LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kes üles on kasvanud kõige räpasemate jätiste keskel, mitte aga õukonnas.

      Tol ajal oli nende ametiks ja tööks lepitada aadlikke, kui nende vahel olid tekkinud tülid või arusaamatused, samuti sobitada abielu-, hõimu- ja sõprussidemeid, ergutada väsinud meeli oma ilusate ja vaimukate sõnadega, lõbustada õukonda ja isaliku karmusega noomida õelaid nende pattude pärast – seda kõike üsna väikese tasu eest. Tänapäeval aga löövad õukondlased oma aega surnuks sellega, et kannavad laiali keelepeksu, külvavad tüli, räägivad kõlvatusi ja tigedusi, ja mis veel halvem, nad on ka ise kõlvatud ja õelad, süüdistades teiste inimeste kuuldes üksteist, kas põhjendatult või mitte, kõiges, mis on halb, naeruväärne ja kõlvatu, ning püüdes õilsaid inimesi valelike sõnadega meelitada alatutele ja kurjadele tegudele. Mida näotumad on kellegi sõnad ja teod, seda enam teda hinnatakse ja austatakse, seda suurema tasuga ergutatakse teda allakäinud ja kõlvatute aadlimeeste poolt. See on meie aja suureks häbiplekiks ja selgeks tõendiks, et voorused on maa pealt kadunud ning jätnud inimesed kahetsusväärselt pahede mülkasse.

      Ent tagasi pöördudes oma jutustuse juurde, millest ma oma õiglase pahameele tõttu liiga kõrvale kaldusin, ütlen, et mainitud Guiglielmot austasid ja võtsid meeleldi vastu kõik Genua aadlikud. Mõne päeva linnas viibinud, oli ta härra Ermino kitsidusest ja rahaahnusest mõndagi kuulnud ning soovis teda näha saada. Härra Ermino oli ka juba kuulnud, kui auväärt mees Guiglielmo Borsiere on, ja kuna kõige kitsiduse peale vaatamata temas siiski veel kübeke häid kombeid oli säilinud, võttis ta teda vastu lahke näo ja sõbralike sõnadega, vestles temaga mitmesugustest asjadest ja viis ta siis koos teiste tema juures viibivate genualastega oma uude majja, mille oli lasknud hästi sisse seada. Kui ta kõike oli näidanud, lausus ta:

      “Noh, härra Guiglielmo, olete palju näinud ja kuulnud, kas te ei võiks mulle midagi soovitada, mida ma võiksin siia saali maalida lasta, aga see peaks olema midagi niisugust, mida varem kunagi pole nähtud.”

      Neid mõistmatuid sõnu kuuldes vastas Guiglielmo:

      “Mu härra, ma ei tea, kas ma oskan teile soovitada midagi niisugust, mida kunagi veel nähtud pole, nagu, ütleme, maalitud aevastus või midagi selletaolist. Kui te aga tahate, võin ma teile küll soovitada midagi muud, mida teie juures arvatavasti keegi veel näinud pole.”

      “Oo, palun, öelge, mis see on?” küsis Ermino.

      Ta polnud oodanud, mis talle nüüd vastati.

      “Heldus,” ütles Guiglielmo kiiresti.

      Vaevalt oli Ermino seda sõna kuulnud, kui tal nii suur häbi hakkas, et ta meel selle mõjul peaaegu risti vastupidiseks muutus.

      “Jah, härra Guiglielmo,” ütles ta, “ma lasen selle siia maalida, nii et teil ega kellelgi teisel enam põhjust poleks öelda, et ma seda kunagi pole näinud ega tundnud.”

      Nii suur oli Guiglielmo sõnade mõju, et sellest päevast peale muutus Ermino kõige heldekäelisemaks ja lahkemaks aadlikuks, ja polnud sel ajal Genuas kedagi, kes oleks võõraid ja oma linna kodanikke nii viisakalt vastu võtnud kui tema.

      ÜHEKSAS NOVELL

Meelekindlusetu Küprose kuningas muutub gaskoonlanna pilke mõjul julgeks

      Elisa oli viimane, kellele kuninganna pidi korraldust tegema, aga see ei mõelnudki oodata, vaid hakkas kohe rõõmsalt peale:

      Sageli, mu noored neiud, on nõnda olnud, et kui igasugused noomimised ja paljud karistused pole suutnud inimest mõjutada, siis on tihti head tagajärge andnud mõni juhuslik, ettekavatsematult öeldud sõna. Seda näitas väga hästi novell, mida Lauretta jutustas. Ka mina tahan seda näidata oma lühikese jutustusega. Head jutud toovad alati kasu ja neid tuleb tähelepanelikult kuulata, ükskõik, kes neid ka ei jutustaks.

      Pärast seda, kui Godefroy de Bouillon püha maa oli vallutanud, käis Küprose esimese kuninga valitsemise ajal keegi aadlisoost gaskoonlanna palverännakul issanda haual. Tagasiteel peatus ta Küprose saarel, kus mõned kuritahtlikud inimesed talle toorelt liiga tegid. Kuna ta kaebused mingit tagajärge ei andnud, otsustas ta pöörduda kuninga poole. Keegi aga ütles talle, et see vaev on asjatu, sest kuningas on nii arg ja mannetu, et ta ei jäta karistamata mitte ainult teistele tehtud ülekohut, vaid talub põlastusväärse pelglikkusega ka seda, kui teda ennast solvatakse. Selle tagajärjel valavat igaüks, kel midagi kaevata on, oma meelepaha temale välja, kartmata teda solvata või talle häbi teha.

