LITMIR.BIZ

      Proua Vauquer, sündinud de Conflans, on vana naine, kes peab Pariisis juba nelikümmend aastat kodust pansioni, mis asetseb Neuve-Sainte-Geneviève’i tänavas, Ladina kvartali ning Saint-Marceli eeslinna vahel. Sellesse pansioni, mis on tuntud Vauquer’ maja nime all, võetakse vastu niihästi mehi kui ka naisi, noormehi kui ka rauku, ilma et kurjad keeled oleksid kunagi rünnanud selle auväärt asutuse kombeid. Ühtlasi peab aga tunnistama, et kolmekümne aasta jooksul ei ole siin kordagi nähtud noort inimest, ja selleks, et sinna asuks noormees, peaks perekond talle andma üpris kasinat kuuraha. Kuid siiski elas siin 1819. aastal, sellal kui see draama algab, keegi vaene noor tütarlaps. Nii diskrediteeritud kui ongi sõna draama liialdatud ning moonutatud käsitluse tõttu, mis lokkas nii lopsakalt tundeohtra kirjanduse aegadel, peame siiski seda siin tarvitama: mitte et see lugu oleks dramaatiline sõna tõsises mõttes, aga võib-olla on veerenud nii mõnigi pisar intra muros (intra muros – ladina k. seespool linnamüüre) ja extra (extra muros – ladina k. väljaspool linnamüüre), kui oleme selle teose lõpetanud. Kas suudetakse seda mõista väljaspool Pariisi? Lubatagu kahelda. Selle tähelepanekuilt ja lokaalkoloriidilt nii rikka loo iseärasusi võidakse hinnata vaid Montmartre’i kinkude ja Montrouge’i kõrgustikkude vahel, selles kuulsusrikkas orus, mille lobudikud on kokku varisemas ja mille rentslid on täis mulda, orus, mis on täis tõelisi kannatusi, sageli võltse rõõme ja mis alati on nii hirmsas erutuses, et ainult miski erakordne suudab sünnitada seal teatava vältusega sensatsiooni. Kuid siin ja seal kohtame siiski valusid, mida pahede ning vooruste kuhjumine teeb suureks ning pühalikuks: neid nähes peatuvad ja haletsevad egoism ning omakasu, sealt saadud mulje aga sarnaneb veetleva puuviljaga, mis neelatakse silmapilkselt. Tsivilisatsiooni sõjavanker nagu Džaggernauti iidoli omagi, vaevalt takistatud teel mõnest südamest, mis ei lase end nii kergesti purustada kui teised ja pidurdab ratast, purustab varsti sellegi ning jätkab oma võidukäiku. Nõnda teete teie, kes hoiate seda raamatut valges käes, teie, kes istute sügavalt pehmesse tugitooli, öeldes enesele: «Võib-olla lõbustab see mind.» Lugenud isa Goriot’ salajastest õnnetustest, lõunastate isuga, pannes oma tundepuuduse autori arvele, nimetades teda liialdajaks, süüdistades teda luules. Ah, teadke siis: see draama pole väljamõeldis ega romaan! All is true (All is true – inglise k. kõik on tõsi), ta on nii tõeline, et igaüks võib tunda tema sugemeid eneses, võib-olla oma südames.

      Maja, kus see perekondlik pansion töötab, kuulub proua Vauquer’le. See asetseb Neuve-Sainte-Geneviève’i tänava lõpus, kohal, kus maapind laskub Arbalète’i tänava poole nii järsu ning kõrge kallakuga, et hobused siit harva üles või alla sõidavad. See asjaolu loob vaikuse kitsais tänavais, mis on surutud Val-de-Gràce’i ja Pantheoni doomide vahele. Need kaks monumenti mõjutavad siinse atmosfääri varjundit, heites siia kollaseid toone ning süngestades kõike oma kuplite range värvinguga. Tänavakivid on siin kuivad, rentsleis pole muda ega vett, rohi kasvab piki müüre. Muretuimgi inimene hakkab siin nukrutsema nagu kõik möödaminejadki; vankrimürin saab siin sündmuseks, majad on mornid, müürid lõhnavad vangla järgi. Äraeksinud pariislane näeb siin ainult perekondlikke pansione ning koole, viletsust või igavust, surmasuus vaakuvat vanadust, rõõmsat noorust, kes on sunnitud töötama. Ükski kvartal Pariisis pole hirmsam ning, kinnitame seda, tundmatum. Neuve-Sainte-Geneviève’i tänav moodustab nagu pronksraami, ainsa, mis sobib sellele jutustusele, millele ei oska kujutelma küllalt süngete värvidega ning tõsiste mõtetega ette valmistada. Nii väheneb aste-astmelt päevavalgus ja sumbub juhi laulev hääl, kui reisija laskub katakombidesse. Õige võrdlus! Kes otsustab, mis on hirmsam: kuivanud südamed või tühjad pealuud?

