LITMIR.BIZ

Скачать книгу

section>Emale ja isale, kes tutvustasid mulle raamatute võlujõudu

      Haugesunds Avis

      Reede hommik, 27. august 2010

      Tol hommikul, neli päeva enne valguse kustumist, seisis ajakirjanik Viljar Ravn Gudmundsson harkisjalu koosolekuruumis ja nautis enda ümber valitsevat õhkkonda. Ruumis andsid tooni laiad naeratused, kadedad pilgud ja ülbe naer. Nii pidigi olema.

      „Kurat, Viljar! Ma ei tea, mida sa oma allikatele müüd, aga mina tahan ka. Jutt on ju transpordiministrist. Naelapüstoliga häbiposti külge löödud, perse paljas. Ma annaks hea meelega oma vasaku maksa ära, kui saaks oma nime sellise loo alla kirjutada.“

      Kultuuriajakirjanik Henrik Thomsen oli kolleegist kolme pea jagu pikem, ilma et see oleks tema intelligentsusele oluliselt kasuks tulnud. Viljar vaatas talle otsa ja nägi aimamisi tema lopsakates vuntsides klompunud tuhksuhkrupudemeid.

      „Usu mind, Thomsen, sa ei elaks seda üle. Sel on omad põhjused, et sina arvustad kontserte, aga mina jahin võimukoridorides kiskjaid.“

      Viljar eemaldus suurt kasvu mehest ja sättis end ruumi ühte otsa. Lasi valgusel enda peale paista. Ta oli selle ära teeninud. See oli tema silmapilk. Hetk, kui kõigi lugupidavad ja imetlevad pilgud olid temale suunatud. Tema saavutus oli ajalehe 115-aastases ajaloos ainulaadne. Teiste ajakirjanike ja toimetajate arvates oli see artikkel kuudepikkuse ambitsioonika uuriva ajakirjandustöö tulemus. Viljar ei hoolinud sellest, et see arvamus päriselt paika ei pidanud. Tegu oli tema erialaga. Tal oli täiesti ükskõik, kas artikkel sündis saja ületunni hinnaga või langes talle sülle nagu udusulg taevast. Tal oli pommuudis, need sõnad olid tema valduses.

      Ta kirjutas tõtt. Nii, nagu Haugesundis asjalood olid. Korduvalt oli ta võimu kuritarvitajaid pjedestaalidelt alla kiskunud. Viljar Ravn Gudmundsson oli Haugesunds Avisi toimetuse graniitobelisk – niisuguse obeliski olekski võinud toimetuse uue poolelioleva maja õue püstitada.

      Lool, mida ta oli täna hommikul uudistetoimetusele tutvustanud, olid kõik eeldused käivitada üleriigiline verejanuline klaperjaht. Olukord, mis tekib siis, kui kõigi suurte lehtede toimetused kajastavad ühel ja samal ajal üht ja sama dramaatilist sündmust ja need kajastused muutuvad nii laialdaseks, et varjutavad kõik muud uudised. Poliitika, võimu kuritarvitamine, tuntud inimesed, kuritegevus ja seks. Lugu sisaldas seda kõike ja selle jälile oli saanud väike Haugesunds Avis. Neil oli Viljar Ravn Gudmundsson ja seega oli neil ka piisavalt usalduskrediiti, et keskajalehtede tähelepanu köita.

      Kolmekümne seitsme aastane Viljar oli juba mõnda aega kuulunud Norra kaalukaimate meediahäälte hulka. Tema e-postkasti tuli pidevalt tööpakkumisi suurte lehtede toimetustelt, aga ta ei teinud neist väljagi. Ta oli pühapäevaisa ega tahtnud mõeldagi väljavaatele iga nädal Oslo vahet sõita. Tema kaheteistaastane poeg Alexander elas siin ja mitte ükski maailma töökoht poleks suutnud teda sundida pojaga koosolemise aega ohvriks tooma. Pealegi ei saanud salata, et Viljaril oli igati mõnus positsioon. Regionaalses ajalehes olid tal vabad käed. Ta tuli ja läks, millal ise tahtis. Kirjutas nendel teemadel, mis talle kõige paremini sobisid, ja ütles ära tuimast kõmpimisest mööda ajakirjanike A4-maastikke. Ta oli ajalehe libero. Vaba hing vabal maal. Tema dikteeris päevakorra. Ta oli toimetuse anarhist. Tegutses vastavalt omaenda reeglitele ja meetoditele – peatoimetaja Johan Øveraasi suureks meelehärmiks ja rõõmuks.

      Selleks ajaks, kui ta mõne päeva eest transpordiminister Hermann Eliasseni loost teada sai, oli ta ülemustele juba tükk aega rääkinud, et töötab ühe vägeva loo kallal, millest kujuneb tohutu sensatsioon. See oli muidugi tühi sõnamulin. Tegelikult oli ta kulutanud suurema osa tööpäevadest Londoni-reisi planeerimisele, kuhu ta kavatses Alexanderiga nädalalõpuks minna. Õnneks kujunes nii, et ärasõidupäeval oli tal võimalik transpordiministri pea liual toimetusele ette kanda.

      „Rahvas … Palun korraks tähelepanu!”

      Peatoimetaja Johan Øveraas juhatas Viljari otsustaval ilmel ruumi nurka, kus teised ajakirjanikud said nende ümber koguneda. Ta sättis käed toekalt puusa ja Viljar jälgis lummatult, kuidas toimetaja käelabad sõna otseses mõttes kadusid küljepeki vahele.

