LITMIR.BIZ

Скачать книгу

võttis istet köögilaua taga. Miks too plika temaga sehkendab? Ta ei tahtnud teist sellist ööd, nagu oli olnud eelmine.

      Ta luges uuesti. Need avameelsed värsiread tekitasid peas kujutelmi: Yvonne Stoffbergi noor alasti keha tema all ja ümaratel täidlastel rindadel hiilgav higi…

      Ta viskas luuletuse ja ümbriku prügikorvi ning kõndis endamisi pomisedes köögist välja. Ainult mitte veel üht säärast ööd. Ta ei tuleks sellega toime. Ta viskas lipsu voodile, läks raamatu järele ja viis selle elutuppa.

      Tal oli raske keskenduda. Seitsme katkendlikult jälgitud lehekülje järel tõi ta luuletuse prügikorvist ära ja luges enesedistsipliini puudumise pärast enda peale pahane olles uuesti läbi.

      Kas ta peaks neiule helistama? Lihtsalt tänama.

      Ei.

      Kõne võis võtta vastu isa ja Joubert ei tahtnud ju midagi liikvele lükata.

      Ta tahtis kõigest tänada.

      Ta oli arvanud, et see kihk on surnud. Eile sellelsamal kellaajal oli ta uskunud, et see kihk on surnud.

      Telefon hakkas helisema. Joubert võpatas, tõusis püsti ja läks magamistuppa.

      „Joubert.”

      „Kapten, siin raadiodispetšer. Tulistamine Newlands Holiday Innis. Hukkus valge mees.”

      „Tulen otsekohe.”

      5

      Teine ametivend, kes ei olnud Mat Joubert’ist loobunud, oli detektiivseersant Benny Griessel.

      Sest Griessel jõi kogu oma küünilisusest hoolimata nagu loom. Ja sai Joubert’i endassetõmbumisest täiesti hästi aru. Ta uskus, et kui detektiiv töötab mõrvade ja röövide osakonnas, kus surm on su pidev kaaslane ning sinu leiva ja või allikas, siis tal miski lihtsalt peab järele andma.

      Griessel oli pisut kauem kui aasta jooksul jälginud, kuidas Joubert vajub üha sügavamale ja sügavamale masenduse ja enesehaletsuse rappa, ega pruugi ilmtingimata olema suuteline ennast sealt ise välja sikutama. Ja ta ütles endale, et pigem siiski juba see kui pudel. Sest pudeliga oli Benny Griessel tuttav. Pudel lubab surma varju unustada. Kuid ta saadab su naise ja kaks last ummisjalu põgenema sõimleva ja peksva joodiku eest, kes laupäevaõhtuti nende elu põrguks muudab. Ja pärastpoole ka veel paljudel õhtutel nädala sees.

      Ei, Mat Joubert’il oli käsil parem tehing.

      Griessel jõudis kuriteopaigale esimesena. Ta oli slaavlasenäo, murdunud ninaluu ja üsna pikkade mustade juustega keskmist kasvu mees. Seljas oli tal sinine kortsunud ülikond.

      Joubert trügis uudishimulike pealtvaatajate summast läbi, puges läbi kollase kilelindi alt, millega mundrimehed olid sündmuspaiga eraldanud, ning kõndis teistest veidi kaugemal seistes kellegi noore heledapäise mehega kõneleva Griesseli juurde. Mundrimehed olid surnukeha tekiga katnud. See lebas vormituna terassinise BMW varjus.

      „Kapten,” tervitas Griessel teda. „Härra Merryck leidis laiba ja helistas jaoskonda. Hotelli vastuvõtulauast.”

      Joubert haistis Griesseli hingeõhus kangema kraami lõhna. Ta vaatas Merrycki poole ning nägi kuldraamis prille ja hõredaid vurre. Tema lõuale liibus ikka veel oksekübemeke. See laip ei saanud olla just kaunis vaatepilt.

      „Härra Merryck on hotelli külaline. Ta jättis oma auto sinna eemale ja oli parajasti teel ukse poole, kui nägi surnukeha.”

      „See oli üpris kohutav. Ajas südame pahaks,” ütles Merryck. „Aga me peame oma kohust täitma.”

      Griessel patsutas talle õlale. „Te võite nüüd minna. Me teame, kust teid leida, kui meil peaks teid vaja minema,” lausus ta oma laitmatus inglise keeles. Ta astus koos Joubert’iga laiba juurde.

      „Fotograaf on teel. Ma palusin saata kohtuarsti, eksperdi ja sõrmejälgede poisid. Ja ka suurema osa nendest teistest. Ta on valge,” ütles Griessel ja tõmbas teki pealt.

