Tüdrukud - Emma Cline

Скачать книгу

>

      Naeru kuuldes vaatasin üles ja tüdrukuid nähes jäingi neid vaatama.

      Kõigepealt märkasin nende pikki kammimata juukseid. Siis nende päikeses sädelevaid ehteid. Nemad kolm olid liiga kaugel ja ma ei suutnud nende näojooni eristada, kuid sellest polnud midagi – teadsin, et nad erinevad kõikidest teistest siin pargis. Hajusas järjekorras sagivatest perekondadest, kes ootasid grillil valmivaid vorste ja burgereid. Ruudulisi pluuse kandvatest naistest, kes hoidsid oma kavaleride ligi, lastest, kes loopisid eukalüptitropse vabalt ringi sibavate poolmetsikute kanade pihta. Näis, et need pikajuukselised tüdrukud libisevad üle kõigest, mis nende ümber toimub, traagiliste ja üksikutena. Otsekui pagendatud kuningapere.

      Ma jälgisin tüdrukuid varjamatu, häbitu pilguga – tundus võimatu, et nad tagasi vaatavad ja mind märkavad. Hamburger lebas ununenult mu süles, tuul kandis jõelt üles mudahaisu. Selles vanuses jäin ma kohe igat tüdrukut uurima ja hindama, kaaluma, millest minul puudu jääb, ning nägin sedamaid, et tumedajuukseline tüdruk on kõige kaunim. Nii ma olingi arvanud, veel enne, kui suutsin nende nägusid seletada. Temast õhkus midagi ebamaist, räpane kleit kattis vaevu ta tagumikku. Tema kõrval seisid kõhetu punapea ja üks vanem tüdruk, kes olid riides niisama rääbakalt. Otsekui järvest välja tõmmatud. Odavad sõrmused nagu teine sõrmenukkide rida. Midagi määratlematut oli neis, ilu ja inetust ühekorraga, ning parki jäi nende möödumisest märkamise ärev jälg. Seletamatus ängis otsisid emad pilguga oma lapsi. Naised haarasid kavaleril käest. Päike heitis kiiri läbi uniste pajuvõrade ja soe tuuleiil puhus üle piknikutekkide nagu ikka, ent rahuliku päeva olid rikkunud tüdrukud, kelle teekond lõikas läbi tavapärase maailma. Tüdrukud, kes olid libedad ja hoolimatud nagu vett lõhestavad haid.

      ESIMENE OSA

      Algab kõik Fordiga, mis kuslapuude magusast suminast tihkel augustiõhtul mööda kitsast sissesõiduteed maja poole roomab. Tüdrukud auto tagaistmel hoiavad käest kinni, aknad on alla keritud, et lasta hilisõhtul sisse nõrguda. Raadio mängib, kuni autojuht selle äkki närvilise liigutusega kinni klõpsab.

      Nad ronivad üle ikka veel jõulutuledega ehitud värava. Kohtavad kõigepealt valvurimajakese tumma vaikust, siis majahoidjat, kes diivanil õhtust uinakut teeb, paljad jalad otsekui pätsid teineteise kõrval. Tema pruut on vannitoas ja pühib maha silmameigi häguseid rõngaid.

      Siis peamaja, kus nad ehmatavad külalistoas lugevat naist. Veeklaas öökapil väriseb, naise puuvillane aluspesu tõmbub niiskeks. Viieaastane poeg tema kõrval pomiseb unega võideldes midagi arusaamatut.

      Nad kamandavad kõik elutuppa kokku. See hetk, mil hirmunud inimesed mõistavad oma elu magusat argisust – hommikuse apelsinimahla sõõmu suus, jalgrattasõidul võetud kurvi –, on juba möödas. Nende näod muutuvad, nagu avataks aknaluuke; nende silmad lähevad lukust lahti.

      Olin seda õhtut nii sageli ette kujutanud. Hämarat mägiteed, pilvealust merd. Öisele murule lükatud naist. Ja ehkki üksikasjad olid aastate jooksul hägustunud, kasvatanud peale teise ja kolmandagi naha, siis oli see mu esimene mõte, kui kuulsin kesköö paiku ust pauguga lahti löödavat.

      Võõras uksel.

      Ma ootasin, et heli oma allika reedaks. Naabrilaps, kes prõmatab prügikasti kõnniteele. Hirv, kes ragistab põõsastikus. Muud see olla ei saa, ütlesin endale, see kauge krabin maja teises otsas, ning ma püüdsin ette kujutada, kui ohutu võiks ruum jälle päevavalgel tunduda, kui lahe ja kui turvaline.

      Ent lärm kestis edasi, tungis pärisellu sisse. Nüüd kostis kõrvaltoast naeru. Hääled. Külmutuskapi kompressori visin. Kammisin läbi võimalikud seletused, kuid jäin pidama kõige hullema mõtte juurde. Pärast kõike, mis olnud, võikski see niimoodi lõppeda. Kellegi teise majas lõksus, kellegi teise elu pisiasjade ja harjumuste keskel. Mu paljad jalasääred, veenilaienditest kirjud – kui armetu võiksin ma välja näha, kui nad mulle, neljakäpakil nurka ronivale keskealisele naisele, järele tuleksid.

      Lebasin voodis, vaevu hingates, ja põrnitsesin suletud ust. Ootasin sissetungijaid, õudusi, mis võtsid mu vaimusilmas inimkuju ja täitsid toa – mõistsin, et nende hulgas ei ole sangareid. On üksnes nüri hirm, füüsiline valu, mida nii või teisiti tuleks taluda. Ma ei püüakski ära joosta.

