Islandil. Kohalolek ja rändamine - Risto Laur

Скачать книгу

hommikul lahkudes ei pea retseptsiooni läbima ning kuhu naastes pole vaja chanelli ja viski järgi lõhnavate daamidega lifti jagada. Kus on lihtsalt üks naabrimutt, kes kogu aeg aias kakerdab ja midagi kõpitseb ning kelle mölamasina liigsete tuuride kasvades võib vabalt sellesama kiriku juurde tagasi tulla. Ja siis kuuled läbi kerge tuule sadade lindude peaaegu hääletut lendamist taeva all ning samblikus põrisevaid putukaid, kes justkui omi väikseid pille häälestavad kontserdiks, mis juba ammu kestab. Kontserdiks, kus igal suuremal ja väiksemal tegelasel tuleb oma eluliselt vajalik fraasijupp esitada ning õigel ajal pill kotti tagasi toppida. Mingil hetkel hakkab tegelikult täitsa jahe niiviisi seistes – aga kui mõtled kodus ootava laia voodi ja suleteki peale, siis kannatab veerand tundi veel täitsa vabalt olla.

      Siisons!

      Islandi aastaajad on fenomenaalsed. Sügis on tujukas. Rändlinnud tõmbavad enamasti juba juulis jeehat ja seda nii igaks juhuks, sest kui veidi hilisema peale minekut jätta, siis võib ränne kujuneda kaunikesti lühikeseks. Vaid mõni meremiil Egiptimaa suunas, kui tugev tuul nad saarele tagasi tuiskab. Edasi oleneb juba sellest, kust suunast tuul on paremal juhul lennutatakse tiivulised õkva tühermaale või kaljuõõnde, halvemal juhul kõva latakaga vasta mäekülge ning siis on hea, kui mõni üksik sulg veel õhus hõljub.

      Aga mis puutub lumesse, siis lumetulek on siin nii: kõigepealt värvuvad valgeks taamal olevad mäed. Siis kõik kihistavad kavalalt et oi-oi, nüüd kohe on vist lumi tulemas. Ja siis kõlab stardipauk ning valge piirjoon otse mägedest läheneb linnale kui laviin. Olles käinud korraks WC-s, on tagasi tulles aed üleni valget puru täis ning siis pole enam pikemalt aega nina nokkida. Esimesed langevad räitsakad annavad märku peatsest lumelisast ning käigu pealt saapaid jalga tirides tormad aeda muruniidukit kuuri alla lükkama. Kuuri alt õue astudes on lumi tõusnud põlvini ning koju tagasi tuleb juba sumbata. Kuupäevaks on 10. september. Kui nüüd talvest rääkida, siis talv algab Islandil … tähendab, ta juba algaski. Talve põhilisteks värvideks on meil helevalge, tumevalge, erevalge ja maja taga koerte jalutusplatsil kollakasvalge. Öösiti on aga värviks mustjasvalge. Nii mõõduvadki meie talvekuud ehk september, oktoober, november, detsember, kapriisne jaanuar, halastamatu veebruar, tüütu märts ning mõttetu aprill.

      Edasi tuleb Islandil kevad. Aga ta ei tule, raisk! Mai on meil enamasti jahe ning piserdab püdelat lund. Lumi pole enam nii kangekaelne kui eelnevatel kuudel, aga see-eest on ta, nagu eelnevalt ütlesin, püdel. Vahel ka müre või sõmer. Kui selline sulle näkku tuiskab, siis on tunne nagu miljard tääkidega varustatud kärbest tahaks sind tormijooksuga pikali tõmmata, et seejärel sul silmad peast täksida. Mai lõpp võib sageli üllatada oma täiesti ettearvamatu käitumisega. Näiteks eelmisel aastal oli 29. mail meil maja taga pargis üks roheline rohututt end kangelaslikult püsti ajanud! Ühel eelnevatest aastatest olla naabrimees näinud, kuidas mai lõpu poole oli mingile põõsale üks pung peale tulnud, kuigi kui teised pärast vaatama läksid, siis punga enam polnud. Naabrimees armastab vahel ka üleliia topsi kummutada, nii et seda ei tea, kas oli päriselt pung või nägi vanamees und. Tegelikult on neid imesid siin veelgi juhtunud. Näiteks kunagi 60-ndatel olla millalgi mais ühe poemüüja akna all võilill kasvama hakanud. Võilill sai ruttu pereliikmeks ja kõik lapsed käisid temaga õrnalt mängimas ning pärast viisid alustassiga piima. Võilill kasvas täitsa tubliks lilleks, kuni ühel hetkel tuli loll lammas ja sõi ta ära. Pererahvas leinas ja lammas mõisteti vardasse. Hiljem, sügise poole juhtus sealsamas majapidamises veel üks kummaline lugu. Nimelt samasse kohta, kus kunagi võilill laiutas, tekkis üks mustikas. Aga seda ei tea, mis tast sai või kauaks elupäevi anti …

      Kui aga tulla tagasi aastaaegade juurde, siis tegelikult on meil siin täiesti konkreetne sumardagur ehk suvepäev. See on 24. aprillil ja sellest päevast alates on Islandil ametlikult suvi. Vanemad islandlased mäletavad selgesti aastat 1948, mil suvepäeval oli taevas sinine, õhk klaar ja ei sadanud kübetki lund! Ja kui nüüd teha lühikokkuvõte mu viimastest ridadest, siis mis selgub? Just nii – kevadet ei peagi siin olema. Pole ette nähtudki. Seega ei tasu ka maikuises lumetuisus vinguda, et mis kuradi kevad see selline on! Sest siis on meil juba ametlikult suvi.

