Sarai tapmine - Jessica Ann Redmerski

Скачать книгу

tagumise seina vastu. Hoides seda käepidemest, asetab ta selle voodi äärele minu lähedale, klõpsab lukud lahti ja avab kaane, varjates sellega mu vaateväljast kohvri sisu.

      Päikesevalguse peegelduse terav vilksatus kardina tagaküljel ja pidurite kriiksatus õues keerab mu sisikonna uuesti sõlme. Ma istun tardunult voodiäärel, hambad ikka veel riideriba ümber kokku pigistatud, silmad suured ja hirmu täis. Ma jälgin vaheldumisi ust ja ameeriklast, kes seisab voodi jalutsis, keerates pikka metallist asjandust stiilse musta püstoli otsa. Ja seejärel, väga kiiresti, kuid samas nii argiselt, nagu oleks tegemist varahommikuse jalutuskäiguga, sulgeb ta kohvri ja libistab selle silma alt ära voodi alla.

      Ta tuleb minu poole.

      Ma üritan teda veel kord lüüa, kuid mu kinniseotud jalad takistavad mind midagi korda saatmast, selle asemel kukun ma peaaegu voodist maha.

      “Ei! Jäta mind rahule! Palun ära tee seda!”

      Vaba käega haarab ta mul küünarnukist ja tõmbab mind rohmakalt jalule, teises käes olev relv põrandale sihitud, ning talutab mind kohmakalt läbi väikese toa tillukese vannitoa poole.

      Uksele koputatakse, kuid ameeriklane ei pööra sellele mingit tähelepanu. Ta tirib mind vannituppa ja peaaegu et tõukab mind vastikusse vanni. Ma kardan, et löön pea ära, kuid ta hoiab mu randmeid ümbritsevast kangaribast kinni ja aitab mul ohutult vanni pikali heita.

      “Hoia end madalal. Ära tõsta pead ja ära liiguta.”

      “Mida?” pilgutan ma segadusse sattunult silmi. Mul on niisugune hirm, et ma tunnen, et kaotan kohe-kohe oma põie üle kontrolli.

      “Kas saad aru?” küsib ta mu kohal kõrgudes. Tõsidus tema silmades on ilmselge.

      Ma kõhklen, sest ei, ma ei saa aru, aga siis ma lihtsalt noogutan kiire tõmbleva liigutusega.

      Ta sirutab käe selja taha püksivärvli vahele ja tõmbab kuskilt välja noa. Mu silmad lähevad suureks, kui terav hõbedane tera minu poole liigub. Just sel hetkel, kui ma arvan, et ta hakkab mind lõikuma – kuigi ma ei mõista, miks ta peaks kogu selle asja korraldama vaid selleks, et mind tappa –, lõikab ta köidikud mu jalgade ümber katki.

      “Ole pikali!” käsib ta veel üks kord.

      Ja siis kõnnib ta lihtsalt vannitoast välja ja sulgeb enda järel ukse.

      Šokeeritult paigale tardununa läheb mul mõni hetk aega, enne kui suudan selgelt mõelda. Ma jõllitan oma köidikutest vabastatud jalgu ja püüan aru saada, miks ta seda tegi. Milleks jätta mu käed seotuks, aga jalad vabaks, et ma saaksin minema joosta? Vahet pole. Mul on vaja ka käed vabaks saada. Ma surun hambad jälle tugevatesse sõlmedesse, rebides neid raevunult, kuid satun sellest veel suuremasse meeleheitesse. Tõstan õige pisut pead üle vanniääre, et vannituba paremini näha, otsides pilguga midagi, mida võiks kasutada noa või kääride asemel, et riideriba katki lõigata. Ei midagi. Ainult purukuiv, tööstuslik, sügav plastist kraanikauss värvi-, õli- ja mustuseplekkidega ning tülgastust tekitav ilma prill-lauata vetsupott.

      Motellitoa uks avaneb ja ma kuulen toas hääli.

      “Kus tüdruk on?”

      Oi ei… see on Izeli hääl!

      Mu süda hakkab nii kiiresti taguma, et ma tunnen peapööritust, kui veri liigsuure kiirusega pähe tõuseb. Surun hambad veelgi kõvemini kangaribasse, väänates neid võimatuid sõlmi oma hammastega, kuni mul valus hakkab.

      “Javier tahaks teada, miks sa teda lihtsalt ise tagasi ei toonud,” lisab Izel talle nii omasel kirglikult sarkastilisel toonil.

      Ma kuulen veel hääli, meeste omi, kes räägivad omavahel hispaania keeles, sellal kui Izel üksi ameeriklasega vestleb. Teised hääled on summutatud. Ma ei kuule, mida nad räägivad.

      “Istu,” ütleb ameeriklane rahulikult.

