LITMIR.BIZ

      SISSEJUHATUS

      31. detsember 2013. Istume Sveniga kodus vana-aastalaua taga ja võtame möödunud aastat kokku. „See oli üks viletsamaid aastaid, mis mul on olnud,“ tunnistab Sven. Olen üllatunud. Sven pole seni millegagi oma rahulolematust välja näidanud.

      „Mis siis lahti on?“

      „Töö ei paku kuidagi… rahuldust.“

      „Tule siis ära!“

      „Kuidas ma ikka lihtsalt niisama tulen? Mis ma tegema hakkan?“

      Jaanuaris laheneb probleem iseenesest, sest Sven saab koondamisteate. Hoolimata sellest, et viimane töökoht teda õnnelikuks ei teinud, lööb elu esimene koondamine Sveni ikkagi emotsionaalselt mitmeks nädalaks rivist välja. Kui oled olnud tähtsatel ja kõrgepalgalistel ametikohtadel ja harjunud sellega, et tööandjad otsivad sind, mitte vastupidi, on kindlasti raske tunda ennast järsku üleliigsena. Õnneks läheb masendus üsna kiiresti üle ja asendub Eesti matkaradade avastamisega ja muude vahvate tegevustega, milleks hommikust õhtuni tööd vihtudes kunagi aega ei olnud. Ühe silmaga vaatab Sven muidugi ikka ka töökuulutusi.

      Aprilli algul potsatab keset tööpäeva minu postkasti Sveni meil pealkirjaga „Kae noh“. Meili lisas on tööpakkumine ühelt Norra firmalt, mis otsib oma Tansaania puidutööstusesse tootmisjuhti. Kuna mul on emotsionaalne mälu ja mäletan pikemalt kui kaks päeva ainult neid ajaloosündmusi ja geograafilisi paiku, kus olen ise olnud osaline, siis pean Tansaania leidmiseks alustuseks gloobuse ja Vikipeedia appi võtma. Saan teada, et Tansaania asub Ida-Aafrikas, et seal on Aafrika kõrgeim mägi Kilimanjaro, suurim järv Victoria, vanimad inimleiud ja muidugi maailmakuulsad rahvuspargid.

      Olen juba tükk aega heietanud mõtet, et tahaks ära käia selles „päris Aafrikas“, mis ei oleks Egiptuse või Maroko kuurordid, ja nüüd on võimalus – kuigi imetilluke –, et Sven läheb Sahara-tagusesse ehk Musta Aafrikasse tööle ja elama!

      Saadan Svenile vastuse: „See oleks vägevaim asi, mis võib juhtuda! Proovi kindlasti!“

      Juuli algul kutsutakse Sven Tansaaniasse ettevõttega tutvuma ja ennast näitama, mõni nädal hiljem tuleb teade, et teda oodatakse 1. septembril tööle.

      Kõik see tundub täiesti pöörane ja ratsionaalselt mõeldes absoluutselt hullumeelne: minna kuhugi, kus igapäevased mugavused on Euroopa standarditega võrreldes pehmelt öeldes tagasihoidlikud, mille (töö)kultuur on meile täiesti tundmatu, arstiabi asemel on mõistlikum loota loojale ja kus makse makstes jääb tulevik kindlustamata ehk pensionifondi ei kogune enam-vähem sentigi. Samas on uskumatult lahe lasta ennast igapäevasest rutiinist ja peavoolust välja kiskuda!

      Väga suur motiiv Tansaaniasse minekuks on kindlasti looduspargid. Andunud loodusesõbrana arvab Sven, et nüüd lastakse karu meepoti juurde: Tansaanias on 14 rahvusparki ning ka muud looduskaitse- ja jahialad. Ida-Aafrika suurim, Ruaha rahvuspark, mis on pindalalt sama suur kui pool Eestit, asub meie tulevasest kodukülast ainult kolme ja poole tunnise autosõidu kaugusel, mis on Tansaania vahemaid ja teeolusid arvestades olematu. Ei heiduta meid ka sugulaste ja sõprade hirmujutud Ebola viirusest, aidsist ja muudest hädadest, liiatigi esineb Ebolat seni ainult Lääne-Aafrikas ja nii Ebola kui aidsi hankimiseks tuleb üldjuhul ikka endal ka mõnevõrra vaeva näha. On hoopis tunne, nagu oleks aken lahti tehtud ja värsket õhku sisse lastud.

      Minu öökapilektüüriks saab isa ja poja Grizmeki kirjutatud „Serengeti ei tohi surra“. Kuigi raamat kõneleb eelmise sajandi keskpaigast, kui Tansaaniat tegelikult veel polnudki – olid Tanganjika ja Sansibar, mis 1964. aastal ühinesid ja mille nimedest tuletati riigi praegune nimi –, annab see aimu nii Tansaania loodusest ja inimestest kui ka ajaloost. Olen väga põnevil ja ostan endale lennukipiletid Dar es Salaami juba enne, kui Sven saab kätte tööloa ja enda piletid.

      31. augustil lendab Sven Aafrikasse ja samal ajal algab ka minu Tansaania-safari1 – esialgu Tallinnas ettevalmistusi tehes ja paari kuu pärast ise järele sõites. Otsustan teha esimese kahenädalase vaatluskülastuse novembris, et aru saada, kas sealne elu mulle ikka sobib ja kas leian endale piisavalt põnevat tegevust, et uuel aastal pikemalt pidama jääda.

