LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vastu panna. Ta pidi end kokku võtma. Raha oli juba käeulatuses, nii lähedal, et ta kuulis selle krabinat. Kui ta suudaks ainult sellega rahul olla, kui talle jälle kihk naiste järele peale tuleb. Tal on rahast vähe kasu, kui ta kohtus süüdi tunnistatakse. Kas ta kavatseb tõesti selle kõik litside peale kulutada? Teda haaras täielik enesejälestus ja peavalu muutus tugevamaks. Ta lasi kuuldavale oige ja nägi tüdruku silmalauge liikumas. Adolf hoidis hinge kinni ja ootas. Tüdruk ei ärganud ja ta lõdvestus hetkeks. Kuid mitte kauaks, sest ühtäkki läksid tüdruku silmad pärani ja jäid vahtima, ilmselgelt veel uneliivas. Adolf nägi tüdruku pilku ringi hüppamas, kui ta püüdis aru saada, kuhu ta on sattunud. Lõpuks kinnitus pilk tema silmadele ja tüdruku näole tekkis lai naeratus, kui ta end teki all sirutas.

      „Tere hommikust,” ütles ta natuke käheda häälega.

      „Tere hommikust,” vastas Adolf. „Kuidas sa end tunned?” küsis ta siis ja tegi, mis suutis, et ta hääl ei reedaks, kui ükskõik tal sellest tegelikult oli.

      „Olen end ka paremini tundnud,” tunnistas tüdruk ausalt. „Kas sul kokat on?” Tüdruk heitis talle pilgu, mis oli kahtlemata mõeldud flirdina, kuid ei tekitanud temas mingeid tundeid peale ärrituse. Tüdruk võis olla täitsa kena, kui ta oleks ainult paremas vormis olnud, kuid laiali läinud meik ja magamatuse märkidega nägu ei tulnud talle kasuks. Võib-olla nägi ta tavaliselt parem välja, vähemalt lootis Adolf seda tüdruku enda pärast.

      „Igatahes,” ütles Adolf ja tõusis voodis poolistukile. Ta libistas jalad üle voodi ääre, aga pidi peatuma, et oodata, kuni peapööritus üle läheb. Ta peab joomise järele jätma. Või seda vähemalt vähendama. Ta tõusis püsti ja pidi uuesti veidi aega ootama, enne kui suutis ebakindlal sammul kööki minna. Ta teadis ilma nägematagi, et tüdruk vahtis tema alasti keha ja see erutas teda halvast enesetundest hoolimata. Teel läbi elutoa otsis ta pilguga sigaretti ja leidis diivanilaualt kuhjaga täis tuhatoosi kõrvalt poolenisti kokkukortsutatud suitsupaki. Murdunud sigaretti pakist välja õngitsedes püüdis ta meelde jätta, et suurem tuhatoos osta. Välgumihkel vedeles laua peal punase veini kuivanud loigus. Pärast mitut tulutut katset õnnestus tal sellest leek välja meelitada ja suits süüdata. Ta tõmbas sügava mahvi ja lasi ilma puhumata suitsul suunurgast välja voolata. Nüüd puudus veel koka ja siis võisid asjalood juba paremaks minna. Ta läks, hõõguv sigaret suus, kööki ja avas külmkapi. Kokakoola oli üks asju, mida tal pidi alati varuks olema, nii et ta sai eri suuruses pudelite vahel valida. Ta avas kaheliitrise ja rüüpas külma karastusjooki, et see tema seedehäiretes kõhu maha rahustaks.

      Kui külmkapi uks kinni langes, märkas ta paberilipakat meeldetuletusega, mille ta oli kaua aega tagasi sinna kinnitanud, kuid millel nüüd enam mingit otstarvet polnud. Alda – kl 18 kolmap. Adolf haaras paberitüki, kortsutas kokku ja saatis lahtise prügikasti poole teele. Paberikuul põrkas vastu prügikasti äärt ja veeres mööda põrandat tagasi. See peatus tema jalge ees ja jäi sinna hetkeks kõikuma. Adolf vaatas paberit silmapilgu, enne kui ta selle jalalöögiga toanurka läkitas. Kõige parem oli see naine võimalikult kiiresti unustada. Selle eest oli ta hoolt kandnud, et naine ta edaspidi rahule jätaks.

      Adolf rebis oma mõtted paberkuulilt lahti ja keskendus hetkel olulisematele küsimustele. Ta ei suutnud meenutada, kas nad olid kondoomi kasutanud, aga arvestades udu, mis eelmise õhtu mälestusi kattis, kahtles ta selles. Ta pidi oma isiklikud ettevaatusabinõud kasutusele võtma. Ühest soovimatust lapsest ja talle elatisraha maksmisest oli juba küllalt. Need kuradi maksed olid päris suured. Ta sirutas käe köögikappi klaasi järele. Kõik tema klaasid olid erinevad, ta kogus neid siit-sealt. Adolf tuulas kapis, kuni leidis, mida otsis: paksu tumesinise klaasi, mis oli peaaegu läbipaistmatu. Seejärel avas ta sahtli ja võttis sealt väikese ümbriku. Ümbrikust õngitses ta välja kuus väikest valget tabletti ja tegi need mõranenud alustassi peal lusikaga pulbriks. Neljast oleks vast aidanud, aga ta pidas targemaks kogust suurendada. Nõnda oli kindlam, et teine doos, mis soovitati võtta kahekümne nelja tunni pärast, pole enam tingimata vajalik, kuna Adolf ei saanud kuidagi tagada, et tüdruk ka selle sisse võtaks. Tal polnud kavatsustki temaga enam uuesti kohtuda. Ta segas pulbri kokakoola sisse ja vaatas rahulolevalt klaasi sisu. Midagi peale ühe väikese kübeme ei jäänud pinnale ujuma. Adolf püüdis väikese valge pleki nimetissõrmega välja ja limpsas keelega ära. Vaevalt see talle midagi teeb. Adolf võttis ümbriku, et see ära panna. Ümbrikut sulgedes avastas ta oma suureks meelehärmiks, et ainult kaks tabletti on järel. Ta peab neid tingimata ja kiiresti juurde muretsema.