      „See lugu potsatab Akersgatale1 nagu Guinnessi-pint udupeenele šampusepeole. See paneb Hermann Eliasseni kiidukoorile ikka kuradi kõva käsipiduri peale. Meie, kohalikud ajakirjanikud, ju tunneme seda meest ja oleme juba tükk aega oodanud, millal ta persekarvu pidi rippuma tõmmatakse. Pagana hea töö, Viljar.”

      Väikeses ruumis kõlas aplaus ja Viljar Ravn Gudmundsson nautis seda hetke pikalt ja põhjalikult.

      See oli tema lugu. Ta oli selles võimumängus haavamatu. Tõde oli tema kõigutamatu kaaslane ja selles loos ei saanud keegi millestki kinni hakata.

      Väljas sakutas tuul vanu tammepuid Lillesundi kooli õues. Räsitud lehed klammerdusid veel viivuks suvise mahla külge. Nad olid praegu veel tugevad, tumerohelised ja lopsakad. Vastupidiselt tellishoones viibivatele ajakirjanikele teadsid lehed, et kõigele tuleb lõpp. Ühel päeval katkeb eluhoidev side kõige olevaga ja tuul haarab sügiskuldsed sõled kaasa ja keerutab neid ägedalt, et need siis viimsesse puhkepaika sülitada.

      Mõnikümmend kilomeetrit lõuna pool seisis seitsmeteistaastane Jonas koos oma kallimaga taluõues. Oma armunud pilkude ja hellitustega määrasid nad ise seda teadmata mitte ainult endi saatuse, vaid ka samal hetkel toimetaja viimast õlalepatsutust vastu võtva Viljar Ravn Gudmundssoni saatuse.

      „Uskumatult hea töö, Viljar. Sõida Londonisse. Lülita mobiil välja. Veeda pojaga mõnusalt aega. Sa oled selle ära teeninud. Meie tegutseme siin edasi. Nelja päeva pärast oled sa tagasi. Võin sulle ennustada kojutulekuks kõva pärituult, sest siin läheb rajuks.”

      Kavalalt muiates pakkis Viljar kõige olulisemad asjad reisikotti. Ta vaatas Eliasseni loo juurde kuuluva pildimaterjali viimast korda üle ja saatis päevatoimetajale edasi. Kui ta lõpetas, seisis toimetaja ikka veel tema kõrval. Viljar vaatas Øveraasile oma tavapärase kelmika pilguga otsa.

      „Läheb rajuks? Kas Haugesundis polegi siis kogu aeg rajuilm?”

      Neli päeva hiljem …

      Stemmen, Haugesund

      Teisipäeva õhtu, 31. august 2010

      Üle taeva pühkisid ähvardavad pilved. Sünge endena nõudsid nad päeva ja öö vahelisel videvikutunnil endale kohta. Sekundijagu kümbles Eivindsvatnet’ järv nõiduslikus säras, et seejärel mähkuda väävlilõhna, kõuemürina ja ägeda vihmasaju musta lämmatavasse vaipa.

      Stemmenil, 1907. aastal ehitatud väikesel tammisillal, mis asus ümber Eivindsvatnet’ kulgeva matkaraja alguses, seisis Jonas Ferkingstad. Kõhetu kogu vaatas ebalevalt üle serva alla.

      Poolpikad heledad juuksed olid laubale kleepunud. Jääsinised silmad vaatasid kujuteldavat punkti tühjuses. Kui pilved taevas aegajalt kõrvale tõmbusid, nägi ta väikestes valguselaikudes tammist allpool laiuvat veekogu. Sild, kus ta seisis, oli kivikuhjatise jalamist ehk kümme meetrit kõrgemal. Läbimärg õhuke veinpunane puuvillasärk kleepus rinna külge. Keha võbises. Ta heitis põgusaid pilke ülesmäge, Skjoldavegeni alt kulgevale jalgteele, aga enamasti vahtis tühjusse.

      Lähenevat inimest märgates ajas Jonas end sirgu. Seda kogu oli võimatu ära tunda, aga Jonas teadis, kes see on. Ta oli viimase hetkeni väikest viisi lootnud sellest klaarimisest pääseda. Siin ei olnud salgamist ega valet. Reetmist ega pettust. Ainult nemad kahekesi, kaks inimest, kes teadsid tõde, ja kummalgi polnud vaja end mingi fassaadi ega maski taha peita.

      Nad seisid kaua ja silmitsesid teineteist eemalt. Sügistuul kloppis Eivindsvatnet’ vett vahule. Taevast rebestas uus välk. Külma valguse põgusas sähvatuses nägid nad teineteist. Katteta. Kaitseta. Üksi. Järgmisel sekundil oli taas pime ja piksekärgatus pani silla betooni vibreerima. Jonas seisis äraootavalt, õlad vimmas. Vaatas enda ees seisjat. Jonas igatses tema käte vahele pugeda. Jäädagi sinna turvalisse embusse ja teha nägu, nagu poleks midagi juhtunud. Et kõik oli vaid meelepete. Ettekujutus. Miski, mis kaob, kui paar korda silmi pilgutada. Aga ei olnud. Mitte midagi ei saanud olematuks teha.

      Veidi aega seisid nad niimoodi ja nende kehadelt nõrgus vett. Mõlema näos peegeldus jõuetus. Kumbki ei öelnud midagi, aga mõne aja pärast sirutas teine käed Jonase poole, kes laskis õhku ahmides end emmata. Ükski sõna ei suudaks kirjeldada, mida

Скачать книгу