Mees, kes jälgis naisi - Michael Hjorth

Скачать книгу

kui ta kolm kuud tagasi Västeråsi sõitis. Reisi eesmärk oli vanematekodu müük ja seda koristades leidis ta mõned kirjad. 1979. aastast pärinevad kirjad tema emale. Naiselt, kes väitis, et ootab Sebastianilt last. Need kirjad jäid toona Sebastianini jõudmata, kuid nüüd tegi ta kõik, et nende saatjale jälile jõuda. Sebastiani vanad töökaaslased keskkriminaalpolitseist olid tulnud Västeråsi ühe poisi brutaalset mõrva uurima ning ta sokutas end juurdlusesse sisse, et kõigi politsei käsutuses olevate registrite abiga leida see inimene.

      Et saada aadress.

      Et saada teada tõde.

      Ta sai kõik, mida tahtis. Naine aadressil Storskärsgatan 12 avas talle ukse. See oli inimene, keda ta otsis. Anna Eriksson. Ta sai teada tõe. Jah, tal oli tõesti tütar, kuid talle ei tohiks kindlasti rääkida, et Sebastian on tema isa. Tal juba oli isa. Valdemar Lithner. Valdemar, kes teadis, et Vanja ei ole tema laps.

      Niisiis ei tohiks nad iialgi kohtuda. Sebastian ja tema tütar. See lõhuks liiga palju. Lõhuks kõik. Hävitaks kõik. Nii et Sebastian pidi tõotama, et ta tütart iialgi üles ei otsi.

      Häda oli vaid selles, et nad olid juba kohtunud.

      Enamgi veel.

      Nad olid koos töötanud.

      Västeråsis. Sebastian ja Vanja Lithner. Keskkriminaalpolitsei uurija. Nutikas, vilunud, tõhus, tugev.

      Sebastiani tütar.

      Tal oli tütar.

      Jälle.

      Pärast seda hakkas Sebastian Vanjat lausa jälitama. Ta ei osanud anda selgitust, miks, isegi mitte endale. Ta sai oma tütart näha, kuid see oli ka kõik. Sebastian ise ei näidanud end Vanjale kunagi. Mida ta oleks tütrele ütlema pidanud? Mida oleks ta öelda saanud?

      Praegu tõstis Sebastian pilgu Ellinorile, kes oli sõbralikult küsinud, millest ta mõtleb, ja andis vastuse, mis vajas tõenäoliselt kõige vähem täpsustust, nimelt:

      „Mitte millestki.“

      Ellinor noogutas, pealtnäha vastusega rahul või vähemasti rahul sellega, et taas mehe tähelepanu köitis. Sebastian sirutas käe arbuusiviilu järele. Vähemasti selle on ta ehk suuteline ära sööma.

      „Mis tööd sa teed?“

      „Mis siis?“

      Ebameeldiv vastus, lausa tõrjuv, aga parem on lõpetada kõik katsed juba eos. Sebastian tõesti ei tahtnud, et juba niigi vastumeelsest hommikueinest areneks välja võimalus teineteist tundma õppida. Nad tundsid teineteist niigi piisavalt. Sebastian naist rohkem kui naine teda. Too teadis, et ta nimi on Sebastian Bergman ja ta on psühholoog. Muudest isiklikest küsimustest oli Sebastian osavalt kõrvale põigelnud ja suuremate raskusteta jututeema Ellinorile endale suunanud.

      „Sa ütlesid, et pead tööle minema,“ jätkas Ellinor. „Praegu on juuli keskpaik, paljud puhkavad, seepärast on huvitav teada, millega tegeled.“

      „Ma koostan … üht aruannet.“

      „Mille kohta?“

      „See on … vahearuanne. Politseiakadeemia jaoks.“

      „Ma arvasin, et sa oled psühholoog?“

      „Olen küll, aga töötan mõnikord koos politseiga.“

      Ellinor noogutas. Ta rüüpas sõõmu teed ja sirutas käe saiaviilu järele.

      „Millal see valmis saab?“

      Üks kuradima küsimus teise otsa.

      „Umbes kahe nädala pärast.“

      Need rohelised silmad. Ellinor teadis, et ta valetab. Õigupoolest ei huvitanud see Sebastianit. Talle ei läinud põrmugi korda, mida Ellinor temast arvas, kuid ta ei tundnud end sugugi hästi selles tavalises hommikueinelauas, kui mõlemad teadsid, et see on kõigest kuliss. Illusioon. Aga nüüd aitab. Sebastian nihutas tooli eemale.

      „Ma pean minema.“

      „Ma helistan sulle.“

      „Muidugi …“

      Uks sulgus Sebastiani järel. Ellinor jäi istuma ja kuulas. Tema samme. Kuidas ta trepist laskub. Ellinor naeratas endamisi. Ta teadis juba ette, et Sebastian läheb trepist. Ta istus seni, kuni sammud hääbusid, siis tõusis ta ja läks magamistuppa tagasi. Akna juurde. Kui Sebastian läheks üle tänava ja pööraks vasakule, siis näeks Ellinor teda. Kuid ta ei näinud Sebastianit.