      Kui nüüd päris nii-öelda rahvusvaheliste suvekuude juurde tulla ehk siis veidi pikemalt peatuda juunil, juulil ja augustil, siis sellest las räägivad juba teised inimesed. Sest selleks ajaks meenutan ma oma sinakasvalge ihuga pigem keedetud luike kui täissöönud õpetajat ning päikesepatareid võib laias kaares prügikasti visata. Jah, just prügikasti, sest niivõrd oksüdeerunud on nemad oma pidevast jõudeolekust. Seega võikski rääkida muude riikide suvedest, aga mis neistki pikalt üks palavus ja higistamine ja muud sada häda. Ja kui siis niiviisi kuskil Euroopas ähid ja puhid ja muudkui kaks sammu astud ja kolm pudelit õlut jood, siis … tekib õudne Islandi igatsus. Viimati tulin tagasi nii, et isegi neljatunnise õhusõiduga polnud higi seljalt kuivada jõudnud ning OO-JEE – kui siis Reykjavikis ennast keset septembripakast maoli lumme viskasin … mm, küll oli hää.

      Looduselugu

      Tuleb tunnistada, et täna tegi ikka esteks hinge korralikult täis küll, kui hommikul ärkasin ja jälle tuiskas nii, et aed oli otsast otsani lumememmesid täis. Seda enam, et täna algas meil ametlikult suvi ja see tähendab põhimõtteliselt seda, et soe peaks olema. Kuigi olen eesti poiss ja oskan suvesid seostada kas siis padu- või vaiksema vihmaga, pole ma siiani siiski veel paksu lund vasta silmi saanud. Aga see selleks. Tahtsin hoopis seda öelda, et ma annan selle lume andeks. Annan andeks ka õpilasele, kes oma riigieksami ära unustas ja mu seega lolli olukorda pani ning annan andeks ka Rein Kilgile, kes mulle juba 15 aastat 1500 EEK-i võlgu on. Ostku oma saksofonile uus huulik selle eest või mis iganes. Sest tegelikult on see ikkagi ime, mis siin toimub. Kogu see krempel säilinud sellisel kujul, nagu Taevaisa ta kunagi planeeris ning inimesed oma kirjutamata seadustega seda kõike tänini aktsepteerimas ja austamas. Ja-jaa, muidugi on siin rahvast vähe ja maad palju ja seega pole arendajaid vajagi jne, aga ikka on tore niiviisi mõelda mu meelest. Kasvõi praegugi siin – nagu taevakuld jääkristalli sees! Geniaalne ju! Ei tahagi kirvest võtta, sest nii kui purustad, kuld haihtub ja rikkaks ei saa keegi. Aga rikkad juba ollaksegi. Seisad ja vaatad ja kõht pole enam nii tühi ja janu kah läind. Ja kui ka suvi ükskord tuleb, siis saab küll soe, aga neid kullakristalle selleks ajaks enam pole. Seega, las ta olla siin nagu ta on ja Uuralit tagurpidi käima ikka ei pane. Ega see siin polegi mingi Mallorca, kus maasikad nagu tennispallid ja virsikud sulavad paljast pilgust. Siin on teistmoodi. Ja ka päike on siin. Mitte küll lahtiste kaartidega sulle otse zeniidist lajatamas, vaid mõnikord näiteks siinsamas maa peal – suures kraatris ja hirmsa mürinaga omi kiiri taeva suunas pritsimas või kasvõi siis kuhugi jääkamakasse peitu pugenuna järjekordset looduse meistriteost sooritamas.

      Ilmasving

      See, mis toimub praegu Islandi kohal, on ühest küljest metsikult karm ja teisest küljest surmigav. Sellist kooslust pole mina kohanud ei Õismäel ega Lasnamäel. Ning kui ma hakkan meenutama oma lühikest eluperioodi Kivimäel, siis isegi seal pole ma midagi sellist kohanud. Jutt käib loomulikult ilmast ehk laiemas mõttes ühest kolossaalsest maadlusmatšist, mis meie atmosfääris praegu toimub. Üleeile hommikul astusin majast välja ning enne kui autoni jõudsin, oli tatt suus jäätunud. Suu naljakalt pärani, ronisin justkui sügavkülmikusse ning toolile istudes jäätus ka põis koos tilga noore uriiniga. See viimane protsess oli päris räme ning kui olin suure raksakaga suu kinni surunud, oli jäätunud suukoopast saanud suutäis klaasikilde. Jõudsin veel mõelda, et oi kui tore, nagu jää ilma viskita, aga siis muutus tundetuks keha rektaalne piirkond. Tajudes lisaks reaalsele gangreeniohule ka võimalikku sulgurlihase iseseisvumist, otsustasin käivitada masina, keerata temperatuuri maksimumi peale ning tagasi tuppa tormata. Toas kükitasin terve igaviku ning tagasi läksin alles siis, kui auto hõõgus nagu saunakeris. Seejärel ronisin rooli taha nagu lavale, lasin higiojad sorinal voolama ning sooritasin oma 3-kilomeetrise sõidu tööle. Kohale jõudes astusin autost välja nagu leiliruumist jääauku ja päris mõnus oli, aga kuna parkimisplatsilt koolini oli tubli maajupp jalutada, siis lõpuks fuajeesse sisenedes nägin välja nagu igikeltsast välja raiutud ürgahv. Oli miinus 15 ühes 30 m/s puhuva tuulega. Tunne oli nagu oleks olnud miinus 115. Meil pole peaaegu kunagi nii külm, sest meil on golfi hoovus ja tema

Скачать книгу