      Kahe ainiti põrnitseva silma vahel paiknes veatult sümmeetrilisena kuulihaava haigutav ja irvitav verd täis valgunud järveke.

      „Aga sa vaata ka seda,” ütles Griessel ja vedas tekki veelgi allapoole. Joubert nägi teist haava, mis kujutas endast verist mustpunast auku rinnas stiilse ülikonna, särgi ja lipsu keskpaigas.

      „Jeesus Maarja!” sõnas Mat Joubert ja taipas, miks Merryck oksendas.

      „Suure kaliibriga.”

      „Nojah,” ütles Griessel. „Lausa kahur.”

      „Vaata taskutesse,” lausus Joubert.

      „Röövimine see ei olnud,” ütlesid nad peaaegu üheaegselt, kui nägid käel kullast Rolexit. Ja mõlemad teadsid otsekohe, et see muudab juhtumi lõpmata palju keerulisemaks.

      Joubert’i pihk liikus kiiresti üle elutute silmade ja tõmbas laud alla. Ta nägi seda surnute kaitsetust – seda eksimatult äratuntavat ja haavatavat viisi, kuidas kõik laibad lamavad, käsivarred ja käed lõplikult vaheliti, et enam mitte kunagi kaitsta nägu kui elu vitriinakent. Ta sundis ennast oma ajule tööd andma.

      Selja tagant kostsid teretavad hääled. Teised valvesalga detektiivid. Joubert ajas ennast sirgu. Nad tulid surnukeha vaatama. Kui nad hakkasid tänavalaternate nõrka valgust varjama, ajas Griessel nad eemale.

      „Alustage sealt. Käige kogu ümbruskond läbi. Viimne kui üks sentimeeter.”

      Algas tavaline oigamine, kuid nad kuulasid sõna, sest teadsid, kui tähtis on nende esimene otsing. Griessel võttis ettevaatlikult läbi koolnu taskud. Seejärel ta tõusis tšekiraamatu ümbriskaasi ja autovõtmeid käes hoides püsti. Ta viskas võtmed veebel Basie Louwile.

      „BMW omad. Tee sellega katset.”

      Griessel avas tšekiraamatu halli nahkümbrise. „Nimi on meil olemas,” ütles ta. „J. J. Wallace. Ja aadress. Constantia, Oxford Street üheksakümmend kuus.”

      „Võti sobib,” ütles Louw ja võttis selle ettevaatlikult lukust välja, et hoiduda autole sõrmejälgi jätmast.

      „Rikas vennike,” lausus Griessel. „Me satume jälle uudistesse.”

      Poolenisti ühe lähedase auto alla peitunud padrunikesta leidis nooruke konstaabel Gerrit Snyman. „Kapten,” hüüdis ta, olles ikka veel liiga väheste kogemustega, et mitte jalamaid elevile minna. Joubert ja Griessel hakkasid tema poole minema. Snyman valgustas tühja padrunikesta taskulambiga. Joubert võttis selle maast ja tõstis valguse kätte. Griessel tuli lähemale ja luges padruni alumisele otsale kirjutatud numbreid.

      „Seitse koma kolmkümmend kuus.”

      „Võimatu. Ta on ju lühike. Püstolipadrun.”

      „Vaata siia. Loe ise. Seitse koma kuus … ja kolm. Paistab olevat. Võibolla on halvasti kirjutatud.”

      „Tõenäoliselt kuus koma kaks.”

      Benny Griessel vaatas Joubert’i poole. „Peab olema. Ja see tähendab ainult üht asja.”

      „Tokarev,” ohkas Joubert.

      „Azania rahvavabastusarmee,” ohkas Benny. „Kuradima poliitika.”

      Joubert sammus oma ametiauto juurde. „Ma teatan raadio teel kolonelile.”

      „De Witile? Ta ei tee ju muud, kui ainult öögib endal oma kuradima südame rinnust välja,” ütles Benny tänavalaterna paistel hõbedasena näiva irvitusega.

      Joubert oli viivuks unustanud, et Willie Theal ei külasta enam kunagi ühtki mõrvapaika. Ta tundis, kuidas masendus kerkis temas üles nagu rõhuv rõskus.

      Oxford Streeti maja number 96 oli lahmakal krundil paiknev suur ühekorruseline ehitis. Aed kujutas endast isegi selles hämaruses muljetavaldavat ohjatud lopsakust.

      Kusagil maja sisemuses tirises uksekell, mis summutas üürikeseks hetkeks telesaate helid. Sekundid tiksusid mööda. Muretu aeg seal sees jääb üha napimaks, mõtles Joubert. Surmainglid on uksel.

Скачать книгу