Aja kirju - Olev Remsu

Скачать книгу

Meenutamaks, et me kuulume juba ammu-ammu Euroopasse.

      Kuulen vastuseks, et UNESCO kultuuripärandi ideoloogia ja reeglid ei luba uuesti ülesehitamist. Aga Varssavile tehti erand! Põhjusel, et Hitler käskis enne taganemist linna õhku lasta. Liivi- ja Põhjasõda pole sugugi vähem sõjad kui Teine maailmasõda ning Ivan Groznõi ja Peeter I polnud pehmemad poisid kui Hitler, saaks ennast õigustada. Ja ega maksagi maailmapärandi nimistusse kippuda.

      Taastatav piiskopilinnus peaks olema küll täpipealt samasugune kui too ammukadunud, ent samas ka täiesti erinev. Väljanägemiselt võiks linnus olla vana koopia, kuid materjaliks olgu klaas. Keegi ei saaks siis süüdistada linna soovis turistidele puru silma ajada, ent ajalugu oleks ometi väärtustatud.

      Osaliselt jääks uue linnuse sisse ka tähetorn, oleks hea, kui see tervenisti välja paistaks. Aeg ametnikel EKP Tartu linnakomitee hoonest välja kolida, aeg end nähtavaks teha. Klaashoone puhul näeks jalutaja sedagi, kui tihti nad kohvitavad. Ah et parkimiskohti jääb Toomel väheks? Pole katki midagi, sõidetagu jalgrattaga või käidagu jala.

      On ka vähem pööraseid ideid.

      Nagu juba öeldud, on Tartu identiteediks Emajõgi. Kilbile tuleks tõsta kõik, mis on seotud jõega.

      Mina tegin noorena akadeemilist sõudmist. Oli ja on kaks sõudebaasi, linna ja ülikooli oma. Linna baas asub tänini samas kohas, ülikooli oma on mõnisada meetrit allavoolu kolinud. Neid baase juhendasid kaks legendaarset treenerit, nüüdseks juba parematele vetele läinud Erich Seiler ja Jüri Kurul. Nagu meil on kauniks kombeks, ei saanud need mehed omavahel sugugi läbi. Ent kummagi saavutused on suured. Aeg inimesed lepitada!

      Kujutan ette, et mõlemad vääriksid ausammast. Kui paneks nad ühte paati, näiteks kahelisse. Las skulptor otsustab, kas paaris- või paarituaerulisse. Mina eelistaksin viimast, kuna sel juhul on ümberminekuoht suurem. Ja paadi õigel kursil hoidmine vajab tihedamat koostööd.

      Kus võiks seesugune ausammas asuda? Kus on paadi koht? Loomulikult jõel, päris jõepinnal. Seda enam, et Emajõel polegi seni ühtegi monumenti. Aga täpsemalt kus kohas? Siin tuleks vist ajalootäpsus ohverdada ning too (pronks)kahene paigutada linnasüdamesse, ütleme, et vana ja uue raeplatsi vahele, taastatud Kivisilla alla.

      Mullikatega, aidaa!

      NÕUKOGUDE AJAL OLI KA apoliitilist absurdi. NLKP Keskkomitees sündinud apoliitikat. Sest ilma selle vägeva asutuse otsuseta ei sündinud midagi tollel hiigellahmakal, isegi hiir ei julgenud krõbistada ja pilv taevas sõuda. Ja ühel kenal päeval võetigi kõrgel vastu otsus, et seal kaugel-kaugel tuleb hakata tõhustama loomakasvatust. Tõhustama oli propaganda üks lemmiknämmutusi. Ent kuidas seda teha, kui juba oma pool sajandit ei olnud seal kogemusi? Või polnud kunagi olnud. Pilgud pöörati Eesti poole, las veavad need tublid kolhoosnikudsovhoosnikud loomad kohale. Meie parteiärikad haistsid tulu. Tundus raha lõhna. Aga ka ilma selleta tulnuks otsus ellu viia. Ainsa ropsuga tekkis Eestis kolm tõuloomade varumise kontorit. Tartu oma Vaba tänaval Karlova ja Ropka piiril, Tallinna oma Luigel (paarkümmend kilomeetrit linnast väljas Raudalu ehk Viljandi maanteel) ning Tapa oma Kadrinas.

      Ja nii hakkasidki kolhoosid-sovhoosid sinna ja tänna vedama oma lihtkarja. Tõuloomade kirja läks iga viimne pudulojus, sest mis on Eesti NSVst, see on väärt tõugu. Pullid, kuldid, oinad ja täkud pandi armutööle, kari muudkui sigis, vasikad-mullikad, põrsad, uted ja varsad tiriti vagunitesse, ja aidaa! Tulu tuli, Moskva maksis kõik kinni. Kolhoosid-sovhoosid ei jaksanud koguni nõnda palju anda, kui suur kodumaa nõudis. Et partei otsust täita, anti võimalus lisakopika teenimiseks ka eraisikuile. Nendegi tõprad loeti kõik tõutõbrasteks, sest muud vedada ei tohtinud.

