Kõik saab korda - Deborah Crombie

Скачать книгу

topitud, nii et sinna poleks enam ainsatki juurde mahtunud. Gemma ilmus ta kõrvale pealkirju lugema. Scott, Forster, Delderfield, Galsworthy, kapsaks loetud täiskomplekt nahkköites Jane Austeneid. „Mitte kedagi uuematest,” märkis Gemma, kellele tundus see avastus imelik. „Ei ühtegi pehmekaanelist moodsat menukit, kriminulli ega kergekaalulist armastusromaani.” „Neid luges ta üha uuesti ja uuesti. Nad olid tema vanad sõbrad.” Gemma silmitses ülemust sama pingsalt nagu Kincaid oli vaadanud raamatuid ja otsustas ohjad enda kätte haarata. „Nii. Teie alustate sellest lauast, eks ole? Mina võtan magamistoa enda peale.” Kincaid noogutas ja läks kirjutuspuldi juurde. Ta istus toolile, mis paistis tema meeter kaheksakümne kolmese kere jaoks natuke liiga habras, ja tõmbas ülemise sahtli ettevaatlikult lahti. Jasmine’i väike magamistuba paiknes maja põhjapoolsel küljel, selle aken avanes tänavale; Gemma süütas tualettlaual seisva hubase valgusega lambi. Sisustus koosnes kitsast üheinimesevoodist, mida kattis vana ainsagi kortsuta šenillpäevatekk, tualettlauast, öökapist ja kogukast riidekapist; erinevalt elutoast polnud siin midagi isiklikku ega kõnekat. Gemma taipas, et seda tuba oli kasutatud ainult magamiseks ja laoruumina, siin polnud samamoodi sees elatud nagu korteri ülejäänud osades. Ta alustas tualettlauast, vaatas ülearust segadust tekitamata läbi aluspesukuhilad ja kasutatud kosmeetikatarbed. Alumisest sahtlist kombineede ja sukkade alt tuli välja raamitud foto, esikülg allapoole keeratud. Gemma võttis selle kätte ja keeras õiget pidi. Mustvalgelt ateljeefotolt vaatas talle vastu noor tumedasilmne naine. Gemma võttis pildi raamist välja ja uuris selle tagakülge. Sinna oli pliiatsiga kauni käekirjaga kirjutatud: Jasmine, 1962. Gemma vaatas uuesti fotot. Pikad sirged tumedad juuksed olid keskelt lahku kammitud, nägu oli väike ja ovaalne, huultel mängles vaevalt aimatav naeratus, mis oleks nagu varjanud saladust, mida neiu ei tahtnud teistega jagada. Foto taha märgitud aastaarvu kiuste jättis pildistatu endisaegse mulje – ta oleks vabalt võinud olla madonna modelliks mõnele renessansiajastu kunstnikule.

      Gemma avas juba suu, et kutsuda Kincaid oma leidu vaatama, kuid mõtles ümber ja asetas foto tagasi sahtlisse, samamoodi esikülg allapoole.

      Järgmiseks astus ta riidekapi ette ja tõmbas rasked uksed lahti. Kõige rohkem oli seal ontlikke kontorikostüüme ja kleite, peale selle paar siidist kaftanit. Gemma sõrmitses hindavalt kvaliteetset kangast ja vaatas seejärel läbi sahtlid, kuhu olid laotud pikad püksid ja sviitrid.

      Riidekapi ülemisel riiulil seisid sirges reas kingakarbid. Gemma lükkas kingad jalast, astus alumise riiuli peale, kergitas ühe karbi kaant ja piilus sisse. Seejärel tõi ta kõik karbid kiiresti alla, ladus voodile ja avas kaaned.

      „Boss. Ma leidsin midagi huvitavat.”

      Kincaid ilmus käsi puhtaks kloppides uksele. „Mis seal on?”

      „Kladed. Neid on palju, kõik ühesugused.” Gemma tegi ühe lahti ja näitas talle foto tagant juba tuttava kauni kaldkirjaga täidetud lehekülgi. Järsku oli ta teravalt teadlik mehe lähedusest selles kitsukeses toas, kuulis tema erutatud hingamist, tundis habemeajamisvee ja sooja ihu lõhna. Gemma astus sammu tagasi ja ütles valjemalt, kui ta oli kavatsenud: „Paistab nii, et Jasmine pidas päevikut.”

      Nad seadsid päevikud esimesel leheküljel leiduva kuupäeva järgi ajaliselt järjekorda. „Kõige varasem pärineb aastast 1952, niipalju kui mina jõudsin neid läbi vaadata,” ütles Gemma ja hõõrus nina, mis kiheles tolmust. Ta sõrmeotsad olid kuivad nagu paber.

      Kincaid arvutas peast. „Ta oli siis kümnene.” Nad jätkasid vaikides, kuni Kincaid kulmu kortsutades pea tõstis. „Viimane sissekanne on tehtud nädal tagasi.”

      „Kas te elutoast ei leidnud midagi?”

      Kincaid raputas pead. „Ei.” „Mis te arvate, kas ta lõpetas kirjutamise, sest teadis, et ei ela enam kaua?” pakkus Gemma välja. „Inimene, kes on terve elu harjunud oma mõtteid kirja panema? Ei kõla usutavalt.” „Teine võimalus,” jätkas Gemma mõtlikult, „viimased sissekanded on salapäraselt kadunud.”

