LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Tyrion. Ja näe, ta on veel inetum kui enne, jookse ja räägi sellest oma sõpradele.

      Maegori kindlus oli Punase Kantsi tugevaim osa – linnus linnuse sees, mida ümbritses sügav kuiv vallikraav, mida palistasid orad. Kui nad sissekäigu juurde jõudsid, oli sild ööseks üles tõstetud. Selle ees seisis ser Meryn Trant oma heledas soomusrüüs ja valges mantlis. „Laske sild alla,” käsutas Tyrion.

      „Kuninganna käsul on sild ööseks üles tõstetud.” Ser Meryn oli algusest peale olnud Cersei käsilane.

      „Kuninganna magab ja mul on tarvis oma isaga rääkida.”

      Isand Tywin Lannisteri nimi mõjus nagu võluvits. Torinal andis ser Meryn Trant käsu ja sild lasti alla. Teisel pool vallikraavi pidas vahti veel üks Valvkonna rüütel. Ser Osmund Kettleblack manas näole naeratuse, kui nägi Tyrioni tema poole taarutamas. „Olete juba kõbusam, mu isand?”

      „Tükk maad. Millal on järgmine lahing? Ootan seda pikisilmi.”

      Kui aga Tyrion koos Podiga keerdtrepi juurde jõudis, jäi ta seda kohkunult põrnitsema. Ma ei jaksa kuidagi siit ise üles minna, tunnistas ta endale. Oma väärikuse maha surunud, palus ta Bronnil ennast kanda, hellitades nõrka lootust, et ükski irvitaja seda nii hilisel tunnil ei näe; et keegi ei hakka edasi rääkima, kuidas kääbus süles trepist üles kanti nagu imik.

      Välisõu kubises suurtest ja väikestest telkidest, neid oli seal mitukümmend. „Tyrellide kaaskondlased,” seletas Podrick Payne, kui nad siidi- ja lõuendirägastiku vahelt läbi sammusid. „Ja isand Rowani ja isand Redwyne’i omad ka. Kõik ei mahtunud ära. Lossi, ma mõtlen. Mõned üürisid toa. Toa linnas. Võõrastemajades ja mujal. Nad tulid siia pulma. Kuninga, kuningas Joffrey pulma. Kas teie saate ka selleks ajaks terveks, mu isand?”

      „Ma ei jätaks sinna minemata ka siis, kui taevast pussnuge sajaks.” Vähemalt ühes suhtes olid pulmad lahingutest etemad – seal polnud nii väga karta, et keegi sul nina küljest raiub.

      Käe torni suletud luukidega akende taga põlesid veel tuhmid tuled. Valvurid ukse juures kandsid Tyrioni isa kaitsesalga helepunaseid mantleid ja lõvikujulise harjaga kiivreid. Tyrion tundis mõlemaid ja nad lasid ta midagi küsimata sisse… ehkki ta pani tähele, et kumbki neist ei söandanud talle pilku näkku heita.

      Ukse taga kohtasid nad ser Addam Marbrandi, kes parajasti valtaga tõkestatud trepist alla tuli, üll must kaunistatud rinnakilp ja linnaväe pealiku kullaga tikitud kangast mantel. „Mu isand,” sõnas ta, „milline rõõm teid omil jalul näha. Ma kuulsin…”

      „…jutte, et kaevatakse ühte väikest hauda? Mina ka. Seda arvestades tundus targem voodist üles tõusta. Te kuulukse nüüd olema linnaväe ülem. Kas teid sel puhul õnnitleda või teile kaasa tunda?”

      „Küllap mõlemat.” Ser Addam naeratas. „Surnud ja jooksikud maha arvestatud, on mul järel umbes neli tuhat nelisada meest. Ainult jumalad ja Pisinäpp teavad, kuidas me suudame sellisele hulgale ka edaspidi palka maksta, kuid teie õde ei lubanud mul ühtegi meest lahti lasta.”

      Sa oled ikka veel ärevil, Cersei? Lahing on läbi, sul pole linnaväest enam kasu.„Kas te tulete mu isa juurest?” küsis Tyrion.

      „Jah. Ta ei ole paraku mitte kõige paremas tujus. Isand Tywini meelest peaks nelja tuhande neljasajast linnavahist enam kui küll olema, et üks kadunud kannupoiss üles leida, kuid teie nõbu Tyrek on seniajani kadunud.”

      Tyrek oli Tyrioni surnud onu Tyggetti kolmeteistkümneaastane poeg. Ta oli kaduma läinud rahvarahutuste ajal, üsna varsti pärast naitumist nooremand Ermesandega – rinnalapsega, kes oli juhtumisi Hayfordide suguvõsa viimane elusolev järeltulija. Ja küllap ka esimene mõrsja Seitsme Kuningriigi ajaloos, kes jäi leseks veel enne rinnast võõrutamist. „Ka mina ei suutnud teda leida,” tunnistas Tyrion.

      „Ta on juba mullatoidul,” sõnas Bronn talle omase taktitundega. „Raudkäsi otsis teda ja eunuhh kõlistas kena prisket kukrut. Neil polnud rohkem edu kui meil. Ärge nähke sellega vaeva, ser.”

