LITMIR.BIZ

      Õhtust sööme Mikumi kohalikus söögikohas. Tellin endale tansaanlaste rahvustoidu ugali kanaga. Sven võtab kitseliha riisiga. Ugali on maisi- või maniokijahust tihke puder, midagi itaallaste polenta taolist, mis on tansaanlasele sama mis eestlasele must leib – seda hakatakse eemal olles esimesena taga igatsema.

      Svenile tuuakse koos toiduga ka kahvel, mulle ei tooda ühtegi söögiriista. Arvan, et tegemist on soolise diskrimineerimisega, ja teen ennast nõudlikult kuuldavaks: „Palun mulle ka kahvlit!“

      Ettekandja toobki mulle kahvli, aga tema olekust on näha, et heaks ta minu kahvlivajadust ei kiida.

      Ugali on minu jaoks täiesti maitsetu plönn. Umbes nagu sai, mis iseseisvalt ei maitse kuidagi, aga mille peale saab panna vorsti või juustu. Ugali’le annab maitse letšosarnane paprika-tomatikaste. Sven hoiatab, et ugali on salakaval ja paisub pärast kõhus edasi, seetõttu ei maksa sellest kõhtu liiga täis süüa. Ringi vaadates näen, et ugali’t süüakse näppudega: vormitakse sõrmede vahel kuulike, kastetakse sousti sisse ja pistetakse suhu. Kana näritakse peale. Nii et ugali jaoks ei olegi kahvlit vaja, tekitasin ilmaaegu paanikat. Tunnen kerget piinlikkust ja tuletan endale meelde tarkusetera, et kui oled Roomas, tuleb käituda nagu roomlane.

      SUAHIILI KEELE KIIRKURSUS

      Pealinnadega on Tansaanias mõnevõrra keerulised lood. Ametlikult on pealinn 1996. aastast Dar es Salaami asemel Dodoma, kuid erinevad allikad pakuvad pealinnaks nii üht kui teist ja mõnikord ka mõlemat. Dar es Salaami nimetatakse kaubanduspealinnaks, aga samas on siin ka presidendi, asepresidentide ja peaministri residents – kõik oluliselt pompoossemad, kui riigi majandusseis välja kannataks – ning kõikvõimalikud valitsusasutused. Samuti on Daris välisriikide saatkonnad. Dodomas käib väidetavalt koos parlament. Ehk siis midagi Brüsseli ja Strasbourgi suhte sarnast.

      Enne Morogorot küpsetavad maasai noormehed maanteekraavis kitseliha ja vehivad lihavarrastega möödasõitjate poole: „Tulge ometigi hommikust sööma!“ Kuna just sel ajal on Lääne-Aafrikas alanud eluohtliku Ebola puhang, mida meedia on veel omalt poolt suuremaks ja hirmsamaks puhunud, siis jälgime seda vaatepilti õudusega ja arutame, kes on see hull, kes sellises kohas liha sööb. Kuu aega hiljem on Ebola meelest läinud ja hirm kadunud ning oleme ühed nendest hulludest, kes rahvuslikesse linadesse mähitud maasaidelt liha ostavad ja seda tiheda liiklusega maantee ääres söövad. Maasaisid näeb erinevate maanteede ääres päris palju oma lehmi karjatamas. Nad on pikka kasvu ja sihvaka kehaehitusega, kannavad alati oma värviküllaseid toogasarnaseid riideid ja helmesehteid ning kohustusliku atribuudina pikka peenikest keppi. Mõnikord näeme neid oma kuulsaid hüppeid tegemas.

      Natuke hiljem jõuame külla, kus naised müüvad tee ääres sisalkiududest punutud korve ja vaipu. Sven arvab, et ehk peaks mõne vaiba kojugi ostma, sest praegu jätavad meie pruuniks värvitud laudpõrandad üsna kõleda mulje. Kodukaunistamisel olen alati käsi, peatame auto kinni ja läheme uurima, kui palju vaip maksab.

      „How much?“ osutame ühele vaibale.

      Saame vastuseks suahiilikeelse sõnamulina, millest silpigi aru ei saa. Proovime uuesti, tulemus sama. Joonistan teepeenrale mõned numbrid, lootuses, et saame piltkirjas ennast üksteisele arusaadavaks teha, aga naine raputab pead ja räägib midagi suahiili keeles edasi. Võimalik, et ta on kirjaoskamatu. Meil ei jää muud üle, kui autosse istuda ja edasi sõita.

