ТОП просматриваемых книг сайта:
Rööpalt maas. Michael Katz Krefeld
Читать онлайн.Название Rööpalt maas
Год выпуска 2014
isbn 9789985331989
Автор произведения Michael Katz Krefeld
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Lucien noogutas ja tõstis oma kaardi üles.
„Mis teeb minust ilmselt maailma kõige suurema õnneseene. Suurema, kui need sitased kaevandustöölised, kellest kõik jahvatavad. Kas pole tõsi?”
Igor kehitas õlgu.
„Saame näha.”
„Saame näha,” kordas Lucien ja pööras kaardi ringi.
Igori maailm varises kokku.
Kõik tema ümber kadus.
Alles jäi vaid risti emand, mis talle otse näkku säras.
Ta ei suutnud pilku kaardilt rebida. Ta ei saanud hingata ja tundis, kuidas kõik ta sees kokku nööris. Ta tundis, et sureb. Või lootis ta seda lihtsalt. Praeguses olukorras oleks see olnud vabanemine.
„Hea, et sul suu lahti on, mu sõber, sest supiaeg jõudis just kätte,” ütles Lucien.
Kaks ülejäänud serblast tulid laua juurde. Vaatasid alla kaartide poole.
„Kuradi raisk!” ütles Milan. „Selline käsi! Selline mäng! See siin läheb ajalukku. Mis siin laual on?”
Ta viskas kiire pilgu žetoonikuhilatele ja kõige otsas laiutavatele eurodele. Siis naeratas ta Lucienile.
„Respekt! Sa võitsid just 30 000 eurot, ja sina, mu sõber,” patsutas ta Igorile õlale, „pead tegema oma elu kõige kallima telefonikõne.”
„Ma … ma …” kokutas Igor.
Ta üritas naeratada, kuid hetketi ei suutnud isegi mitte hingata.
„Ma … ma vist kiirustasin liialt.”
„Mida sa silmas pead?”
Ta vaatas Lucienile otsa.
„Mul on loomulikult osa sellest – loomulikult on mul osa, aga …”
Ta sirutas käed žetoonikuhja poole ja anus mõistmist.
Serblased silmitsesid teda jäise pilguga.
„Kas sa tahad öelda, et ei suuda maksta?”
„Suurema osa sellest, jah, aga …”
„Suurem osa ei ole piisav,” lausus Milan.
„Ei, see ei ole kaugeltki piisav,” jätkas Rastko.
„Võib-olla eelistad sa Serbia maniküüri?” Lucien torkas käe jakitaskusse ja tõmbas välja väikesed, roostes oksakäärid, mis ta pauguga lauale asetas. „Ilma sõrmedeta on sul ikka üsna raske mängida.”
Igor vaatas kääre, silmis paanika. Ta nihkus lauast eemale ja oli juba tõusmas, kuid Milan samal hetkel oli tema juures ja surus ta tagasi.
„Mitte nii kiiresti.”
„Lase see nüüd olla,” kostis selja tagant Kaminskij häält. Ta pani supilusika käest ja keeras gaasileegi maha. „Peab see just nüüd toimuma?”
Lucien vaatas Kaminskijt, kes teda raskelt põrnitses.
Kõhklevalt pani ta oksakäärid tagasi taskusse.
„Ma tahan oma raha saada, muud midagi.”
„Igor hangib sulle su raha. Tema peale võib loota. Muidu poleks ta minu laua ääres istunud. On arusaadav?”
„Loomulikult, Kaminskij,” ütles Lucien pilku tõstmata. Ta pani käed rinnale risti.
„Mul on oma keevaverelisuse pärast kahju. Sa tead, ma ei tahtnud lugupidamatu olla. Palju sul on, jõmpsikas?”
Igor vaatas põrandale.
„Umbes 40 000 … Taani krooni.”
Lucien vaatas küsivalt Milanile otsa, see raputas pead.
„Sugugi mitte küllalt, sugugi mitte küllalt.”
„Sul on 24 tundi, muidu …”
Lucien tõstis parema käe ja tegi kahe sõrmega liigutuse, nagu lõikaks kääridega.
„Klõps-klõps.”
