LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Talitundru all.” Temast tehakse raidkuju, kivist skulptuur, mis hakkab istuma pimeduses, ürghunt jalgade ees ja mõõk rüpes. „Kandke hoolt, et õed saaksid värsked hobused ja kõike muud, mida neil teel vaja võib minna,” pöördus ta Utherydes Wayni poole. „Hal Mollen saadab nad tagasi Talitundrusse, see on tema kui ihukaitsjate pealiku kohustus.” Ta jäi üksisilmi vaatama luid, mis olid ainsana tema abikaasast ja armastatust alles jäänud. „Nüüd jätke mind üksinda, teie kõik. Ma soovin täna öösel Nediga kahekesi olla.”

      Hallis rüüs naised langetasid pea. Vaikivad õed ei kõnele elavatega, meenus Catelynile ähmaselt, kuid mõned ütlevad, et nad oskavad kõneleda surnutega. Ja ta kadestas neid väga…

      DAENERYS

      Kardinad ei lasknud küll ligi tänavate tolmu ja palavust, kuid pettumust ei suutnud need tõrjuda. Dany ronis roidunult kandetooli, rõõmustades, et pääseb qartlaste pilkudemere eest. „Andke teed,” hõikas Jhogo hobuse seljast rahvahulgale, „andke teed, andke teed Lohede Emale.”

      Jahedatele siidpatjadele nõjatuv Xaro Xhoan Daxos valas kahte sarnasesse nefriidist ja kullast peekrisse rubiinpunast veini, käed osavad ja kindlad, hoolimata kandetooli õõtsumisest. „Ma näen, et su palgel peegeldub sügav kurbus, mu armuhelk.” Ta ulatas ühe peekri Danyle. „On see ehk kurbus luhtunud unelma pärast?”

      „See unelm lükkub vaid edasi.” Pingul hõbevõru hõõrus Dany kõri. Ta tegi selle lahti ja viskas kõrvale. Võru ehtis võluametüst, mis Xaro kinnituse kohaselt pidi kaitsma Danyt mis tahes mürgi eest. Puhtasoolised olid kurikuulsad selle poolest, et pakkusid mürgitatud veini nendele, keda nad ohtlikuks pidasid, kuid nad ei olnud Danyle isegi kruusitäit vett andnud. Nad ei võtnud mind üldse kui kuningannat, mõtles ta kibedalt. Ma olin vaid pärastlõunane ajaviide, hobupiiga, kellel on kentsakas koduloom.

      Rhaegal sisistas ja surus teravad mustad küüned Dany palja õla sisse, kui ta käe veini järele sirutas. Nägu krimpsutades tõstis Dany lohe teisele õlale, et loom tema ihu asemel kleiti küünistaks. Ta oli end qartlaste moe järgi riidesse pannud. Xaro oli teda hoiatanud, et Aujärglased ei hakka ühte dothrakit üldse kuulamagi, ja seepärast oli Dany nende ette astunud lainetavas rohelises brokaatkleidis, mis ühe rinna paljaks jättis, jalas hõbetatud sandaalid, piha ümber mustade ja valgete pärlitega kaetud vöö. Selle abi eest, mis ma neilt sain, oleksin võinud ka alasti minna. Ehk oleksin pidanud minemagi. Ta rüüpas pika sõõmu.

      Puhtasoolised – Qarthi muistsete kuningate ja kuningannade järeltulijad – käsutasid Kaitseväge ja uhkelt ehitud galeeride laevastikku, mis valitses väinade üle merede vahel. Daenerys Targaryen oli neilt palunud seda laevastikku või osa sellest ja lisaks ka nende sõjamehi. Ta tõi kombekohase ohvri Mälu Templis, andis kombekohast meelehead Pika Nimestiku Pidajale, saatis Ukseavajale kombekohase persimoni ja sai lõpuks kombekohased sinised siidtuhvlid, mis tähendas kutset Tuhande Trooni Saali.

      Puhtasoolised kuulasid tema palveid oma esiisade kõrgetelt puust aujärgedelt, mis tõusid kumerate astangutena marmorpõrandalt kõrge kuppellaeni, mida katsid maalitud stseenid Qarthi kustunud hiilgusest. Istmed olid hiigelsuured, fantastiliselt nikerdatud, hiilgasid kuldsepistest ja olid üle külvatud merevaigu, oonüksite, lasuurkivide ja nefriidiga; igaüks oli teistest erinev ja üritas olla kõige muinasjutulisem. Kuid mehed, kes nendel istusid, tundusid nii osavõtmatud ja elust tüdinud, et jäi mulje, nagu oleksid nad maganud. Nad kuulasid, kuid ei kuulnud ega hoolinud, mõtles Dany. Nad on tõepoolest Piimanäod. Neil polnud mõtteski mind aidata. Nad tulid uudishimu pärast. Nad tulid, sest nad on tülpinud, ja lohe minu õlal pakkus neile rohkem huvi kui mina.

      „Räägi mulle Puhtasooliste sõnadest,” kehutas Xaro Xhoan Daxos. „Räägi mulle, mida nad ütlesid, et see mu südame kuninganna kurvaks tegi.”

      „Nad ütlesid ei.” Veinil oli granaatõunte ja palavate suvepäevade maitse. „Nad ütlesid seda küll väga viisakalt, kuid kõigi lahkete sõnade taga kõlas ikkagi ei.”

      „Kas sa meelitasid neid?”

      „Häbitult.”

