LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hiilgavat äri Napoli väärtpaberitega. “

      “Minul neid ei ole,” ütles proua Danglars kiiresti, “ja mul ei ole neid iialgi olnud. Aga tõepoolest, jätame selle börsijutu, härra krahv, jääb mulje, nagu me oleksime maaklerid. Räägime parem õnnetutest Villefort’idest, keda on tabanud nii hirmsad saatuselöögid.”

      “Mis on siis juhtunud?” küsis Monte-Cristo imeteldava lihtsameelsusega.

      “Aga te ju teate, kolm-neli päeva pärast teeleasumist suri härra de Saint-Méran, ja nüüd, kolm-neli päeva pärast saabumist suri ka markiis ise.

      “Ah õige, ma kuulsin sellest,” ütles Monte-Cristo. “Juba Claudius ütles Hamletile: see on looduse seadus: nende isad surid enne neid ja nad nutsid neid taga; nemad surevad enne oma poegi ja nende pojad nutavad neid taga.”

      “Aga see pole veel kõik.”

      “Kuidas pole kõik?”

      “Ei. Te teadsite, et nad pidid oma tütre mehele panema…”

      “Härra Franz d’Epinay’le… Kas abielu jäi katki?”

      “Paistab, et eile hommikul on Franz oma sõna tagasi võtnud.”

      “Tõesti?.. Aga mis oli selle põhjus?”

      “Pole teada.”

      “Mida te mulle ometi räägite, proua. Taevas halasta! Ja kuidas suhtub härra de Villefort kõigisse neisse õnnetustesse?”

      “Nagu alati, filosoofina.”

      Sel hetkel astus Danglars üksi tuppa.

      “Te jätate oma tütre härra Cavalcantiga üksi?” ütles paruness.

      “Aga preili d’Armilly,” ütles pankur. “Kelleks te teda peate?” Pöördudes siis Monte-Cristo poole sõnas ta:

      “Kena noormees see vürst Cavalcanti, kas pole, härra krahv?.. Ainult et kas ta on ikka vürst?”

      “Mina selle eest vastutada ei või,” ütles Monte-Cristo. “Tema isa esitleti mulle kui markiid, temast tuleb krahv; aga minu arvates tema ise sellele tiitlile eriti ei pretendeeri.”

      “Miks?” küsis pankur. “Kui ta on vürst, teeb ta rumalasti, kui ta seda esile ei tõsta. Igal inimesel on omad õigused. Mulle küll ei meeldi, kui inimene oma päritolu maha salgab.”

      “Te olete pesuehtne demokraat,” ütles Monte-Cristo naeratades.

      “Aga mõtelge, millisesse olukorda te ennast panete. Kui härra de Morcerf juhuslikult siia tuleks, leiaks ta härra Cavalcanti selles toas, kuhu temal, Eugénie peigmehel, pole kunagi lubatud astuda.”

      “Te ütlesite väga õigesti “juhuslikult”,” sõnas pankur, “sest seda võib nimetada tõesti juhuseks, kui ta siia tuleb, sest teda on nii harva näha.”

      “Aga kui ta tuleb ja leiab selle noormehe teie tütre juures, võib see teda pahandada.”

      “Teda? Taevake, te eksite. Härra Albert ei tee meile seda au, et on oma pruudi peale armukade, ta ei armasta teda selleks küllalt. Pealegi on see mulle ükspuha, kas ta on pahane või mitte.”

      “Aga sellest hoolimata, arvestades olukorda, kus me oleme…”

      “Jah, olukorda, kus me oleme. Kas te soovite teada, kus me oleme? Tema ema juures ballil tantsis ta vaid üksainus kord mu tütrega ja härra Cavalcanti tantsis temaga kolm korda, kuid härra de Morcerf ei pannud seda isegi tähele.”

      “Härra vikont Albert de Morcerf,” teatas teener.

      Paruness tõusis erutatult püsti. Ta tahtis minna kõrvaltuppa, et tütart hoiatada, kuid Danglars haaras tal käsivarrest kinni.

      “Jätke,” ütles ta.

      Paruness vaatas mehele üllatunult otsa.

      Monte-Cristo tegi näo, nagu poleks ta seda stseeni näinud. Albert tuli sisse, ta nägi väga kena välja ja oli väga rõõmus.

      Ta tervitas parunessi sundimatult, Danglars’i koduselt, Monte-Cristot südamlikult. Siis pöördus ta parunessi poole.

