LITMIR.BIZ

      Meie saabumise ajal teeb Hiina viimaseid ettevalmistusi olümpiamängudeks. Teen päevasel ajal hotellitoas tõlketöid ja lasen telekal taustaks mängida. Hiinas on sadu telekanaleid, aga praegu kuulutab iga kanal ühte ja sama: Pekingi olümpia! Suure hiina rahva võimas pidu! Partei ja valitsuse tohutu panus! Maailma suurejoonelisimad spordimängud! Maailma külalislahkeimad pekinglased! Kangelaslikud hiina sportlased! Mida see kõik mulle meenutab? Ah jaa, olen ju ka ise kunagi samasuguses ühiskonnas elanud ja igalt mõeldavalt kanalilt saadetavat nõukogude propagandat seedinud. Vahe on vaid selles, et meile kui okupeeritud väikeriigi elanikele tegi selline kiidulaul heal juhul vaid nalja. Kujutan ette, et paljudele hiinlastele mitte – pärast pikki alanduse, vaesuse ja isoleerituse aastaid vajavad nad eneseteadvuse kergitamist nagu õhku. Ja olümpiamängud on ülihästi selle eesmärgi täitmise vankri ette rakendatud.

      Pidevast ketramisest hakkavad Hiina olümpialaulud mulle tasapisi pähe jääma ja varsti saan telekanalite ja supermarketite valjuhäälditega kaasa üürata: „Beijing huanjing ni” – „Peking tervitab sind”, „Lai ba pengyou, gei vo ni de shou” – „Tule, sõber, anna mulle oma käsi” ja „Zai zheli, zai nuli” – „Siin ja praegu, veelgi tublimalt”.

      Mängude maagiline alguskuupäev 08.08.08 läheneb ja hakkame mõtlema, kuidas seda tähistada. Mängud toimuvad küll Shanghaist 1500 kilomeetri kaugusel, kuid kui juba Hiinas oleme, siis tahame meiegi pidustustest osa saada. Küsime Priidult nõu ja ta pakub välja, et võime avamistseremooniat mõnes spordibaaris koos vaadata. Hea mõte!

      Suure päeva õhtul siirdumegi kätte juhatatud spordibaari. See on pilgeni rahvast täis ja pole lootustki istekohta leida – hea, kui suudame õhtu jooksul paar korda küünarnukkidega võideldes baari juurde tee leida ja jooke tellida. Oma kolmandik kohalviibijatest on välismaalased, mis pole ka ime – oleme ju keset välismaalaste lemmik-elurajoone asuvas euroopalikus pubis. Aga ka noored hiinlased peavad seda kohta piisavalt cool’iks. Priit ja Lamiaa on kaasa kutsunud ka mõned oma prantsuse sõbrad. Neist Diane’i ja Vivieniga (selle eestlase jaoks naiseliku nime taga peitub siiski meesterahvas) tekib meil kohe väga hea klapp ja juba varsti peame nendega jääkuubikusõda. Kliimaseadmetest hoolimata on baaris palav nagu saunas ja higist tilkuvad kaaskülastajad ei pane ruumis ringilendavat jahutavat jääd üldsegi mitte pahaks.

      Õnneks on teleriekraanid igas seinas ja pilt paistab hästi kätte, heli küll kahjuks mitte – selleks on kohalviibiv rahvas liiga elevil ja lärmakas. Vaatan põgusalt avatseremoonia kunstilist osa ja annan hiinlastele au: see on tase omaette. Otsustan võimalikult pea muretseda vaatemängu DVD, et seda rahus ja vaikuses omaette nautida. Shanghailaste ärivaistu teades võib eeldada, et see on juba homme varahommikul piraatpoodide lettidel saadaval.

      Kui eri riikide delegatsioonid staadionile sisse marssima hakkavad, läheb baaris tõeliseks mölluks. Pea iga riigilipu saabumisel kostab mõnest nurgast võimas „Hurraaaaa!” ehk märk selle riigi esindajate kohalolekust. Eriti suur on kära muidugi Prantsuse, Saksa ja USA riigilippude puhul – nende kogukonnad on Shanghais kõige suuremad, ulatudes mitmekümne tuhande inimeseni. Hiina grupi saabudes ei taha juubeldused kuidagi vaibuda: on ju kõik baarisolijad kuidagimoodi Hiinaga seotud. Meie pisikesel seltskonnal on kamba peale kokku päris palju riike, kellele kaasa elada. Aitame Lamiaal Maroko lipu sissetoomisel kaasa karjuda ning toetame Christophit belglaste sissemarsil – ta on ema poolt flaam. Kui kohale jõuab Tansaania rühm, on käes Vivieni kord juubeldada – ta on seal viis aastat elanud ja töötanud. Samasugune suhe on minul Taaniga. Kui saabub Eesti delegatsioon, teeme Priiduga nii kõva kära, kui vähegi suudame. Kuulge kõik, Shanghais on ka Eesti kogukond!

      PUDONG – TÖÖSTUSMAASTIK JA KLANTSIVAD PILVELÕHKUJAD

      Hiina tööstusmaastik. Mõtted kodukaunistamisest. Jooksuharrastuse elustamine. Pidu Hiina moodi. Imelise vaatega kodu. 40. sünnipäev.

      Teine Shanghai-nädal saab läbi, Christoph asub tööle ja me kolime ümber Pudongi pärapõrgus tehnikapargi serval asuvasse hotelli. Prantsuse kontsessiooni idüllist pole siin jälgegi, see-eest avaneb meil suurepärane võimalus teha lähemat tutvust Hiina lagase tööstusmaastikuga. Hotell on iseenesest tipp-topp, aga ümbrus… Võib aimata, et veel paar aastat tagasi oli siin tühermaa, nüüd aga hiiglaslik ehitusplats, nii kaugel, kui silm ulatub. Tööstushoonete vahele kuuridesse on rajatud peamiselt ehitustööliste teenindamiseks mõeldud sööklaid, pesumaju ja muid esmaseid teenindusasutusi. Haljastus- ja kaunistustööde peale pole veel mõtlema hakatud. Keskkonna lahutamatu osa on igal pool vedelev prügi, hingemattev lehk, augulised ja tolmavad sõiduteed ning hulkuvad koerad-kassid. Kiiskavate pilvelõhkujatega kaldapiirkonna ja madala rohelise vanalinna kõrval on see juba kolmas Shanghai ekstreemsus, mis võiks vabalt asuda eelnimetatutest tuhandete kilomeetrite kaugusel, mõnel teisel kontinendil või lausa planeedil.

      Ma ei anna endale võimalust lukshotelli steriilse ja kliimaseadmega varustatud toa nelja seina vahelisse turvatsooni peitu jääda, vaid ajan ennast välja ümbrusega sinasõprust sõlmima ehk linnajagu enda jaoks kodustama. Hotellis on kolm restorani, mis pakuvad ka lääne toitu? Tänan ei, pigem naudime õhtusööki tänava-gurmeerestoranides, mis pakuvad suurt valikut tuvastamatuid, kuid maitsvaid toite, ligaseid plasttoole ja – laudu, hiinakeelseid menüüsid ning vaheldumisi uudishimulikult familiaarset ning välismaalasi tõrjuvat-kahtlustavat teenindust. Hotellis on pesumajateenus? Pole vaja, kohalikult tänavalt leiab sama teenuse viiskümmend korda odavama hinna eest, omanike Kesk-Hiina murrakus arusaamatu jutuvada saab kauba peale. Ilmselt maanduvad ka meie hotelli pesulaadungid siinsamas, kust nad hiljem peadpööritava juurdehindlusega otse klientide tubadesse serveeritakse.