LITMIR.BIZ

Скачать книгу

href="#n18" type="note">18 Mõneti olid need probleemid tõepoolest globaliseerumise kaasnähtudeks, kusjuures eriti puudutab see hüvede jaotamise ebavõrdsuse tajumist, mis kosutas rahvuslikke meeleolusid. Selle tulemuseks oli Esimene maailmasõda, mis Niall Fergusoni nendingu kohaselt

      “… uputas globaliseerumise sõna otseses mõttes. Saksa mereväe ja enamasti tema allveelaevade tegevuse tagajärjel läks merepõhja peaaegu kolmeteistkümne miljoni tonni ulatuses laevalaste. Kokku varisesid rahvusvaheline kaubandus, investeerimine ja migratsioon. Sõja järelmõjuna tekkisid revolutsioonilised režiimid, mis olid rahvusvahelise majandusliku integratsiooni suhtes põhimõtteliselt vaenulikud. Turg asendus plaanidega. Vabakaubanduse asemele tulid autarkia ja protektsionism. Kaubavood vähenesid. Inimeste ja kapitali vood kuivasid peaaegu täielikult kokku.”19

      Marksist võiks väita, et niisugused asjad leiavad suurel määral aset ülemaailmse kapitalismi “sisemiste vastuolude” tulemusena ja seetõttu on säärased kriisid ajalooline paratamatus.20 Kindlasti osutuvad ettekavatsetud ja võib-olla ka tahtmatud rünnakud süsteemi vastu iseäranis tõhusaks juhul, kui satuvad ajaliselt kokku suuremate finantsvapustustega – näiteks Aasia rahanduskriisiga 1997. aastal – või muredega globaalse majandusliku aktiivsuse pikaleveninud languse pärast. Need kahtlemata pingestavad merepõhist kaubandussüsteemi, millest globaliseerumine sõltub. Lastisaatjad juhivad tähelepanu asjaolule, et me oleme praegu läbimas ajaloo kõige pikemat majanduskasvu perioodi, ja arutlevad, kui kaua see võib veel jätkuda. Veelgi hullem on aga see, et üleilmastumise meie variant seisab silmitsi täiendavate ohtudega – rahvusvaheline terrorism, pandeemilised haigused, varude ammendumine ja keskkonna halvenemine.21

      Kuid teisest küljest võib globaliseerumise suurim häda seisneda mitte selles, et ta läheb liiga kaugele, vaid hoopiski asjaolus, et ta ei ole läinud piisavalt kaugele – et ta ei olegi üldse “tõeliselt globaalne” ning jätab tegelikult endast välja nii paljud vaesed, äsja iseseisvunud, väidetavalt premodernsed maad eriti Aafrikas ja Vaikse ookeani lõunaosas. Siin ulatuvad ilmnenud mured skaala ühte otsa jäävast seisukohast, et globaliseerumise tulevik on ohus, sest vabakaubandus ei ole piisavalt vaba, kuni teise otsa arvamuseni, et globaliseerumisel ei tohi lubada kanda riske rikastelt maadelt üle vaestele ja raha vaestelt rikastele.22 Esimene maailmasõda annab hirmujudinaid tekitava ajaloolise näite, kuidas niisugused globaliseerumispinged toovad kaasa sõja ja tõsise konflikti ning Thomas Friedmani väljendit laenates muudavad maailma “konarlikuks”.23

Lahknevad järeldused

      Postmodernistid järeldavad, et üleilmastumine jätkub ühel või teisel kujul, kuid merepõhist kaubandussüsteemi, millest see sõltub, tuleb kaitsta uudse ja tundmatu maailma ähvarduste eest. Nad usuvad, et me elame tõepoolest “üleminekuhetkel uude ajastusse … [mida] painavad ebakindlus, muutused ja piiranguteta sõdimine, sellisesse teisenevate globaalsete ähvarduste ja kutsuvate uute võimaluste ajastusse, … mis nõuab uusi oskusi, sügavamat partnerlust ja vastastikust arusaamist.”24 Nad jõuavad otsusele, et süsteemi kaitsmine tõuseb kogu maailma ulatuses mereväepoliitika keskpunkti ja jääbki sinna.