      “Kas te lubate küsida, armuline proua, kuidas tunneb ennast preili Danglars?”

      “Väga hästi, härra,” vastas Danglars kiiresti. “Ta musitseerib parajasti väikeses salongis härra Cavalcantiga.”

      Albert’i nägu jäi rahulikuks ja ükskõikseks; võib-olla oli ta südames kergelt puudutatud, aga ta tundis endal Monte-Cristo pilku.

      “Härra Cavalcantil on väga ilus tenor,” ütles ta, “ja preili Eugénie’l suurepärane sopran, rääkimata sellest, et ta mängib klaverit nagu Thalberg1 . See peaks olema väga meeldiv kontsert.”

      “See on igatahes kindel,” ütles Danglars, “et nad sobivad suurepäraselt.”

      Albert ei paistnud märkavat kahemõttelisust, mis oli sedavõrd jäme, et proua Danglars punastas.

      “Ka mina olen muusik,” sõnas noormees, “nii vähemalt ütlevad mu õpetajad, aga kummaline küll, ma pole kunagi suutnud ühegi häälega koos laulda ja sopraniga veel vähem kui mõne teisega.”

      Danglars naeratas mokaotsast, nagu tahaks öelda: noh, vihasta ometi!

      “Eile õhtul äratasid mu tütar ja vürst üldist imetlust,” sõnas Danglars, soovides ilmselt ihaldatud eesmärgile jõuda. “Kas teid ei olnud eile kohal, härra de Morcerf?”

      “Milline vürst?”

      “Vürst Cavalcanti,” ütles Danglars, kes kangekaelselt noormeest nõnda tituleeris.

      “Vabandust,” sõnas Albert, “ma ei teadnud, et ta on vürst. Ah et vürst Cavalcanti laulis eile koos preili Eugénie’ga? See pidi olema tõesti vaimustav ja mul on südamest kahju, et mul polnud võimalust seda kuulda. Aga ma ei saanud teie küllakutset vastu võtta, sest ma pidin saatma proua de Morcerf’i vanaproua paruness Château-Renaud’ poole, kus laulsid sakslased.”

      Pärast lühikest vaikust küsis ta, nagu midagi poleks olnudki:

      “Kas ma tohiksin preili Danglars’ile oma lugupidamist avaldada?”

      “Oodake, oodake, ma palun teid,” ütles pankur noormeest tagasi hoides. “Kas te kuulete hurmavat kavatiini: ta-ta-ta ti-tati-ta-ta. On ju vaimustav? See lõpeb kohe… üksainus sekund. Hiilgav! Bravo! Bravi! Brava!”

      Ja pankur hakkas meeletult käsi plaksutama.

      “See on tõesti vaimustav,” ütles Albert. “Võimatu on paremini mõista oma maa muusikat, kui seda teeb vürst Cavalcanti. Te ütlesite vist vürst? Aga kui ta ka pole vürst, siis tehakse ta selleks, Itaalias on see nii lihtne. Ent tulles tagasi meie vaimustavate lauljate juurde, te võiksite meid rõõmustada, härra Danglars, kui te hoiatamata, et siin on keegi võõras, paluksite preili Danglars’i ja härra Cavalcantit esitada mõni uus pala. Nii mõnus on kuulata muusikat pisut eemalt, hämaras, kellestki nägemata, kedagi nägemata ja järelikult häirimata musitseerijaid, kes võivad ennast täiesti vabalt lasta kaasa haarata oma talendijõust ja hingepuhangutest.”

      Sel korral oli Danglars noormehe ükskõiksusest puudutatud. Ta viis Monte-Cristo kõrvale.

      “Mida te ütlete meie noorte armastajate kohta?”

      “Mh! Ta paistab mulle jahedavõitu, see on vaieldamatu. Aga mis sinna teha? Te olete oma sõna andnud.”

      “Muidugi olen ma sõna andnud, aga selle kohta, et anda oma tütar mehele, kes teda armastab, ja mitte mehele, kes teda ei armasta. Vaadake teda, külm nagu marmor, ülbe nagu ta isa. Oleks ta vähemalt rikaski, kui tal oleks Cavalcantide varandus, siis võiks sellega leppida. Ma ei ole küll veel rääkinud oma tütrega, aga kui tal oleks hea maitse…”

      “Oh, ma ei tea,” ütles Monte-Cristo, “võib-olla sõprus pimestab, aga uskuge mind, härra de Morcerf on meeldiv noormees, kes teeks teie tütre õnnelikuks ja

Скачать книгу