LITMIR.BIZ

Скачать книгу

olid ümaramad, kuid ilme ikka sünge. Wallander kobas kõik vahed läbi. Ühes olid mõned postmargid. Rohkem ei leidnud ta midagi. Wallander otsis kilekoti ja pani rahakoti koos sisuga sinna sisse. Siis suundus ta kolmandat korda esikusse. Koori maha, otsi jälgi. Wallander läks vannituppa. Pissis. Mõtles Sture Björklundi jutule erinevat värvi juuksekarvadest. Ainus, mida Wallander Svedbergi Louise’ist teadis, oli fakt, et ta värvis juukseid. Wallander läks elutuppa ja seisis ümberkukkunud tooli kõrvale. Siis mõtles ümber. Sa kiirustad liialt, oleks Rydberg öelnud. Niimoodi ligi tormates hirmutad jäljed minema. Ta läks kööki tagasi ja helistas Ylva Brinkile. Seekord võttis naine toru.

      „Loodetavasti ma ei sega,” ütles Wallander. „Ma tean, et olid öö otsa tööl.”

      „Ma ei saa nagunii magada,” vastas naine.

      „Mul on palju küsimusi tekkinud. Ühega on kiire.”

      Wallander rääkis oma külaskäigust Sture Björklundi juurde. Ja et väidetavalt oli Svedbergi elus naine nimega Louise.

      „Mulle ei rääkinud ta sellest midagi,” vastas Ylva Brink, kui Wallander oli lõpetanud. Wallanderile tundus, et naine oli uudisest rabatud.

      „Kes ei rääkinud, kas Kalle või Sture?”

      „Mitte kumbki.”

      „Alustame Sturest. Kuidas sa temaga läbi saad? Kas sind paneb imestama, et ta sellest naisest midagi ei rääkinud?”

      „Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et see on tõsi.”

      „Aga miks ta peaks valetama?”

      „Ma ei tea.”

      Wallander mõistis, et see pole telefonijutt. Ta vaatas kella. Kahekümne minuti pärast kuus. Tal kulub Svedbergi korteris veel vähemalt tund.

      „Äkki saaksime kokku,” tegi ta ettepaneku. „Mul on pärast seitset aega.”

      „Kas tulen politseimajja? Haigla on ju sealsamas. Ma olen öösel jälle tööl.”

      Kui kõne oli lõppenud, läks Wallander elutuppa tagasi. Seisis katkise tooli kõrvale. Vaatas toas ringi. Püüdis seal toimunud draamat ette kujutada. Svedbergi oli tulistatud otse näkku. Nyberg oli öelnud, et lask võis tulla kergelt ülespoole suunatud joont pidi. Nagu oleks tulistaja hoidnud relva puusade või rinna kõrgusel. Verepritsmed Svedbergi taga olid samuti seina ülemisel osal. Svedberg oli kukkunud vasakule. Tõenäoliselt tõmbas ta tooli endaga kaasa ja seljatugi läks katki. Kas ta tõusis just toolilt püsti? Või ta juba seisis? Wallander tajus otsekohe, et see on tähtis küsimus. Kui Svedberg istus, ei saanud kurjategija talle päris võõras olla. Kui relvastatud murdvaras sisse kargab, ei jää ju inimene rahumeeli istuma. Wallander läks sinna, kus relv oli lebanud. Pööras ringi ja vaatas tuba selle nurga alt. See ei tarvitsenud olla koht, kust tulistati. Aga igatahes kusagilt sealt oli lask tulnud. Ta seisis vaikselt ning püüdis varje ja jälgi esile manada. Tunne, et midagi oli väga valesti, üha tugevnes. Kas Svedberg astus tuppa ja sattus murdvargale peale? Kui murdvaras tuli esikust, ei oleks Svedberg lamanud sellises asendis. Sama lugu, kui varas oleks tulnud magamistoast. Kõige mõistlikum seletus oli, et vargal polnud relva käes. Muidu oleks Svedberg talle kallale läinud. Svedberg kartis pimedust. Aga ta ei kõhelnud käsi käiku lasta kui vaja.

      Wallander seisis paigal. Segumasin jäi äkitselt vait. Ta kuulatas. Tänavalt kostev liiklusmüra polnud märkimisväärne. Teine võimalus, mõtles ta. Isik, kes korterisse siseneb, on Svedbergi tuttav. Sedavõrd tuttav, et haavlipüss ei tee talle muret. Siis juhtub midagi, Svedberg tapetakse ja kurjategija pöörab korteri pahupidi. Miks? Ta otsib midagi. Või tahab jätta muljet, et tegemist on sissemurdmisega. Wallanderile meenus taas teleskoop. See oli puudu. Aga kes oskaks öelda, kas midagi on veel kadunud? Vahest Ylva Brink.