      „Kas sa nutsid?”

      „See, kes on lohede verd, ei nuta,” vastas Dany turtsakalt.

      Xaro ohkas. „Sa oleksid pidanud nutma.” Qartlased nutsid sageli ja kergesti; seda peeti tsiviliseeritud inimese tunnuseks. „Mida ütlesid mehed, kelle me ära ostsime?”

      „Mathos ei öelnud midagi. Wendello kiitis minu kõneoskust. Võrratu ütles mulle koos teistega ära, kuid hakkas pärast nutma.”

      „Oh häda, et qartlased võivad olla nii truudusetud.” Xaro ise ei kuulunud Puhtasooliste hulka, kuid ta oli Danyle öelnud, kellele pistist anda ja kui palju pakkuda. „Nutkem, nutkem inimsoo reeturlikkuse pärast.”

      Dany oleks pigem oma kulda taga nutnud. Altkäemaksu eest, mida ta oli Mathos Mallawaranile, Wendello Qar Deethile ja Egon Emeros Võrratule andnud, oleks ta saanud osta ühe laeva või palgata mitukümmend rändsõdurit. „Äkki saadaksin ma ser Jorahi minu kinke tagasi nõudma?” küsis ta.

      „Äkki tuleb ühel ööl minu paleesse mõni Kahjatsev Mees ja tapab su une pealt,” sõnas Xaro. Kahjatsevad Mehed oli iidne ja pühitsetud palgamõrtsukate ühing, keda nimetati nõnda seepärast, et nad sosistasid oma ohvritele enne nende tapmist: „Mul on väga kahju.” Qartlased olid kahtlemata väga viisakad. „Öeldakse targasti, et kergem on Farose Kivist Lehma lüpsta kui Puhtasooliste käest kulda välja pigistada.”

      Dany ei teadnud, kus Faros asub, kuid talle tundus, et Qarth kubises kivist lehmadest. Suurkaupmehed, kes olid meredevahelise kaubandusega määratult rikkaks saanud, jagunesid kolme vaenutsevasse rühmitusse: Vürtsikaupmeeste Muistne Gild, Turmaliinvennaskond ja Kolmteist, kelle hulka Xaro kuulus. Kõik nad võistlesid omavahel mõjuvõimu pärast ja kõik kolm võitlesid lõputult Puhtasoolistega. Ja lisaks neile kõigile olid veel sortsid, kellel olid aukartustäratavad võimed ja sinised huuled, keda nähti harva, kuid peljati väga.

      Ilma Xarota oleks Dany hädas olnud. Kuld, mille ta oli raisanud, et Tuhande Trooni Saali uksed tema ees avaneksid, oli suuresti kaupmehe helduse ja kärme taibu vili. Kui kuuldus elusatest lohedest üle kogu ida levis, tuli järjest rohkem huvilisi vaatama, kas see jutt vastab tõele – ja Xaro Xhoan Daxos kandis hoolt selle eest, et nii vägevad kui väetid tõid Lohede Emale midagi annetuseks.

      Nire, millele ta alguse pani, paisus peagi uputuseks. Kaubalaevade kaptenid tõid Myrist pitsi, Yi Tist safranikirste, Asshaist merevaiku ja loheklaasi. Kaupmehed annetasid mündikotte, hõbesepad sõrmuseid ja kette. Vilepuhujad mängisid Danyle, akrobaadid viskasid hundiratast ja viguritegijad tegid oma vigureid, värvalid aga tõid talle sellist värvi kangaid, mille olemasolust tal seni aimugi polnud. Kaks Jogos Nhaid kinkisid talle mustavalgetriibulise metsiku loomuga hebra. Üks lesknaine tõi talle oma mehe kuivatatud korjuse, mis oli kaetud hõbetatud lehtedest koorikuga; sellistel säilmetel usuti olevat suur vägi, eriti kui kadunuke oli olnud sorts nagu antud juhul. Ja Turmaliinvennaskond sundis teda vastu võtma krooni, mis oli sepistatud kolmepäise lohe kujuliselt; selle keerud olid kollasest kullast, tiivad hõbedast, pead nikerdatud nefriidist, vandlist ja oonüksist.

      Kroon oli ainuke and, mille Dany endale jättis. Kõik ülejäänu müüs ta maha, et koguda raha, mille oli nüüd raisanud Puhtasooliste peale. Xaro oleks ka krooni maha müünud – Kolmteist kannab hoolt, et Dany saab endale palju uhkema, tõotas ta – kuid Dany keelas selle ära. „Viserys müüs maha mu ema krooni ja inimesed hüüdsid teda kerjuseks. Ma jätan selle krooni endale, et inimesed nimetaksid mind kuningannaks.” Ja nii ta ka tegi, ehkki see oli nii raske, et pani tal kaela valutama.

      Kuid ka kroonitult olen ma endiselt kerjus, mõtles Dany. Minust on saanud kõige uhkem kerjus maailmas, kuid ikkagi kerjus. Ta ei talunud seda, nii nagu tema vendki polnud seda talunud. Kõik need aastad linnast linna pagemist, sammu võrra ees Anastaja nugadest, arhonitelt ja vürstidelt ja magistritelt abi anudes, meelitustega endale elatist hankides. Ta pidi kindlasti mõistma, kuidas nad teda pilkasid. Mõni ime siis, et ta muutus nii tigedaks ja kibestunuks. Lõpuks ajas see ta hulluks. Minuga läheb samamoodi,

Скачать книгу