Iga teekond saab alguse südamest - Kristel Kaaber

Скачать книгу

ühtsuseks vajaliku homogeensuse. Omaette maailmad, mis nagu rakukesta sees eri reaalsustes elavad ja üks ei taha teisest teada, aga siiski puslena omapäraselt kombineeruvad üheks elujõuliseks pildiks, kus päris hästi aru ei saa, kas kontrastid on selleks põhjuseks, miks see maa läbi miljoni raskuse ikka nii suuri rikkusi pakub, või hoopis takistuseks, mis tal täiejõuliselt õitsele puhkeda ei lase.

      Võib-olla on kõige väiksem ellujäämisvõimalus siin neutraalsusel. Neutraalsuse ja ükskõiksuse piirid on selleks liiga hägused, et seda tolereerida.

      „Olla neutraalne tähendab, et sa pole veel otsusele jõudnud, et pole aru saanud, ei tea, mida teha, ning lõpuks otsustavad teised su eest. Kui elad neutraalset elu, siis tõmbad ennast mängust välja, pesed käed puhtaks ja loodad mitte millegi eest vastutada,” seletas Seriano mulle enda nägemust. Hiljem avastasin ka, millisest seemnest see arvamus idanes. Paremat võrdlust otsides – suur vana puu, mis ikka veel võrseid ajab – Itaalia kommunismi isa Antonio Gramsci:

      „Vihkan ükskõikseid. Usun, et elu tähendab partisaniks olemist, millegi poolt olemist. Kes tõeliselt elab, see ei saa mitte olla kodanik ja mitte olla partisan. Ükskõiksus on abuulia ja parasitism, argus. Ükskõiksus pole elu.

      Ükskõiksus on ajaloos surmakaal. Ükskõiksus tegutseb ajaloos võimsalt. Ta tegutseb passiivselt, aga tegutseb. Ükskõiksus on fataalsus, see, mille peale ei saa loota, /…/ intelligentsi kägistav tooraine…

      Sellest tulenev halb langeb kõigi peale, sest hulk inimesi, kes enda tahtest lahti ütlevad, lasevad sündida seadustel, mida ainult mäss võib tühistada, lasevad võimu juurde neid, keda ainult ülestõus võib kukutada. Vähesed kontrolli alt väljas olevad käed koovad kollektiivse elu kangast ja mass ignoreerib, sest teda see ei huvita. Siis tundub, nagu oleks tegemist saatuslikkusega, vältimatu loodusnähtusega, mille ohvriks jäävad need, kes tahtsid, ja need, kes ei tahtnud; need, kes teadsid, ja need, kes ei teadnud; kes olid aktiivsed ja kes ükskõiksed. Mõned virisevad haletsusväärselt, mõned vannuvad sündsusetult, aga vähesed küsivad endalt: kui ma oleksin oma kohust täitnud, kui ma oleksin oma tahet avaldanud, kas oleks sündinud see, mis sündis?

      Vihkan ükskõikseid ka selle pärast: mind häirib nende igavene süüdimatu nutuhala. Pärin aru igaühelt nendest, kuidas on nad täitnud kohust, mille nad on elult saanud ja iga päev uuesti saavad, mida nad on teinud, aga eelkõige, mida nad on tegemata jätnud. Ja tunnen, et võin olla järeleandmatu, et mitte oma halastust raisata, et mitte nendega oma pisaraid jagada. /…/

      Vihkan neid, kes ei võta positsiooni, vihkan ükskõikseid.”

      Nii on lausutud aastal 1917, aga praegu leiab seda juhtsõnana sadadest blogidest. See on seisukoha võtmine, see on hoolimine, see on maailmas olemise tahe.

      Kui ajaloos veelgi rohkem tagasi minna, siis leiame Dante „Jumaliku komöödia” III laulust ignavi, kelle ta paigutab purgatooriumi koos inglitega, kes jäid neutraalseks, kui Saatan jumaliku seaduse vastu mässama hakkas. Ignavi on inimesed „che mai non fur vivi” / kes pole oma elu elanud, vaid kõndinud sellest läbi „sanza ’nfamia e sanza lodo” / ilma laiduta ja kiiduta: ei liha ega kala; kes rahulikult ära elada tahavad head või halba tegemata. Nemad ei vääri isegi mitte põrgut, vaid on sunnitud purgatooriumis kärbestest ja herilastest tagaaetuna ühe lipu moodi nartsu järele jooksma. Ära põlatud ka põrgu elanikest, ei vääri nende kasutud ning tühised elud isegi mitte mainimist. „Non ragioniam di loro, ma guarda e passa” / „Neist rääkida ei maksa, lähme mööda”, ütleb Vergilius aega mitte raisates nende vaevlejate kohta ja sellest on saanud üks „Jumaliku komöödia” kuulsamaid lauseid. Dante peab olulisimaks Mõistust ja Tahet, aga ükskõiksed ei ole neist kumbagi kasutanud.

      Mina olin kasvanud üles vaenus kommunismi vastu. Samastasin seda nõukogude võimuga, aimamata, teadmata, tundmata selle väärtusi või põhimõtteid.