      “Me ei tulnud siia külaskäigule,” tõrjub Izel pakkumist. “Anna mulle Sarai… või,” – ma näen vaimusilmas, kuidas ta ameeriklase poole kõnnib nagu üks siuglev madu – “või me, sina ja mina, võiksime kõigepealt kahekesi koos aega veeta. Mulle see meeldiks.”

      Ta hääl katkeb järsult ja tema võrgutav toon kaob ühe hetkega. “Hästi! Hästi! Kuradi puto. Sa pigem laseksid mu maha, kui kepiksid mind?"

      “Jah. Pigem küll,” vastab ameeriklane.

      “Too tüdruk siia!” kamandab Izel, hääl põlgusest praksumas.

      “Kõigepealt istu maha,” ütleb ameeriklane.

      Äkitselt kuulen, kuidas relvadel lukud eest lükatakse ning vajun instinktiivselt tagasi vanni, litsun end nii sügavale selle põhja kui võimalik. Ma hakkan vaikselt mõistma, miks ta mind sedasi siia surus.

      “Meid on viis ja sina oled üksi,” ütleb Izel mürgiselt.

      Siis kõlab lask ja ma kangestun vastu enese all olevat kõva plastpinda. Veel laske. Kuulid tabavad seinu, kaks neist lendab otse läbi seina vannituppa, kus ma kössitõmbununa leban. Ma kuulen klaasiklirinat ja midagi, mis kõlab, nagu tormaksid inimesed rüsinal läbi minu kõrval oleva toa. Kõlab veel laske ja selle kaose keskel kriiskab Izel needusi. Kõik seinad mu ümber vappuvad ning veekahjustuse märke kandvas laes rippuvalt lambipirnilt langeb paksu tolmu. Ma kuulen valju raksatust ja seejärel toas oleva suure akna purunemist, nagu oleks keegi või miski just läbi akna õue lükatud.

      Kõik jääb vaikseks. Ma kuulen üksnes omaenese südame kiiret ja ägedat pekslemist. Mul on nii suur hirm, et isegi pisaraid ei tule ning ma ei värise enam. Ma olen hirmust täiesti halvatud.

      Õhus on tunda püssirohu kirbet lehka.

      Kas ameeriklane on surnud? See on ainus, millest ma mõelda suudan. Võib-olla on nad kõik surnud ja ma pääsen siit veel eluga.

      Ma hakkan vannist välja ronima, kui kuulen Izeli.

      “Käi persse! Ma ei räägi sulle sittagi!”

      Sellele järgneb hetk vaikust ja siis kuulen ameeriklast rahulikult ütlemas: “Enamiku sellest, mida mul on teada vaja, oled sa nagunii juba ära rääkinud.”

      “Mis mõttes?”

      “Kui Javier oleks tahtnud mind elus hoida, et ma Guzmáni tapaksin, siis poleks sinu mehed ealeski minu vastu relva tõstnud.”

      “Javier tahtis, et sa ta tapaksid.”

      “Nii et su mehed on lihtsalt lollid.”

      Izel ei kosta selle peale midagi, kuid ma kujutan ette, mis nägu tal peas on: torssis ja õel.

      Ronin vaikselt vannist välja, ettevaatlikult, et ma ei teeks ühtki järsku liigutust, ning sirutan käe ukselingi poole. Uks avaneb otsemaid, kui mu sõrmed linki puudutavad, nagu poleks see korralikult kinni olnud, kuigi ma tean, et oli. Ilmselt kargas see lahti, kui ma kuulsin kedagi võitluse ajal selle vastu prantsatavat.

      Ma lükkan selle imevähe praokile. Minu vaateväljas on kohe ukse taga oleva kraanikausi kohal rippuv peegel. Sellest on nüüd järel vaid kolm suurt eri suurusega kildu, mis vaevu seinal püsivad.

      Ma näen peegelduses ameeriklase selga.

      “Ma peaksin sulle ütlema,” sõnab ta, “et nüüd tuleb uus diil.”

      “Sina pole siin mingi diilitegija,” sülgab Izel.

      “Ma arvan, et olen,” vastab mees. “Esiteks räägid sa mulle ära, mis eesmärgiga Javier mind enda juurde kutsus.”

      “Sittagi ma sulle ei räägi!”

      Summutatud lasust kostab kiire plops ja Izel kisendab valust. “Mida perset, sa tulistasid mind!”

      Ameeriklane kõnnib peegli vaateväljast minema ning ma näen Izeli seina kõrval toolil istumas. Ta nägu läigib higist ning verd nõrgub tema reiel olevast kuulihaavast, millele ta on käed surunud, et verejooksu peatada. Ta päevitunud nägu on valust ja vihast moondunud. Ta sülitab trotslikult põrandale.

      “Kõigest lihahaav,”

Скачать книгу