      Wallander läks akna juurde ja vaatas alla tänavale. Nils Linnman lukustas parajasti kuuriust. Robert Tärnberg oli juba läinud. Wallander oli mõne minuti eest mootorratta põrinat kuulnud. Uksekell helises. Wallander ehmus. Siis läks ta avama. See oli Ann-Britt.

      „Nad läksid juba ära,” ütles Wallander. „Ehitustöölised. Sa jäid hiljaks.”

      „Ma juba näitasin neile Svedbergi pilti,” ütles Ann-Britt. „Aga ükski pole teda näinud. Vähemalt nad ei mäletanud.”

      Nad istusid kööki. Wallander rääkis oma kohtumisest Sture Björklundiga. Ann-Britt kuulas tähelepanelikult.

      „Kui see on tõsi, siis on meil Svedbergist hoopis teine pilt,” ütles ta, kui Wallander oli lõpuni rääkinud.

      „Ta on seda naist järelikult väga kaua varjanud,” ütles Wallander. „Miks ta pidi teda varjama?”

      „Äkki see naine on abielus?”

      „Salasuhe? Ja ainult siis, kui nad said Björklundi maja kasutada? Paar nädalat aastas. Kui see naine oleks siin korteris käinud, oleks keegi ikka teda näinud.”

      „Igatahes me peame ta üles leidma,” ütles Ann-Britt.

      „Ma siin mõtlen,” jätkas Wallander aegamisi. „Kui Svedberg seda naist meie eest varjas, siis mis saladusi tal veel võis olla?”

      Ta nägi, et Ann-Britt mõtleb kaasa.

      „Sa siis ei usu, et see oli sissemurdmine?”

      „Ma kahtlen. Teleskoop on küll kadunud. Ylva Brink oskab ehk öelda, kas midagi veel. Aga see kõik on nii segane. Selles loos ei ole midagi enesestmõistetavat.”

      „Me kontrollisime ta pangakontosid,” ütles Ann-Britt. „Vähemalt neid, mis me leidsime. Ei varjatud varandust ega märkimisväärseid võlgu. Audi laen 25 000. Ei rohkem ega vähem. Pangast öeldi, et Svedberg on alati väga korralikult maksnud.”

      „Lahkunust ei tohi halba rääkida,” ütles Wallander. „Aga vahel jäi mul mulje, et ta oli ihnuskoi.”

      „Miks nii?”

      „Kui me mõnikord väljas söömas käisime, siis tegime arve pooleks. Aga jootraha maksin alati mina.”

      Ann-Britt vangutas pead.

      „Inimestest võib ikka nii erinev mulje jääda. Mina küll ei märganud, et ta oleks ihne olnud.”

      Wallander rääkis oma mõttest seoses segumasinaga. Ta oli just jutuga lõpule jõudnud, kui lukuaugus võtit keerati. Mõlemal tekkis ühtmoodi kõhe tunne. Siis kuulsid nad Nybergi tuttavlikku köhatust.

      „Neetud ajalehed,” ütles Nyberg. „Kuidas ma võisin need unustada?”

      Ta pistis ajalehed kilekotti ja pitseeris selle kinni.

      „Millal sõrmejälgede kohta midagi selgub?” küsis Wallander.

      „Esmaspäeval. Mitte enne.”

      „Ja kohtuarstid?”

      „Sellega tegeleb Hansson,” ütles Ann-Britt. „Aga nemad töötavad kiiresti.”

      Wallander palus Nybergil istet võtta. Siis rääkis ta veel kord avastusest, et Svedbergi elus oli keegi naine.

      „See ei saa ometi tõsi olla,” keeldus Nyberg uskumast. „Kas leidus veel paadunumat poissmeest kui Svedberg? Tema igareedesed üksildased saunaõhtud?”

      „Veel vähem saab tõsi olla, et Kopenhaageni ülikooli professor meile valetab,” ütles Wallander. „Lähtume sellest, et ta räägib tõtt.”

      „Võib-olla Svedberg mõtles ta välja? Kui ma õigesti aru sain, pole keegi seda naist näinud?”

      Wallander kaalus Ann-Briti sõnu. Kas Louise võis eksisteerida vaid Svedbergi peas?

      „Björklundi vannitoas olid juuksekarvad. Need ei olnud igatahes fantaasia.”

      „Miks peaks keegi endale naise välja mõtlema?” küsis Nyberg.

      „Üksildaste inimeste asi,” vastas Ann-Britt. „Nad võivad ei tea mida teha, et puuduvat suhet korvata.”

      „Kas sa siit vannitoast ka juuksekarvu leidsid?” küsis Wallander.

      „Ei,”

Скачать книгу