      „No kuidas nad üldse inglise keelt ei oska?“ ei saa Sven aru.

      „Kuidas meie üldse suahiili keelt ei oska?“ imestan vastu.

      On selge, et kui töö poolest võib inglise keeles suurepäraselt toime tulla, siis turul ja lihtsamates söögikohtades jääd ilma kohaliku keeleta nälga.

      Veedan järgnevad kaks päeva – kui Sven Morogoros ja Dodomas tööasju ajab – suahiili keele õpikust numbreid ja viisakusväljendeid õppides. Teel Dodomast Iringasse – Sao Hillile lähimasse suuremasse linna – õpetan ka Svenile numbrid selgeks. Iringas läheme maasai turule, et saaksin Eestisse mõned suveniirid osta. Palume öelda hindu alguses suahiili keeles ja seejärel inglise keeles, et hääldusega harjuda.

      Meie juurde tuleb hakkaja noormees, kellel on turul mitu müügiputkat ja kes on lahkesti nõus meile ka suahiili keelt õpetama, parandades hääldust ja laiendades meie sõnavara.

      „Aga kas te seda teate, kuidas on „kui palju maksab“ või „näidake seda“?“

      Osavalt suunab ta meid seejuures just oma müügiputkadesse ning kuigi saavutan suahiili keeles tingides juba teatud vilumuse, suudame talle ikkagi üle saja euro jätta. Samas saime pooleteisetunnise intensiivse keelekursuse, mis meile ka edaspidi suureks abiks on, nii et kokkuvõttes tegime mõlemale osapoolele kasuliku tehingu.

      Aafrika haljad künkad 3

      Minu viienda Aafrika-päeva õhtuks jõuame lõpuks koju. Meie Aafrika-koduks saab ümber metsatööstuse tekkinud Sao Hilli küla.

      Sajakilomeetrisel teel Iringast Sao Hilli teeme veel mitu peatust, et osta Sembest (oleme selle koha farmi juures oleva sildi tõttu nõnda ristinud, kuigi tegelikult tähendab sembe suahiili keeles maisijahu) inglise farmerilt liha ning Mafinga turult puuvilju ja bensiinijaamast kaks kümneliitrist pudelit joogivett. Mafinga on meie kodukülale lähim asula, kus poes käia. Välja näeb ta tüüpiline Tansaania küla, kus kahel pool maanteed on lõppematu rivi mitte eriti esindusliku väljanägemisega müügiputkasid. Samas pidi Mafingas elama sada tuhat inimest. Teoreetiliselt on tegemist Tartu-suuruse asumiga, millele ei viita mitte midagi peale selle, et seal olla isegi kaks haiglat. Teadjamad ei soovita neist küll kumbagi külastada, kui elu armas.

      Bensiinijaama poes töötav näitsik haarab hiiglaslikud veepudelid enda kätte ja hakkab meie auto poole minema. Sven loivab käed taskus järele. Vaatan toimuvat tõsise hämminguga.

      „Mida sa teed – mängid valget orjapidajat või?“ ei saa ma jätta torkamata. „Kas sul häbi ei ole lasta sel õblukesel naisterahval raskeid pudeleid kanda?“

      „Ma juba esimesel korral läksin temaga peaaegu kaklema. Tirisime kumbki pudelit enda poole. Tal olid lõpuks pisarad silmas, arvas vist, et tahan tal töö käest võtta,“ kostab Sven.

      Varsti veendun, et naised ongi Tansaanias põhilised asjade kandjad. Eriti osavad on nad seda peas tegema. Oleme näinud päris koomilisi olukordi, näiteks oli ühel naisel peas tossav söeahi. Sven kirjeldab, kuidas neiu tuli saemehest peigmehele õhtul tööle vastu – ja esimese asjana võttis noormehe mootorsae ja pani selle endale pähe, saetera suunatud ettepoole nagu nokk. Nõnda läksidki nad käsikäes kodu poole. Nii et kui mõnel pool maailmas kannab mees ka naise käekotti, siis siin on asjad sootuks vastupidi. Üks kurioossemaid pilte oli, kui mööda teed kõndis naine, veevaat peas, tema järel eesel, kellel rippusid vaadid kummalgi pool külgedel, ning kõige lõpus astus mees, ainsaks

Скачать книгу