      Nad istusid Freemason’s Armsi aias, sõid musta leiba juustu ja marineeritud kurgiga ja jõid laagriõlut. Nad olid pidanud ootama, kuni mõni valgetest plastmasslaudadest vabaneb, kuid see tasus ära, et nautida päikesepaistet ja üle Willow’ maantee Heathile avanevat vaadet. Toby, kes oli talle tellitud juusturulli ja suurema osa krõbekartulitega juba ühele poole saanud, istus murul nende jalge ees. Ta tõstis Gemma käekotist asju välja, iga eset omaette nimetades, nagu koostaks nimekirja – võtmed, pulk, Toby suksu; selle koha peal sirutas poiss äranärutatud pehme mänguhobuse täiskasvanutele imetlemiseks. Kincaidi pähe hiilis õel uitmõte kuriteo ohvri isiklike asjade kirjapanemisest, kuid ta tõrjus selle kiiresti peast välja. Ta võttis Toby toidukorvist krõbekartuli ja ulatas selle lapsele. „Võta, Toby. Toida linnukesi.” Toby pilk rändas Kincaidi näolt rohu seest toitu otsivatele koduvarblastele. „Linnukesi?” kordas ta innukalt ja sööstis varblaste keskele, käsi krõbekartuliga õieli nagu pistoda. Linnud tõusid ehmunult lendu. „Näete nüüd, mis te tegite,” noomis Gemma naerdes. „Ta on väga pettunud.” „See on lapse emotsionaalse arengu seisukohast isegi kasulik,” ütles Kincaid tehtud tõsidusega ja muigas seepeale. „Vabandust.” Talle meeldis näha Gemmat sellisena – pingevaba ja mõtlikuna. Tööl kippus seersant tegema ennatlikke järeldusi ja Kincaid oli rohkem kui ühel korral talle ette heitnud, et ta ütleb enne, kui mõtleb. Oma pojaga saab ta igatahes hästi hakkama, mõtiskles Kincaid – märkab ja hoolitseb, kuid ei hoia vati sees. Ta vaatas, kuidas Gemma tõmbas põnni lähemale ja pani oma jalge ette istuma. Ta asetas Tobyst poole meetri kaugusele murule tüki leiba. „Vaat nii, musirull. Ole nüüd hästi, hästi tasa, siis nad tulevad tagasi.” Päike oli Gemma nina punetama paistnud ja tedretähnid heledal nahal selgemini välja joonistanud. Endal Kincaidi pilku tundes tõstis naine silmad ja ta nägu lõi õhetama.

      „Te peaksite kaitsma ennast päikese eest kerge suvekübaraga nagu Victoria-aegsed noored daamid.”

      „Tänan väga. Te räägite nagu mu ema. „Sul tuleb niimoodi päikese käes nahk maha, Gem. Küll sa veel näed, kolmekümneselt oled parkunud nagu laevamadrus,”” aimas Gemma järele oma ema kõneviisi. „Vaevalt selline ilm praegu püsima jääb.” Ta uuris pead kallutades ühtlaselt sinist taevalaotust.

      „Vaevalt.” Muidugi mitte, aga praegu oleks Kincaid võinud jäädagi siia päikese kätte peesitama, pea mõtetest tühi, kuulata varblaste kädinat ja East Heathi maantee üminaks sumbunud liiklusmüra ning vaadata, kuidas päike triibutab Gemma juukseid sula kullaga.

      „Duncan.” Gemma toon oli harjumatult ettevaatlik. Kincaid ajas selja sirgu, vaatas teda silmi kissitades ja rüüpas õlut. „Duncan, öelge mulle, miks te ei usu, et Jasmine sooritas enesetapu?”

      Mees vaatas kõrvale, võttis taldrikult tüki leiba ja hakkas seda pudistama. „Te vist arvate, et ma püüan nii oma haavatud edevust ravida. Teil võib isegi õigus olla.” Ta kummardus ettepoole ja tabas jälle Gemma pilgu. „Aga ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ta ei jätnud üldse mingit teadet maha – kas või paari kirjarida, mingitki märki oma kavatsusest.”

      „Ei jätnud teile hüvastijätukirja.”

      „Mulle. Või oma sõbrannale Margaretile. Või vennale.” Gemma sõstrasilmade pilk oli endiselt kahtlev ja Kincaid ägestus: „Pagan võtaks, ma tundsin teda hästi.”

      „Ta oli haige, suremas haige. Inimesed ei käitu alati ratsionaalselt. Võibolla ta tahtis, et te peaksite tema surma loomulikuks.”

      Kincaid tõmbus pingule, ta jäi endale kindlaks. „Ta pidi teadma, et Margaret ei saa niimoodi arvata. Mitte pärast nende kõnelust.”

      „Millest te kuulsite Margaretilt endalt.”

      „Seda küll.” Kincaid tõmbas sõrmedega läbi niigi sassis juuste. „Ja ikkagi…”

      „Hästi,” segas Gemma vahele, palged õhetamas, vastaspoole mängimisest hasarti sattunud. „Te väidate, et surm ei saabunud une pealt, sest siis ta oleks õhtul ukse riivi pannud. Aga mis siis, kui tal hakkas järsku halb ja ta mõtles, et heidab enne korraks pikali…”

      „Ei. Ta nägi välja liiga… tüün. Kogu see pilt oli liiga pagana täiuslik.” „Aga

Скачать книгу