena. Ma pean sellesse uskuma. Mina olengi meistriteos. Juhuse läbi. Ma sain ilmutuse. Võimaluse komponeerida omaenda reekviem.

      Vajutan minu kõrval magava patuse silmalaud õrnalt kinni ja niisutan marlit läbipaistva vedelikuga laual seisvast pudelist. Katan lapiga tema nina ja suu. Ta haliseb ja ärkab äärepealt üles. Loendan sekundeid ja tasapisi ta uinub. Kogu valu kaob. Ma olen puhas.

      Valu on kehast lahkuv nõrkus, mõtlen ma rahulolevalt ning sulgen oma kunagise elu viimase ukse.

      Fjellvegen, Haugesund

      Teisipäeva hommik, 14. oktoober 2014

      Karmsundet’-äärse linna kohal pikutas udu. Sügisene õhk. Mereudu. Külm ja niiske vaip, mis aegamööda inimesest elujõu välja imeb. Kui kell 8.20 Oslost väljunud lennuk kõrgete kortermajade kohal pilvekihist välja jõudis, nägid reisijad hädavaevu ülemisi korruseid ning all midagi siniselt ja punaselt vilkuvat.

      „Ütle, Lotte, miks on vaja iga kord mitu politseinikku välja saata, kui mõni depressiivne tola oma probleemide eest pagemiseks otsema tee valib?”

      Haugesundi politseijaoskonna komissar

Скачать книгу