      Suvine Aafrika-eufooria lahtub koos sügise tulekuga. Mulle jõuab kohale, et olen elus esimest korda täiesti üksi. Oleme oma pika kooselu jooksul päris palju lahus olnud nii õpingute kui töö tõttu, aga seekord on kuidagi teisiti. Ilmselt annab tunda nii 8000kilomeetrine vahemaa ja Tansaania algelise internetiühenduse tõttu peaaegu olematu omavaheline suhtlus kui ka see, et mõlemad lapsed on äsja kodust lahkunud. Ma ei oska oma töövälise ajaga mitte midagi pihta hakata, seetõttu kardan tööpäevade lõppu peaaegu paaniliselt. Ma ei käi enam poes ega osta endale süüa, rääkimata söögi tegemisest. Loen mingist artiklist, et täiskasvanud lapsed peaksid aeg-ajalt kontrollima, kas nende eakad vanemad ikka söövad, sest nad on näljas tihedamini, kui arvatakse! Mõtlen õudusega, kas ka mina kuulun sellesse ea- ja sihtgruppi. Lisaks kõigele jään septembri keskpaigas mingisse külmetushaigusesse, mis läheb järgnevate kuudega järjest hullemaks, nii et novembris olen enne Tansaaniasse lendu juba mõnda aega maadelnud kerge palavikuga. Muidu olen alati olnud väga terve, kellele ei hakka külge ei nakkushaigused ega muud hädad, aga ju on siis seekord tegemist hingehädaga, mis kehaliselt sellise väljundi on leidnud.

      RAHU SADAM

      Lendan Dar es Salaami KLMiga Amsterdami kaudu. Lennuk teeb vahemaandumise Kilimanjarol, kus suurem osa reisijatest maha läheb, sest siit saavad peale Kilimanjaro vallutamise alguse ka Serengeti ja teiste Põhja-Tansaania rahvusparkide safarid. Vahemaandumise ajal lastakse lennukisalong üle malaariavastase spreiga. Jõuab kohale, et olengi Aafrikas.

      Veel nelikümmend minutit lendu ja maandume India ookeani kaldal Tansaania suurimas linnas, mis araabia keeles tähendab „rahu koda“, aga tansaanlased ise tõlgivad seda kui „rahu sadam“.

      Rahust on asi küll päris kaugel. Hallist ja sombusest novembri-Eestist palavasse ja lärmakasse Dar es Salaami, kõnekeelsemalt Dari, jõudmine on nii kehale kui vaimule paras šokk. Lennuk maandub hilisõhtul ja seetõttu polegi muud teha, kui minna hotelli magama. Viie miljoni elanikuga linn on enam-vähem kottpime, seetõttu pole ka teel lennujaamast hotelli suurt midagi näha. Hiljem mööda riiki ringi sõites jõuan tõdemuseni, et Tansaanias ongi väga vähe valgusreostust, mida seevastu kompenseerib korralik müra. Hoolimata hilisest kellaajast on väljas 38 soojakraadi. Ei tea, mis siin siis veel päikese käes on??

      Tõelist melu ja värviküllust kohtan esimest korda järgmisel hommikul, kui hotelli aknast välja vaatan. Näen massiliselt inimesi ja igat masti sõiduriistu kaootiliselt kulgemas. Kõige pilkupüüdvamad on erksavärvilisest kangast ürpidesse ja turbanitesse mähitud naised, kes pea peal puuviljakorve, munarestivirnu ja riidekotte kannavad, endal lapsed selga seotud. Hotelli hommikusöögilauas ei ole meile harjumuspäraseid singi- ja juustulõike või munaputru ja peekonit, vaid hoopis maksakaste keedubanaaniga. Kui Eestis saame osta supermarketitest ainult selliseid banaane, mida kohe nahka pista, siis Aafrikas on neid väga mitu sorti. Peale magusate kollaste erinevas suuruses banaanide on ka suured rohelised banaanid, mida keedetakse nagu kartulit ja kasutatakse soolastes toitudes. Maksakaste erinevate lisanditega – peale banaani võib olla alternatiiviks ka magus või tavaline kartul – kuulub hommikusöögimenüüsse peaaegu kõigis ööbimiskohtades, kuhu oma ringsõitudel satume. Lisaks loomalihasupp, mille ehtsust kinnitavad leemes ligunevad säärekondid, ja muidugi mahlad! Esimest korda elus saan värsket arbuusi- ja avokaadomahla. Mõlemad on suurepärased, nagu üldiselt ka kõik muud puuviljad, mida Aafrika lahkelt kasvatab ja pakub.

      Meie hotell Peacock, millest saab järgnevate aastate jooksul meie põhiline peatuspaik Daris, asub vanalinnas. Vanalinn on meie mõistes muidugi suurte reservatsioonidega, aga mõned koloniaalstiilis majad kannavad tõepoolest silti „1925“ või „1930“. Üldiselt on tegemist lõunamaa linnale omase arhitektuurilise kaosega, mida võimendab kõikjal valitsev mustus vaatamata sellele, et pidevalt pühib keegi luuaga oma maja või putka ukse eest prahti naabri ukse ette. Selles linnaosas on tunda tugevaid India mõjusid nii rahvastikupildi kui ka tänavanimede puhul, India tänava nime kannab lausa üks vanalinna peatänavaist. Meie hotellist kümneminutilise

Скачать книгу