      Adolf keeras kokakoola pudelile plastmasskorgi peale ja haaras pudeli kätte. Siis võttis ta klaasi ja kergitas seda, justkui nähtamatule sõbrale toosti öeldes, enne kui magamistuppa tagasi läks. Teel mõtiskles ta, kuidas tüdrukust kõige paremini ilma tagajärgedeta vabaneda. Vahekorrajärgsed rasedusvastased pillid klaasis olid ainult pool võitu. Lisaks pidi ta blokeerima tüdruku katsed paremini tuttavaks saada. Tal polnud järelemõtlemiseks eriti palju aega ja seega otsustas ta kasutada vana vabandust, mis oli varemgi edukalt toiminud. Tal tuli öelda, et ta on parajasti keerulisest lahkuminekust üle saamas ja ei saa nii ruttu end kellegagi siduda. Seejärel tuli asi lõpule viia küsimusega, kas ta ei võiks tüdrukule helistada, kui ta on omadega kombes, sest ta tunneb tema suhtes midagi täiesti erilist. Tüdruk neelab selle kindlasti probleemideta alla – nad kõik tahtsid nii õudselt erilised olla. Kui ta ainult teaks, kui uskumatult tavaline ta tegelikult on. Õhtuks on Adolf unustanud isegi tema juuste värvi. Ta kustutas suitsukoni kuhjaga täis tuhatoosi ja ajas seejuures kaks vana koni lauale. Jeesus. Võib-olla suudaks ta meelitada tüdrukut endale appi koristama, või mis veel parem: koristama ilma tema abita.

      „Koka,” ütles ta ja liigutas klaasi õhus edasi-tagasi. Ta seisis ukseavas ja nõjatus piidale. „Kas soovid ehk juua?”

      Tüdruk vaatas teda ja limpsis kuivi huuli. „Oh jaa, aitäh.” Tüdruk naeratas talle ja tõusis istuli, lastes tekil oma rindadelt langeda. Ta ei teinud midagi, et neid varjata. Adolf naeratas. Polnud ka vähimatki põhjust nii ilusaid rindu varjata. Ta istus voodiservale tüdruku kõrvale ja ulatas talle klaasi. Tüdruk kulistas juua, nagu oleks elu kaalul, ning Adolf jälgis tema rinda kerkimas ja langemas. Tüdruk võttis klaasi suult ja hingas sügavalt sisse. „Issand, milline pohmakas mul on.” Ta ulatas Adolfile peaaegu tühja klaasi. „Kas tahad ka?”

      Adolf võttis klaasi vastu, kuid ei joonud, vaid asetas selle koos kokapudeliga öölauale ja liikus tüdrukule lähemale. Nüüd oleks tore teada saada, kuidas ta voodis ka on – eelmisest ööst ei mäletanud ta peaaegu mitte midagi. Kõne sellest, kuivõrd keerulises emotsionaalses seisundis ta praegusel hetkel on, võis ta ka pärastpoole ette kanda. Tõepoolest, ta oli ju oma viimased pillid tüdruku peale raisanud. Adolfi huulile ilmus kerge naeratus. Iseenesest polnud see lugu ju üldse vale. Ta oli tõepoolest emotsionaalselt keerulises olukorras. Polnud ka midagi imestada pärast kokkupuudet selle kuradima Aldaga. Õel naerutörts tungis üle tema huulte ja ta nägi tüdruku näost, et too polnud kindel, mida ta peaks tegema. Adolf naeratas olukorra naeruväärsuse peale mõeldes. Just nagu tüdrukul oleks mingit valikut. Ei tähendas ei, sellega oli ta täiesti nõus. Trikk oli selles, et ei tuli lämmatada juba eos, jõuda selle väljaütlemisest ette. Ta suudles abitut tüdrukut laubale ja asetas käe õrnalt tema suule.

      8. peatükk

       Pühapäev, 15. juuli 2007

      „Tead sa midagi vulkaanist?” küsis Thóra Bellalt, kui nad hotellist välja sooja õhu kätte astusid.

      „Ei,” vastas Bella. „Peale selle, et see purskas.”

      „Jah, nagu vulkaanidega tavaliselt ikka juhtub,” vastas Thóra ja juurdles, miks ta oli arvanud, et sekretäri kaasavõtmisel on mõtet. „Nojah, küll sa sellest hiljem veel kuuled. Mees, kellega me kokku saame, teab sellest kõike, nagu Markús ütles.” Thóra polnud ka ise mingi vanade vulkaanipursete asjatundja. Ta oli olnud liiga noor, et mäletada midagi peale katkete, ning ka raamatukoguraamatu lehitsemisest polnud ta kuigivõrd targemaks saanud.

      „Fantastiline,” ütles Bella irooniliselt ja võttis jakitaskust suitsupaki.

      Thóra ei pööranud talle tähelepanu ja kõndis edasi, kui Bella sigareti süütas. Sekretär ei kiirendanud sammu,

Скачать книгу