      Ser Addam silmitses sõjasulast halvakspanuga. „Isand Tywin ei loobu kergesti, kui asi puudutab tema suguseltsi. Ta tahab poisi kätte saada, elusalt või surnult, ja tema käsk on mulle seaduseks.” Ta vaatas uuesti Tyrioni poole. „Teie isa on oma võõrastetoas.”

      Minu võõrastetoas, mõtles Tyrion. „Tee sinna peaks mulle tuttav olema.”

      Selleks tuli veel ühest trepist üles minna, kuid sedapuhku läks Tyrion omal jõul, üks käsi Podi õlale toetatud. Bronn avas talle ukse. Isand Tywin Lannister istus akna all ja kirjutas õlilambi valgel. Lingi lõksatust kuuldes tõstis ta pilgu. „Tyrion.” Ta pani sule rahulikult kõrvale.

      „Mul on hea meel, et mu isand mind mäletab.” Tyrion vallandas käe Podi õla ümbert, toetus oma kepile ja taarutas lähemale. Midagi on valesti, mõistis ta kohe.

      „Ser Bronn,” sõnas isand Tywin. „Podrick. Ehk ootate väljas, kuni me siin lõpetame.”

      Pilk, mille Bronn Käele heitis, oli peaaegu jultunud, kuid ta kummardas siiski ja lahkus, Pod tema kannul. Raske uks vajus nende järel kinni ja Tyrion Lannister jäi oma isaga kahekesi. Ehkki võõruskambri aknad olid ööseks luuki pandud, valitses ruumis lausa jäine õhk. Mida on Cersei talle kokku valetanud?

      Casterly Kalju valitseja, sihvakas nagu mõni kakskümmend aastat noorem mees, oli omal karedal moel isegi ilus. Tema põski kattis jäik hele habe, raamides karmi nägu, kiilaspead ja ranget suud. Ta kandis kaelas ketti, mis koosnes kuldsetest kätest, iga eelmise sõrmed järgmise rannet pigistamas. „See on ilus kett,” ütles Tyrion. Kuigi minu kaelas nägi see etem välja.

      Isand Tywin ei teinud torkest välja. „Eks võta istet. Oli see ikka tark tegu haigevoodist tõusta?”

      „Mul on sellest haigevoodist kõrini.” Tyrion teadis, kuidas ta isa nõrkust jälestab. Ta istus lähimale toolile. „Sul on väga õdus elamine. Kas kujutad ette, et sellal kui ma hinge vaakusin, viis keegi mu ühte pimedasse väikesesse kambrisse Maegori linnuses?”

      „Punane Kants on pulmakülalisi pilgeni täis. Pärast nende lahkumist otsime sulle sobivamad eluruumid.”

      „Need ruumid siin sobisid mulle üsnagi. Oled sa juba paika pannud, millal see vägev pulm toimub?”

      „Joffrey ja Margaery abielluvad uue aasta esimesel päeval, mis on ühtlasi ka uue sajandi esimene päev. See laulatus kuulutab uue ajastu koidikut.”

      Uue Lannisteride ajastu, mõtles Tyrion. „Oi pagan, mul on selleks päevaks paraku muud plaanid.”

      „Kas sa tulid siia ainult selleks, et oma magamiskambri üle nuriseda ja oma armetuid nalju teha? Ma pean mõned tähtsad kirjad valmis kirjutama.”

      „Tähtsad kirjad. Eks muidugi.”

      „Mõned lahingud võidetakse mõõkade ja odadega, teised kirjutussulgede ja kaarnate abil. Aitab nendest varjatud etteheidetest, Tyrion. Kuni sa surmaga võitlesid, käisin ma su haigevoodi juures nii tihti, kui meister Ballabar seda lubas.” Isand Tywin toetas lõua püstistele sõrmedele. „Miks sa Ballabari minema ajasid?”

      Tyrion kehitas õlgu. „Meister Frenken ei pinguta nii usinalt, et ma oimetu püsiksin.”

      „Ballabar tuli linna isand Redwyne’i kaaskonnas. Ta pidavat olema andekas ravitseja. Cersei tegi väga kenasti, et Ballabari sind tohterdama kutsus. Su õde kartis sinu elu pärast.”

      Ütle parem – kartis, et ma ellu jään.„Kahtlemata just seepärast ei lahkunudki ta korrakski mu voodi kõrvalt.”

      „Ära ole häbematu. Cersei peab kuninga pulma ette valmistama, minul on sõda käsil ja sinu elu on juba vähemalt kaks nädalat väljaspool ohtu.” Isand Tywin uuris pilguga oma poja moonutatud nägu, ilma et ta rohelised silmad oleksid kordagi pilkunud. „Kuigi ma pean tunnistama, et see haav on üpris kole. Milleks see pöörane tegu?”

      „Vaenlane oli müürimurdjaga värava ees. Kui Jaime oleks seda väljatungi juhtinud,

Скачать книгу