      Kui gaskoonlanna sellest kuulis ja lootuse kaotas hüvitust saada, otsustas ta oma meelte vaigistamiseks kuningale etteheiteid teha ta arguse pärast. Ta läks kuninga juurde ja kaebas talle nuttes:

      “Majesteet, ma ei tule teie juurde mitte sellepärast, et teilt võiks mingit karistust loota minule tehtud ülekohtu eest, ei, ma palun hüvituseks teid ainult mulle selgeks teha, kuidas teie välja kannatate, kui teile ülekohut tehakse. Võib-olla oskan ma siis taluda ka minule tehtud ülekohut, mida, olgu jumal mulle tunnistajaks, meeleldi teile üle annaksin, kuna te ju seda nii hästi kanda oskate.”

      Kuningas, kes senini loid ja laisk oli olnud, ärkas nagu unest ja alustas sellest, et karistas rängalt daamile tehtud ülekohtu eest, ega jätnud siitpeale valjult karistamata kedagi, kes vähegi tema krooni au riivas.

      KÜMNES NOVELL

Maestro [õpetaja meister (itaalia k.)] Alberto Bolognast häbistab ise peenelt üht naist, kes talle tema armastuse pärast häbi tahtis teha

      Elisa vaikis ja nüüd pidi kuninganna ise jutustama hakkama. Ta alustas suursuguse tooniga:

      Armsad daamid, nagu selgetel öödel tähed on taeva ehteks ja nagu kevadel lilled rohelisi aasu ilustavad, nõnda kaunistavad teravmeelsed sõnad vestlusi ja häid kombeid. Oma lühiduse tõttu sobivad vaimukad ütlused rohkem naistele kui meestele, sest kaua ja pikalt rääkida, kui seda saab vältida, on naistele veel vähem sünnis kui meestele. Meie ja kogu meie soo häbiks leidub tänapäeval vaevalt veel naist, kes teravmeelsusest aru saaks või kes, kui aru saabki, sellele vastata oskaks. Sest naistele kunagi nii omase vaimukuse on nüüdsed naised rakendanud oma keha kaunistamiseks: mida kirjumad, triibulisemad ja ehterikkamad nad riietuselt on, seda kõrgemaks ja auväärsemaks nad end peavad. Nad ei mõtle, et kui kõik need ehted eeslile selga laduda, siis suudaks see loom hoopis raskemat koormat kanda kui nemad, ja ometi ei peetaks temast rohkem lugu kui ikkagi ainult eeslist. Mul on küll häbi seda öelda, sest kui ma naistele midagi ette heidan, siis puudutab see ka mind ennast. Need nõnda mukitud, värvitud, kirjudes riietes naised on tummad ja tundetud nagu marmorkujud, või kui nad küsimustele vastavadki, siis nõnda, et oleks olnud parem, kui nad üldse suud poleks avanud. Nad tahavad ennast uskuma panna, et nende oskamatus omavahel või ka meeste seltskonnas vestelda tuleb nende hingepuhtusest, ja oma rumalust nimetavad nad siivsuseks, nagu oleks siivus üksnes see naine, kes räägib ainult oma ümmardajaga, pesunaisega või pagarinaisega. Kui see nõnda looduse poolt on seatud, nagu nad kujutlevad, siis oleks see loodus osanud kuidagi piiri panna ka nende lobisemislustile. Tõsi küll, neis asjus tuleb nagu mujalgi silmas pidada aega, kohta ja isikut, kellega vesteldakse, sest nii mõnigi kord on juhtunud, et see mees või naine, kes tahab oma teravmeelse sõnakesega teist punastama panna, peab seda häbipuna, mida lootis teisele tekitada, enese palgel tundma, kuna ta oma võimeid pole mõõtnud kaaskõneleja omadega. Et te sellest oskaksite hoiduda ja teie kohta ei saaks käia üldtuttav vanasõna, et naised valivad alati halvema osa, tahan ma täna viimasena teile jutustada õpetliku loo, et te võiksite end eeskujulikena näidata ja teistest kõrgemal olla oma kombelisusea, nii nagu te teistest erinete oma vaimu õilsusega.

      Pole palju aastaid tagasi, kui Bolognas elas ja võib-olla veel praegugi elab üle ilma kuulus arst maestro Alberto. Kuigi ta oli ligi seitsmekümne-aastane, oli ta vaim veel noor ja värske. Oma keha kiuste, kust loomulik soojus peaaegu juba lahkunud oli, lõi tas veel lõkkele armutuli, kui ta ühel pidupäeval nägi kaunist lesknaist, kes talle väga meeldis, kelle nimi öeldi olevat Malgherida de’ Ghisolieri. See armastusleek ta küpses südames lõõmas nagu vahest mõnel noorukil, sest kui ta kaunitari õrna ja armast nägu päeval ei näinud, ei saanud ta ka öösel magada. Ta jalutas või ratsutas, nii kuidas parajasti juhtus, alati selle daami maja eest mööda, nii et see ja paljud teised naised kohe taipasid,

Скачать книгу