      Modernistid omalt poolt seavad kahtluse alla Manchesteri koolkonna mugavad oletused, et vaba ja suurenenud kaubandus suurendab rahu ja jõukust. Nad väidavad, et “sõda ja sõdimine jäävad alatiseks meiega, sest sõda on inimolemuse üks püsivaid tunnusjooni”. Nad järeldavad, et kaitse rajamine eeldusele, et vanamoodsa “modernse” riikidevahelise konflikti ajastu on lõplikult möödas, nõuab vastutustundetut usku oma võimesse tulevikku ennustada.25

      Lühidalt öeldes väidavad nad, et meil tuleks loota, et jäävad püsima või isegi taaselustuvad pealtnäha vanamoodsad modernsed mured, mis on seotud “realistliku” riigikeskse lähenemisega maailma käitumisele ja julgeolekupoliitikale. Ettevaatlikud kaitseplaneerijad võiksid sedastada, et nad ei tohiks oma kavades toetuda üksnes postmodernsetele eeldustele. Ei teeks paha, kui nad kaaluksid ka “püssirohu kuivana hoidmise” poliitikat riikidevaheliste konfliktide võimaliku taastekkimise ja globaliseerumise mõeldava kokkukukkumise puhuks. Relvastuse loomiseks vajalikku pikka ettevalmistusaega arvestades võiksid nad mõista, et olemasolevat võimekust tuleb edasi arendada juba praegu, sõltumatult sellest, kuivõrd kaugena neid õigustavad erakorralised asjaolud täna näivad. Uus-Meremaa sõjalises doktriinis öeldakse ju lõppude lõpuks: “On kindel, et usutavaid ja tõhusaid sõjajõude, mis vastavad mõnele vajadusele just nimelt siis, kui neid tarvis läheb, ei ole võimalik luua üheainsa hetkega.”26

      Need võistlevad vaated maailma tulevikule loovad omakorda kaks visiooni 21. sajandi merevõimust: postmodernse ja modernse.

      Postmodernne merevägi

      Merevõim paikneb globaliseerumisprotsessi südames erinevalt maa- ja õhuvõimust lihtsalt seetõttu, et süsteem põhineb peamiselt merevedudel. Daniel Coulteri tähelepaneku kohaselt on järelikult nii:

      “Globaliseerumise turvalisuse säilitamine on järelikult roll, millest mereväed ei söanda ära öelda. See on mereväe jaoks raison d’être ning need mereväed, kes seda esimesena mõistavad ja kes käivad seatud eesmärgi saavutamiseks välja kõige sidusama, usutavama ja leidlikuma strateegia, õigustavad oma olemasolu ja sammuvad kindlalt ühte jalga oma isanda ehk üldsusega.”27

      Mereväe turvav funktsioon on selgelt igasuguse kaitse oluline osa, sest paljud süsteemi ähvardavatest ohtudest võivad olla merelise iseloomuga või on neil siis tõsised merelised tagajärjed, mis nõuavad ka merelisi vastuseid. Eespool mainitud tankerisõda on ehe näide neist paljudest viisidest, mida mereväed rakendavad “süsteemi turvamiseks” nii otseselt oma tegevusega merel (kaubavahetust kaitstes) kui ka merelt (kaitstes maismaal tingimusi, mis kaubavahetust võimaldavad).

      Siin tuleks ära tuua kaks põgusat tähelepanekut mereväe süsteemikaitseülesannete kohta. Esiteks ja varem öeldut korrates on nii, et need vajadused sunnivad meremehi geograafilises mõttes ettepoole liikuma. See ei ole mingi uudne areng, sest ennetavate meetmete kasutamine (forward leaning policy) iseloomustas ka eelmist globaliseerumise suurajastut Pax Britannicat. Nõnda siis:

      “Britannia ei vaja kaitsevalle,

      ei vahitorne rannapangal.

      Ta marsib mööda laineharju,

      Tal kodu merel, kaugel kaldast.”28

      Teiseks nõuab süsteemi kaitsmine peale strateegilise haardeulatuse ka konflikti kõiki tahke katvat mereväevõimekuste valikut, kusjuures see ampluaa isegi kasvab. Seetõttu peavad tänased mereväeplaneerijad kindlaks määrama mereväe võimalikud reageeringud ning ette valmistama vajalikud platvormid, relvad ja oskused.

Postmodernse mereväe ülesanded

      Nende paratamatute riskide, ohtude ja konfliktide hõlmamiseks arendavad postmodernsed mereväed välja erinevaid üksusi ja strateegiaid, mis teenivad nelja eesmärki. Kaks esimest on traditsioonilistest selgesti eristuvad tõlgendused, viimased kaks aga igas mõttes täiesti uued. Need neli eesmärki on järgmised:

      ■ mereala valdamine,29

      ■ lähetusoperatsioonid,30

      ■ korra tagamine merel,

      ■ merealase üksmeele hoidmine.

      Vaatame need neli postmodernse mereväe iseloomulikku tunnust ükshaaval üle.

Mereala valdamine

      Postmodernsed mereväed määratlevad seda merestrateegia traditsioonilist elementi pisut teisiti. Laias laastus jääb mere valdamine selleks, mis ta on alati olnud: merd valdav võim saab seda

Скачать книгу