      Tegelikult ei olnud ma oma elus, oma eesti elus, kohtunud kellegagi, kes neid oleks tõesti elanud.

      Tegelikult oli vasakpoolne maailm mulle täiesti tundmatu.

      Tegelikult ei aimanud ma, et mu väärtused klappisid selle maailmanägemisega suurepäraselt. Ja avastus, mis tol ajal tundus mulle diagnoosina, oli šokeeriv. Ma olin vasakpoolne… Võib-olla isegi kommunist!

      Tagantjärele mõeldes ma ei teagi, kuidas see mõte üha vastuvõetavamaks muutus. Ehk lihtsalt läbi sõbralike koosveedetud päevade inimeste, kes ei võtnud mind kunagi „teistsugusena”, kes ei tõstnud barjääre, kelle mõtted olid huvitavad.

      Võis olla ka Gramsci süü, sest kui lähened tema kirjutatule, siis jääd justkui liimi külge. Isegi surnuna on tal karismat inimesi kaasa haarata utoopiasse, et igal inimelul on sama väärtus.

      „Olge rahutud, sest läheb vaja kogu teie entusiasmi. Organiseeruge, sest läheb vaja kogu teie jõudu. Õppige, sest läheb vaja kogu teie intelligentsi.” Lõppude lõpuks võin „süüdistada” ka Partito Comunista, läänemaailma suurima kommunistliku partei kunagist liidrit Enrico Berlingueri – armastatuimat poliitikut terves Itaalia ajaloos. Roberto Benigni ütles, et Enrico polnudki poliitik, vaid poeet… Inimlik, habras ja tugev samaaegselt, melanhoolsevõitu dolce naeratusega.

      Igal juhul tundsin ma ennast nüüd täpselt oma kohal. Oli üks hädavajalik utoopia, üks unistus ning mina olin osa sellest.

      Ja see unistus rääkis itaalia keelt.

      Võtan omaks Claudio Bisio humoristliku monoloogi, mis kriipsutab alla mu lapsemeelse usu ühisesse mängu, mille reeglite ees pole kellelgi edumaad:

      „Lapsed on vasakult, sest nad on kogu aeg üheskoos, teevad kõike koos, kaklevad koos. Aga üheskoos, vähemalt.

      Lapsed on vasakult, sest nad armastavad eelarvamusteta, ilma eristamiseta.

      Lapsed on vasakult, sest kui sa käsid neil olla vait ja korralikult, siis nad võitlevad selle vastu.

      Lapsed on vasakult, sest kui sa räägid neile, mis on parempoolsus, siis nad nutavad.

      Lapsed on vasakult, sest kui sa räägid neile, mis on vasakpoolsus, siis nad nutavad samamoodi, aga vähem.

      Lapsed on vasakult, sest kingad on kingad, kuigi ostame neile Nike’i, Reebok’i või Adidase.

      Lapsed on vasakult, sest ükskõik, mida sa neile ka ei ütle, mis korrale sarnaneb, panevad nad sellele vastu. Ikka ja alati.

      Lapsed on vasakult, sest nad käivad lasteaias mustanahaliste, hiinlaste, boliivlastega ja kui sa neile ütled: vaata, see on aafriklane, siis nad vaatavad sind pilguga, nagu vaadatakse mõttetuid uudiseid.

      Lapsed on vasakult, sest nad tunnevad õudust õuduse ees. Sest vaesust, vägivalda ja kannatust nähes tunnevad nad valu.

      Lapsed on vasakult, sest nad okupeerivad kõik ruumid meie ümber.

      Lapsed on vasakult, sest nad kasvavad ja muutuvad.

      Lapsed on vasakult, sest neile ei ole vaja ülejääki.

      Lapsed on vasakult, sest kui sa annad neile valida punase ja musta vahel, siis nad valivad punase.

      Lapsed on vasakult, sest kui nad on liigutatud, siis nad nutavad, ja meie, täiskasvanud, jääme karmiks, jumal teab, miks.

      Lapsed on vasakult, sest jõuluvana näeb välja nagu Karl Marx. Tuhkatriinu on vasakult, Pocahontas on vasakult ja Robin Hood on Avanguardia Operaia ning teostab omandi eksproprieerimist.”

      Medali teine külg – parempoolsus ei istunud kuidagi mu maailma.

      „Lapsed on paremalt, sest kui neil on võimalus kedagi narrida, siis teevad nad seda järele mõtlemata.

      Lapsed on paremalt, sest kui küsid neilt ühe küpsise, siis vastavad nad sulle: „Mul endalgi on ainult viimased kümme järele jäänud”.

      Lapsed on paremalt, sest foto peal teevad nad teistele sarvi.

      Lapsed on paremalt, sest nad on alati kauboide ja mitte indiaanlaste poolt.

      Lapsed on paremalt, sest kui nad saavad mingi jamaga hakkama, ei tee nad seda KUNAGI meelega!

      Lapsed

Скачать книгу