      Pansioni fassaad on aiakese poole; maja moodustab täisnurga Neuve-Sainte-Geneviève’i tänavaga, kust näete vaid tema otsmist seina. Piki seda fassaadi, maja ja aiakese vahel, on süllalaiune nõgus kivisillutis, mille ees asub liivane jalgtee, ääristatud geraaniumide, oleandrite ja granaatpuudega, mis on istutatud suurtesse sinivalgetesse fajanssvaasidesse. Sellele jalgteele pääseb väravast, millele kinnitatud sildilt võib lugeda: Vauquer’ maja, ja allpool: Perekondlik pansion mõlemast soost isikuile ja teistele. Kriiskava kellakesega varustatud võreuksest näeb päeval väikese sillutise lõpul vastasoleval seinal rohelist marmorit jäljendavat arkaadi, mille on maalinud keegi lähikonnas elutsev kunstnik. Selle maali petlikust sügavusest kerkib Amorit kujutav staatua. Nähes pudenevat lakki, mis katab kuju, leiaksid võib-olla sümbolite harrastajad selles müüti Pariisi armastusest, mida ravitakse sealt mõni samm kaugemal. Poolkustunud kiri sokli all tuletab oma Voltaire’i vaimustusega meelde selle kaunistise loomisaega, kirjaniku tagasitulekut Pariisi aastal 1777.

      Öö tulekul asendatakse võreuks kinnisega. Aiake, mille laius võrdub maja esikülje pikkusega, surub end tänavapoolse müüri ning naabermaja piirimüüri vahele; naabermajalt langeb mantlina alla luuderohi, mis varjab teda täielikult ning mille Pariisi kohta nii maaliline mõju köidab möödaminejate pilke. Mõlemad müürid peituvad viljapuude rea ning viinapuude taha, mille kidur ning tolmune vili moodustab proua Vauquer’ iga-aastaste kartuste objekti ja on peateemaks vestlustes pansionäridega. Piki mõlemat müüri sirgub kitsas allee, mis viib pärnade varju, sõna, mida proua Vauquer, kuigi sündinud de Conflans, hääldab kangekaelselt päernad, hoolimata oma üürnike kõigist grammatilistest märkustest. Kahe kõrvalallee vahel asetseb nelinurkne artišokipeenar, mida palistavad ümmarguseks lõigatud viljapuud ning mille ääri raamivad hapuoblikad, latukad või petersellid. Pärnade varju on paigutatud roheliseks värvitud ümar laud, mille ümber on istmed. Küllalt rikkad pansionärid, kes võivad endale lubada tassi kohvi, tulevad hilissuvel seda siia nautima säärase kuumusega, milles võiks mune välja haududa. Kolmekorruseline fassaad ühes mansardkorrusega on ehitatud liivakivist ning üle võõbatud selle kollase värviga, mis annab nii jõleda iseloomu peaaegu kõigile Pariisi majadele. Iga korruse viit väikeseruudulist akent ehivad varbkardinad, millest ükski ei ole tõmmatud üles ühtlaselt, nii et kõik nende jooned on omavahel sõjajalal. Maja otsmises seinas on kaks akent, varustatud alumisel korrusel raudlattidest võrega. Hoone taga on umbes kahekümne jala laiune õu, kus põrsad, kanad ja kodujänesed elutsevad sõbralikus läbisaamises ja mille kaugemas otsas asetseb puukuur. Selle kuuri ja köögiakna vahel ripub toiduainetekapp, mille alt äravoolu-avausest piserduvad rasvased roiskveed. Kitsa värava kaudu pääseb siit õuest Neuve-Sainte-Geneviève’i tänavale, kuhu köögitüdruk puistab välja kõik majapühkmed, puhastades seda mülgast katku kartusel ohtralt veega.

      Alumine korrus, mis loomulikult on määratud pansionäridele ühiseks kasutamiseks, koosneb esimesest ruumist, mida valgustab kaks tänavapoolset akent ja kuhu pääseb klaasukse kaudu. Sellest ruumist pääseb söögituppa; seda eraldab köögist trepikoda, mille puuastmete ruudud on värvitud ning läikima nühitud. Miski ei avalda kurblikumat muljet kui see salong, sisustatud tugitoolide ja toolidega, mida katab vahelduvalt läikivate ning tuhmide triipudega jõhvriie. Keskel seisab marmorplaadiga ümmargune laud, mida ehib valgest portselanist pooleldi tuhmunud kuldäärtega kohviserviis, nagu neid kohtame tänapäev kõikjal. Selle kaunis halbade põrandalaudadega ruumi seinu katab rinnakõrgune paneel. Muu osa seintest on kaetud lakkpaberiga, mis kujutab peastseene «Telemahhosest» ja mille klassikalised tegelased on koloreeritud. Võretatud akende vaheline paneel näitab pansionäridele pilti peast, mille Kalüpso andis Odüsseuse pojale. Nelikümmend aastat juba pakub see maal naljaainet noortele pansionäridele, kes arvavad tõusvat ümbrusest kõrgemale, naerdes lõuna üle, millega vaesus neid sunnib leppima. Kivikamina alaliselt puhas kolle tunnistab, et siin tehakse tuld ainult suurte sündmuste puhul. Seda kaminat kaunistab kaks klaaskupli all seisvat koltunud paberlilledega täidetud vaasi, mis kuuluvad sinakast marmorist erakordselt maitsetu seinakella juurde. Sellest esimesest ruumist hoovab hõngu, millele keel ei ole leidnud nime ja mida peaks hüütama pansionihõnguks. See lehkab umbuse, hallituse, kopituse järgi; see tekitab külmavärinat, tundub niiskena ninas, jääb rõivaste külge, maitseb toa järgi, kus on söödud, tast hoovab köögi, toidukambri, seegi haisu. Võib-olla võiks seda kirjeldada, kui oleks leiutatud viis, kuidas arvestada elementaarseid iiveldama panevaid kvantumeid katarraalset ning sui generis (sui generis – ladina k. kirjeldatavale esemele omane joon) lehka, mida pansionärid, nii noored kui ka

Скачать книгу