      Ellinor vajus ülestegemata kaheinimesevoodisse. Ta heitis Sebastiani poolele pikali. Tõmbas tema lina endale peale, surus nina vastu ta patja ja hingas sügavalt sisse. Ta hoidis hinge kinni, et Sebastiani lõhn ta sees püsiks.

      Et Sebastian ta juures püsiks.

      Vanja korter asus majas, mis seisis Frihamni sadama lähedasel kõrgendikul. Sebastian oli üpris kindel, et korter on kolmetoaline. Sedavõrd kui saab olla kindel selle aknaid saja meetri kaugusel asuvalt kaljukünkalt jälgides. See oli helekollane funktsionalistlikus stiilis maja. Seitse korrust. Vanja elas neljandal. Korteris ei liikunud keegi, nii palju kui ta silm seletas. Võib-olla ta magas ikka veel. Või oli tööl. See ei häirinud Sebastianit eriti, et ta Vanjat parasjagu ei näinud. Ta oli sinna läinud pigem sellepärast, et ei osanud mujale minna.

      Mõni nädal tagasi oli teistmoodi.

      Siis oli ta endale pähe võtnud, et peab Vanjat nägema. Tal oli vaja Vanjat näha. Näha, mida ta teeb. Sebastian oli otsustanud leida künkast parema vaatekoha. Selleks üritas ta ronida suure lehtpuu otsa kõrgendiku jalamil lohus kasvavas salus. Esimene meeter edenes üle lootuste. Ta ulatus üpris hästi kõrgematest okstest kinni võtma ja ronis edasi. Siis nägi ta võimalust veelgi kõrgemale tõusta, kobas viivu käega, et saada korralik haare, ja vinnas end mõne meetri kõrgemale. Päike tungis läbi lehtede, need lõhnasid magusalt ja värskelt. Ta tundis korraga end seikleva poisikesena. Millal ta viimati puu otsa ronis? Palju-palju aastaid tagasi. Kuid ta oli olnud hea ronija.

      Nõtke.

      Väle.

      Isa ei pidanud seda heaks, ta arvas alati, et Sebastian peaks tegelema millegi vaimsemaga, arendama oma musikaalsust ning kunstilisi ja loomingulisi andeid. Ema muretses peamiselt riiete pärast. Kummalegi neist ei meeldinud tema ronimised, niisiis ronis ta tihti. Nii tihti kui sai. Nüüd nautis Sebastian taas, et ta teeb midagi seikluslikku ja keelatut.

      Siis heitis ta pilgu maha ja sai aru, et juba selleltki kõrguselt oli üksjagu tegemist, et alla saada. Et end vigastamata alla tagasi saada. Nõtkus ja väledus ei olnud enam need omadused, mis temale mõeldes esmajärjekorras meenuda võiksid. Samal ajal, kui Sebastian sellele peadpööritavale ja hirmutavale arusaamale jõudis, takerdus pintsak selja taga terava väljaulatuva oksa külge ja ta kaotas tasakaalu. Korraga oli kõrgelt seiklusi otsivast noorest poisist saanud treenimata keskealine mees, kes rippus mitme meetri kõrgusel puu otsas, piimhape kiiresti kätesse kogunemas. Sebastian oli sunnitud ohverdama nii illusiooni poisilikust seiklusest kui ka pintsaku, ta hiivas end vaevaliselt tüvele lähemale ja libistas siis end või õigemini libises juhitamatult alumistele okstele, kus ta keha väga valulikult peatuma jäi. Ta laskus vabisevate jalgadega maapinnale, pintsak lõhki kärisenud ja pikad kipitavad kriimustused reite siseküljel.

      Pärast seda juhtumit ei kippunud ta enam kuhugi, vaid seisis taas talle juba hästi tuttaval künkal ja jälgis Vanja korterit.

      See oli olnud piisav.

      See oli olnud piisavalt hull.

      Ta ei tihanud mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui Vanja oleks aknast välja vaadanud ja näinud teda oma korteri ees puu otsas rippumas.

      Vanja elupaik paistis olevat hubane. Moodsad kardinad. Punased ja valged lilled akendel. Väikesed reguleeritava heledusega aknalambid. Väike kirdesse avanev rõdu, kus ta ilusa ilmaga 7.20 ja 7.45 vahel hommikukohvi jõi. Siis pidi Sebastian alati kadakapõõsaste taha kükitama, ta poleks iialgi osanud arvata, et ta kadakatega nii lähedalt tuttavaks saab. Tema tütar oli selgelt väljakujunenud tavadega naine. Tõusis igal tööpäeval kell seitse, nädalavahetustel üheksa paiku. Teisipäeviti ja neljapäeviti käis enne tööd jooksmas. Kuus

Скачать книгу