LITMIR.BIZ

Скачать книгу

annab see jutt edevusestki, täpselt samuti nagu kaunid saapad, mis on Männilil kogu elu jalas olnud.

      Tööl Omakaitse staabis polnud Männilil erilist perspektiivi kõrgemale jõuda, sest tal puudus ohvitserikraad. Mäletame, et tüli tõttu ühe seersandiga polnud ta Tartu Ratsaväerügemendis ohvitserikandidaatide hulka pääsenud. Pealegi tegeles Omakaitse vaid madalavõitu ja igava abivalveteenistusega, mis polnud kuigivõrd põnev.

      Parajasti otsiti mehi Poliitilisse Politseisse, soovija pidi olema vähemalt keskkooli haridusega ja oskama keeli, tal ei tohtinud olla küljes plekke punasest aastast. Kui stahhanovlus maha salata, siis klappis kõik. Männili soovitajaks sai tema truu kamraadi Feliks Tamme ema.

      Feliks Tamme isa, Eesti Vabariigi aegse PolPoli vanemassistent Villem Tamm oli, nagu eespool juba öeldudki, punaste repressioonide käigus arreteeritud juba 15. juulil 1940 ning suri arvatavasti nälga 16. augustil 1943 Vorkutas.

      Seda suurem mõju oli proua Tamme soovituskirjal.

      Männil on alati teadnud, mis nupule vajutada, et asjad areneksid tema soovitud suunas.

      Järgmisel päeval kutsutigi Männil Evald Miksoni ja Ervin Viksi jutule.

      Evald Mikson (1911, Tartu – 1993, Island) oli olnud Eesti jalgpallikoondise legendaarne väravavaht. Kui ta tänaval kõndis, hüüdis rahvas talle elagu, jalgpall oli toona spordiala nr 1, Miksoni populaarsus jäi ehk väheke maha Paul Kerese omast. Rahvuskoondisesse kuulus Mikson seitsmel korral 1934 kuni 1938, mõnikord lasi ta vastasel siiski palli väravasse lüüa, siis oli publik nördinud ja karjus kooris: Miks-on-vä-ra-vas- Miks-on?

      Juhuslikult oli Männil Miksoniga paar aastat tagasi korra varemgi kohtunud.

      Mikson oli Eesti Vabariigi PolPoli ametnik juba 1936. aastast, ta teenis president Konstantin Pätsi ihukaitseüksuses. Männili olevat kutsunud presidendi Pirita tallu külla sõber Aleksander Terras, kelle isa oli riigisekretär, ning riigisekretäri kohus oli viibida presidendi läheduses.

      Nii jalutanudki sõbrad presidendi residentsi lähedal Pirita jõe ääres, kui põõsast kargas välja Mikson, ähvardav püstol peos. Ta pidas sõpru vargapoisteks ja sissemurdjateks.

      Esimesel sovetiperioodil 1940/1941 läks Miksonil korda varjata ennast repressioonide eest metsas, kuid erinevalt Männilist ei käinud ta Sakus õlle järel, vaid võitles 1941. aasta suvesõjas metsavendade võitlussalga juhina.

      Saksa okupatsiooni esimestel päevadel liitus ta Eesti Omavalitsuse PolPoliga, mis hiljem Eesti Julgeolekupolitseiks ümber nimetati.

      Mikson osales juutide, kommunistide ja teiste Reichile sobimatute isikute vahistamisel ja nende vara konfiskeerimisel, ilma et nende kohta oleks langetatud mingit kohtuotsust, koostas nende koonduslaagrisse saatmise või hukkamise käske.

      Mikson kuulas üle ka 3. septembril 1941 arreteeritud EK(b)P Keskkomitee esimest sekretäri Karl Säret, ka Männil osales oletatavasti kas otsesemal või kaudsemal määral selles töös. Mulle on ta rääkinud kord nii, kord teisiti.

      Ent seejärel toimub okupatsioonile loogiline pööre – Mikson vahistatakse ning teda peetakse vangis tervelt 22 kuud.

      Mis siis juhtus?

      Kogu sisevõitlust Eesti nn Kindralkomissariaadi territooriumil kureeris Karl Martin Sandberger (1911, Berliin – 2010, Stuttgart), kes oli siinse Sonderkomando 1A, Sicherheitspolizei (SiPo) ja Sicherheitsdienst’ i (SD) juht.

      Kas eri- on surma/tapmise sünonüüm? Niipalju kui erinevates tekstides tuleb ette liitsõnade esimeses pooles eri- (sonder– ja спец-), on see ikka tähendanud hukkamisi, tihti ka piinamisi.

      Heinrich Himmler oli Sandbergeri määranud Kirderegiooni Immigratsioonikeskuse (Einwandererzentralstelle Nord-Ost) juhiks, tema ülesanne oli määrata etniliste sakslaste (Volksdeutsche) ja teiste inimeste nn rassiline väärus (rassische Bewertung).