      Sain voodist välja alles siis, kui kuulsin tüdrukut. Tema hääl oli hele ja süütu. Kuid see poleks tohtinud mu valvsust uinutada – ka Suzanne ja teised olid olnud tüdrukud ning see ei olnud mitte kedagi.

*

      Ma viibisin laenatud majas. Tume rannaküpress kasvas tihedalt vastu akent, soolane õhk tuksatas. Sõin prostalt, nagu olin seda lapsena teinud: hunniku juustuga üle puistatud spagette. Limonaad kihises kergelt mu kurgus. Kord nädalas kastsin ma Dani lilli, kandsin need ükshaaval vanni, jooksva vee alla, kuni muld potis niiskusest mulksus. Tihti käisingi leheprahises vannis duši all.

      Pärandi, selle, mis vanaema näitlejatasudest alles oli jäänud – tundide kaupa tema kanakullinaeratust, soengusse sätitud kiharaid filmilindil –, olin ma kümme aastat tagasi ära kulutanud. Ma elasin meelsasti teiste inimeste elude vahelises ruumis, töötasin koduhooldajana. Mängisin sootutes rõivastes peent nähtamatut, näol meeldiv, mitmetähenduslik ilme, ebamäärane nagu aiakaunistusel. Oluline oli meeldivus, nähtamatuse võlutrikk sai võimalikuks vaid siis, kui see näis järgivat asjade õiget korda. Otsekui oleks see midagi, mida ma ka ise tahan. Mul oli mitmesuguseid hoolealuseid. Oli erivajadustega laps, kes kartis pistikupesi ja valgusfoore. Eakas naine, kes vaatas jutusaateid, sellal kui mina lugesin välja alustassitäie tablette, heleroosasid kapsleid nagu õrnu karamellkomme.

      Kui mu viimane tööots läbi sai ja uut asemele ei tekkinud, pakkus Dan mulle oma suvemaja – vana sõbra hoolitsev žest –, nagu teeksin talle sellega teene. Katuseakendest immitsev valgus täitis toad akvaariumilaadse ähmase hämarusega, majapuit pundus ja paisus niiskuse käes. Just nagu oleks maja hingav elusolend.

      Rannas palju ei käidud. Seal oli liiga külm, austreid polnud. Ainuke läbi alevi kulgev tee oli ääristatud vagunelamutega, mis moodustasid lösakil rühmi – pabervurrid naksusid tuule käes, eeskodades vedelesid läbisegi ärapleekinud poid ja päästerõngad, vaesema rahva kodukaunistused. Mõnikord suitsetasin veidi oma endiselt korteriperemehelt saadud hatust ja haisvat marihuaanat, seejärel kõndisin alevisse poodi. See oli ülesanne, millega ma hakkama sain ja mis oli niisama lihtsalt määratletav kui nõudepesemine. Nõud olid kas puhtad või mustad ning ma tervitasin seda kahetisust, viisi, kuidas see päevale toeks oli.

      Väljas nägin ma harva kedagi. Näis, et ainsad teismelised siin alevis tapavad end mingil maanoortele omasel masendaval moel: kuulsin sellest, kuidas nad öösel kell kaks oma pikapeid sodiks sõidavad, kuulsin vingumürgitusega lõppevatest öistest labrakatest vagunelamus, jalgpallimeeskonna söötja surmast. Ma ei teadnud, kas asi on maaelus, selles, et käes on liiga palju aega ja igavust ja autoelamuid, või oli see midagi Californiale omast, mingi terake valguses, mis ajas riskima ja tobedaid kaskadööritrikke tegema.

      Ma ei olnud oma jalga ookeani pistnud. Üks kohviku ettekandja rääkis mulle, et siin on mõrtsukhaide aretusala.

      Nad vaatasid köögi eredas valguses üles nagu prahi sisse kinni jäänud pesukarud. Tüdruk karjatas. Poiss ajas oma kiitsaka kogu püsti. Neid oli ainult kaks. Mu süda hakkas pööraselt taguma, kuid nad olid nii noored – kohalikud, arvasin ma, kes suvilatesse sisse murravad. Ma ei kavatsenudki surra.

      „Mida kuradit?” Poiss pani õllepudeli käest, tüdruk klammerdus tema külge. Poiss näis olevat nii kahekümne ringis, jalas olid tal lühikesed safaripüksid. Pikad valged sokid, roosakas akne hõreda habeme all. Ent tüdruk oli alles nooruke. Viisteist või kuusteist, jalad kahvatud, suisa sinakad.

      Ma püüdsin kogu oma mõjuvõimu kokku võtta, surusin T-särgi serva reite vahele. Kui ütlesin, et kutsun võmmid, poiss turtsatas.

      „Lase käia!” Ta surus tüdruku enda vastu. „Kutsu võmmid. Tead, mis?” Ta võttis mobiili välja. „Persse, ma helistan neile ise.”

      Hirm, mis oli mu südant pitsitanud, kadus korraga kui käega pühitult.

      „Julian?”

      Tahtsin naerma hakata – ma olin poissi näinud viimati, kui ta oli kolmteist, kondine ja väljakujunemata. Dani ja Allisoni ainuke poeg. Poputatud poiss, keda oli veetud kõigile Ühendriikide lääneosa tšellokonkurssidele. Neljapäevased hiina keele eratunnid, rukkileib ja vitamiini-kummikommid, vanemate kaitse ebaõnnestumiste vastu.

Скачать книгу