      Ja nii täitusid Tartu ja Kopli kaubajaamades ning Tapal sajad ja sajad vagunitäied, itta ja lõuna poole veeresid kümned ja kümned rongid paarikümne aasta jooksul. Rõhutan: ei olnud stalinistlikku rekvireerimist, olid juba Kossõgini (läbikukkunud) majandusreformide ajad, Eesti põllumajandusele oli see äri kasulik, ehkki mitte briljantpuhas. Aga noisse kaugetesse punktidesse veetud kari oli kindlasti paremate tõuomadustega kui sealsed pudulojused, nõnda et Usbeki või Kabardiini-Balkaaria põllumehe pilgu järgi oli tegemist ikkagi tõuloomadega. Ja neile langes kogu see sõra- ja kabjavägi sülle tasuta. Ja kes see kingitud hobuse suud uurib? Seda enam, et kingitud karjal lasti hea maitsta, kohapeal minu teada mingit karjakasvatust arendama ei hakatud. Uurisin otspunktides, et mida te selle ammuva, määgiva, hirnuva ja röhkiva varandusega peale hakkate, ning kuulsin ikka vastuseks: talve see kari üle ei elaks, pole lautu-sigalaid-talle, nõnda et etem on kohe tapamajja viia. Lõpnud loomaront ei kõlba ju süüa.

      Ja kas leidub sihukest gurmaani, kes eristaks tõu- ja lihtloomašašlõki mekki? Nõnda et Eesti poolelt küll kerge sohk, kuid kes seda märkas? Ja Nõukogude majandus seisneski ainult sulitsemises, muidu see oma savijalgadel püsti ei seisnud.

      Nali naljaks, ent mina tahaksin kord lugeda täpseid statistikanumbreid, kui palju loomi üldse välja veeti, missugustesse punktidesse ning kui palju meie kolhoosid-sovhoosid-lihtpõrmulised sellega teenisid.

      Oli elukutselisi saatureid. Niisugune oli loomavedaja ametlik nimi. Oli olemas koguni saaturi tunnistus, mis andis teatud õigusi raudteel, võisid osta vaksalis pileti ka siis, kui need olid ammu välja müüdud. Ja ilma sabas seismata! Professionaalid küütisid aasta läbi. Saaturite põhimassi moodustas ikka juhuelement: eluheidikud ja hipitsejad, viimaste hulgas seiklejad, tudengid ja boheemlased. Meie vedasime ainult suvel. Oli ka krimkasid, kes olid tätoveeringute järgi kohe ära tunda. Oli äritsejaid, kes lõid kokku võrdlemisi suurt raha. Nõnda et kirjumast kirjum seltskond. Kui läksid esimest korda, siis lasti sul nädal-paar stardikohas rühmeldada, loomi sööta, lautu puhastada, heina tassida, vaadati üle, mis loom sa oled, kas kõlbad loomavedajaks.

      Tegelikult oli inimesi tihti puudu, nõnda et tippvajaduse ajal said sõitu ka ilma, et sind oleks enne järele proovitud. Ma tean juhuseid, kus loomaveokontori juhataja käis Tartus aadresside järgi tuttavaid saatureid kodudest kutsumas. Koputas uksele ja ütles: tule, tule, saad kohe täna teele!

      Leidus inimesi, kes olid spetsialiseerunud ainult pealelaadimisele. Ise nad sõidus ei käinud, kuid tirisid sul loomad vagunisse, tassisid heinad ning muu koli sisse. Sugugi mitte jumalamuidu, võtsid oma töö eest kümme-kakskümmend ruublit.

      Mina vedasin ainult mullikaid. Inimesel olgu kindel eriala, siis teeb ta oma tööd hästi! Veeti ka lehmi (siis olid saatureiks lüpsinaised), hobuseid-varssasid, pulle, sigu, harva koguni lambaid. Ma olen näinud, kuidas pull ühes peatusjaamas rööbaste vahel kappas ja möirgas. Oli teine rabelenud end köidikuist lahti ja hüpanud vagunist välja. Kõik hinged püüdlevad vabaduse poole, mitte ainult inimesed. Viimaste esindaja, seltsimees militsionäär, pidi looma oma relvast maha laskma, kuna see tuiskas juba inimestele mõeldud vaksalisse. Küll paugutas, enne kui pihta sai. Samuti olen näinud, kuidas vagunis perutav hobune lööb oma kabja läbi vaguni küljeseina. Ka see loom teenis kuuli, sest inimesed ei saanud seda jalga kuidagi tagasi sisse surutud, raplev suksu murdis säärekondi.

      Tavaliselt koosnes loomaešelon kahest kuni neljast-viiest vagunist, kuid ma olen ise näinud 50-vagunilist giganti. Ja välja läks see Tartust. Meie teed ristusid täiesti juhuslikult Buis, ühes Kostroma oblasti sõlmjaamas. Oi, kui palju oli seal tuttavat rahvast! See kirjamees, see laulja, see näitleja, see ja see, kõik natuke või rohkemgi kui natuke tuntud nimed. Puhas kohtumisrõõm! Ma juba ütlesin, et mul ei ole täpset statistikat, kuid mulle tundub, et näitlejaid oli boheemsaaturite hulgas kõige rohkem.

      Seismist oli rohkem kui veeremist. Sõlmjaamades haagiti koosseisud lahti, moodustati uued vaguniteread ning see võttis aega. Vähemalt mituteist tundi, mõnikord isegi paar päeva. Kui olid julge, ei kartnud, et rong vahepeal minema sõidab (või et keegi su vagunit tühjaks ei varasta), siis võisid kohalikus linnas tiiru teha. Eriti pikad peatused olid alati Bologojes, raudteekeskuses Moskva ja toonase Leningradi vahel, nõnda et mina tunnen seda armetut kolgast nagu peopesa. Vahel (nagu nüüd kirjutades) tabab mind nostalgialaks, tunnen, et peaks minema vaatama, kas kõik on ikka vanamoodi, nõnda nagu „minu ajal“.

      Vagunisse mahtus neliteist mullikat, kõrge kuhi risttahukakujulisi heinapalle, kaks veetünni, lisaks muudki varustust: hang, kirves, taskulamp, ämbrid. Kontor andis

Скачать книгу