Christianshavn 2013
5
„Everyday you go away” kõlas Café Havoddereni plaadiautomaadist. Oli reede õhtu ja Christianshavni vanas kõrtsimajas käis jälle möll. Koht oli tuubil täis pidutsevaid külastajaid. Havodderenis võis kahekümneka eest õlut juua, plaadiautomaadist vanu lugusid kuulata, järgmist ringi täringuid loopida või lihtsalt häirimatult istuda ja nurgas suudelda.
Kui Daryl Hannah’ viimased lauluread olid vaibumas, tõusis Thomas baaritoolilt. Ta kõikus, enne kui tasakaalu tagasi sai. Siis andis Johnsonile leti taga märku, et soovib veel ühte komplekti. Thomas jõi pitsist Jim Beami ja pudelist Hofit.
„Kas sa pole juba küllalt saanud, Ronk?” mõmises Johnson.
„Ma ei ole veel alustanudki.”
Johnson kergitas kulme, kuid võttis tellimuse vastu. Ta oli just kuuekümneseks saanud, tugev nagu härg, mõlemal käsivarrel tätoveeringud. Mida need hägused pildid endast kujutavad, polnud võimalik näha, kuna olid pärit ajast, mil ta noorpõlves sõjaväes Dannebrogi peal madrus oli.
Thomas pressis end paarist külastajast mööda ja läks plaadiautomaadi, vana Wurlitzeri juurde, mis oli seal olnud nii kaua, kui ta üldse mäletas. Ta otsis taskust paari münti, samal ajal plaadiautomaadi kohale kinnitatud fotodele pilku visates. Need kõik olid signeeritud, must-valged portreed kunstnikest ja muusikutest, kes aegade jooksul olid Havoddereni külastanud. Gasolin’, Lone Kellermann, Clausen ja Petersen, Kim Larsen ja Thomase isiklik lemmik, mustaks lakitud küünte, pehme kaabu ja valge smokingiga Mr. D.T. Thomas toppis ühe viieka plaadiautomaati. Tal polnud vaja nuppudele vaadata, kuna teadis täpselt, mida tahtis kuulata – F-5, „Take it away”, Daryl. Metronoomi ja häälestatud elektrioreli iseloomulik heli tõmbas vana šlaagri käima. Selja tagant kostus halvakspanev hüüd, tal paluti midagi muud peale panna. Thomas eiras neid ja vaarus tagasi oma tooli juurde.
„Hei, meremees!” hüüdis keegi, kui ta istuma hakkas.
Thomas pöördus poolenisti ringi ja vaatas laua poole oma selja taga. Läbi kollaste päikeseprillide põrnitses teda keegi lihaseline rocker’i moodi tüüp.
„Nüüd oleme seda lugu juba liigagi mitu korda kuulnud, saad aru?”
„See on klassika,” nohises Thomas.
„See ei tee asja sittagi paremaks! Pedemuusikaks jääb see ikka.”
Ta semud, mõlemal seljale õmmeldud kirjaga nahkvest, mõlemal käes täringuurn, irvitasid.
„Ma võin ju teie meelest pede olla, aga pärast seda ei ole ühtegi paremat lugu kirjutatud.”
„Mulle meeldib paremini see teine, originaalne versioon,” ütles üks keskealine naine, ruudulises tviidkostüümis ja vallatute, igasse ilmakaarde turritavate hallide juustega, mis nägid välja, justkui oleks neist elekter läbi lastud. Thomas pöördus ja naeratas naisele baari teises otsas.
„Kallis Victoria, see ongi originaal. Daryl Hall kirjutas ja mängis selle sisse aastal 1980 – viis aastat enne, kui Paul Young selle kuulsaks laulis. Kogu austusega Pauli vastu, ei küündi ta siiski Daryli kõrgusele.”
Thomas istus taas, Victoria ajas kaela sirgu ja puhus õhku suure suitsupilve.
„Jah, kena küll, aga mulle meeldib ikkagi see teine rohkem.”
„See on sinu õigus,” vastas Thomas õlgu kehitades, „me elame vabal maal.”
Johnson kõõritas rocker’ite poole, kui asetas Thomase ette pudeli Hofit ja valas pitsi täis.
„Ronk, kas sa ei arva, et peaksid varsti koju minema?”
Thomas raputas pead ja tõstis napsuklaasi.
„Mitte vabatahtlikult, nagu öeldakse.”
Ta