      Eestis juhtis Sandberger Einsatzgruppe A allüksust Sonderkommando 1A, mille esimeseks kohuseks oli likvideerida kõik juudid. Näiteks Tartus lasti maha 405 inimest, kellest 50 olid juudid, mõni kuu varem oli ta hävitanud kõik Riia sünagoogid ja tapnud 400 Läti juuti.

      Juba 10. septembril 1941 andis Sandberger käsu interneerida kõik Eesti juudid, umbes 450 meest viidi Pihkvasse ning hiljem hukati. Naised ja lapsed pandi sunnitööle, nad lõikasid peamiselt turvast.

      Just Sandberger on mees, kes teatas Berliini – Estland ist judenfrei! (Eesti on juutidest vaba!)

      Kummaline, ent ühegi teise natside poolt okupeeritud territooriumi kohta pole Berliini sellist sõnumit saadetud.

      15. oktoobri aruandes raporteerib Sandberger, et maha on lastud 474 juuti ja 684 kommunisti, 5377 võimule kahtlast inimest on saadetud koonduslaagrisse ning 3785 vähem süüdi olevat isikut vabastatud vahi alt.

      1942. aastal vahistati ka Mikson, ta istus Tallinna Keskvanglas (Patareis), kuhu tema otsusel oli varem saadetud teisi inimesi.

      Martin Sandberger edutati 1943. aastal Riigi Julgeoleku peaameti (Reichssicherheitshauptamt) VI valitsusse (SD Auslandsnachrichtendienst), mis tegeles välisluurega. Sõja lõpus on Sandberger kogu Itaalia SD juht.

      Nürnbergi kohtus kaitses Sandberger end väitega, et suure osa temale omistatavatest süütegudest sooritas Eesti Omakaitse, kuid kohus seda ei arvestanud, sest ka Eesti Omakaitse allus talle, ning Sandberger mõisteti surma.

      Kolm aastat hiljem toimub uus pöörak – USA-le alluv armuandmiskomisjon kergendab surmanuhtluse eluaegseks vanglakaristuseks. Sandberger vabanes vanglast 1958. aastal, tegutses algul juristina ning veetis siis vanaduspäevi Stuttgardi lähedal.

      Mis imeamet see juristi elukutse on! Ka meie nüüdses vabariigis on nii mõnedki kohtu poolt süüdi tunnistatud kurjategijad leidnud leivateenistuse sellel tööl.

      Niisiis, 1943. aastal vahetati Eestis Sandberger välja SS-Sturmbannführer Bernhard Baatziga ning Mikson vabastati vahi alt ja leidis tööd Saksa sõjaväe luure- ja vastuluureasutuses Abwehr.

      Miks aga Mikson vahistati?

      Üheks põhjuseks on toodud, et kohtuväliste repressioonide käigus omandas ta ohvrite vara, nii on kirjas ka Ants Saare koostatud raamatus“Mõrvarid maskita”.

      (1961) ning ENSV ja hiljem kogu N. Liidu kõrge julgeolekutöötaja Leonid Barkovi teoses “Mõrvarid ei pääse karistusest” (Eesti Raamat, 1966).

      Barkov (lk 78) lisab omalt poolt, et samal põhjusel arreteeriti ka PolPoli ülem enne Miksonit, pangaametnik Roland Lepik, kuid tema lasksid sakslased ohvrite vara riisumise pärast maha, Mikson olevat vabanenud, sest reetis kõik oma sõbrad ja kaaslased.

      Muide, mõlemat raamatut on lausa tülgastav kätte võtta, mõlemad isikud on sovetiroimarid, mõlemad on loopinud valet ja pori meie traagilise ajaloo ühele traagilisemale perioodile – 1941–1944 (ja veidi kauemgi).

      Roland Lepiku mahalaskmisest, sellest, et ta omandas läbiotsimistel konfiskeeritud kommunistlike tegelaste väärisasju (kuldkelli ja kuldrublasid), võime lugeda Uno Andrussoni raamatust “Poliitilises politseis ja rahvuslikus liikumises. Meenutusi aastatest 1941–1944” (Grenader, Tallinn 2006). Andrusson oletab, et Lepiku peale kaebas Ervin Viks, kes kulla lugu teadis ning ihkas endale Lepiku positsiooni.

      Mis ma tahan nende refereeringutega öelda?

      Tahan näidata, millega PolPolis ja SD-s tegeldi.

      Kui nii bolševistlikud (Saar ja Barkov) kui ka rahvuslikud (Andrusson) allikad kinnitavad, et äritsemine ohvrite varandusega toimus, siis see nõnda ka oli. Lisaks sellele jutustas sahkerdamisest mulle ema, kes elas punase ja pruuni aja üle Tartus, ja see on minu jaoks kõige kindlam tõestus.

      Siinkohal võtan endale täie vastutuse oletades, et just võimalus saada väärtasju oli see, mis Männili PolPoli tõmbas.

      Siiski on Saare raamatus objektiivsemat laadi informatsiooni, näiteks fotosid Ervin Viksi käskkirjadest, mis vaevalt et on võltsitud.

      Ants Saare raamatu 18. leheküljelt võime lugeda fotodokumendina esitatud salajast ringkirja (mis võib olla tõene) kõigile

Скачать книгу